Muusika-aasta 2008 – milline ta siis oli?

Igor Garšnek

Ei tahaks alustada tagasivaadet muusikasündmustele anno 2008 trafaretse väljendiga, et „tänavune lõppev muusika-aasta oli eriline”, aga teen seda sellegipoolest, kuna kõnealune aasta oli tõesti eriline. Ning mitmes mõttes, nii heas kui halvas, nii muusikaelu kõrghetkede kui madalseisude tähenduses. Ent alustagem aktiva poole pealt.

 

Selle aasta kontserdielu vaieldamatu  tippsündmus toimus kahtlemata 4. mail, kui Estonia kontserdisaalis esinesid Berliini Filharmoonikud Sir Simon Rattle’i dirigeerimisel. Niisuguse, maailma absoluutsesse tippklassi kuuluva sümfooniaorkestri Eesti visiit on ilmselt võimalik vaid kord sajandis ning tundub ka takkajärele lausa uskumatu sündmusena. Ja mõistagi on uskumatu samuti Berliini Filharmoonikute musitseerimise kvaliteet, mis tegi ka meie kogenuimad  muusikakriitikud ülivõrdeliste epiteetide otsimisel veidi nõutuks. Noh, unistada ju võib, et ükskord külastavad meid ka New Yorgi või Clevelandi filharmoonikud, aga eks elu näita, kuivõrd neil unelmatel on määratud teoks saada …

Kuid tipporkestreid külastas Eestit teisigi, näiteks Maria teatri sümfooniaorkester Kristjan Järvi juhatusel Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil (1. I X). Tõsi, alguses  oli küll välja kuulutatud, et Maria teatri SOd dirigeerib Valeri Gergijev, ent paraku osutus tõeks vana mõttetera, et kui kahurid kõnelevad, siis peavad muusad vaikima: augustikuised sündmused Gruusias ja Lõuna-Osseetias sundisidki osseedi rahvusest Gergijevi Eestimaal „vaikima”. Ning oktoobris rõõmustasid meie muusikasõpru koguni kaks silmapaistvat orkestrit: Bergeni Sümfoonikud ja Moskva Solistid  koos Juri Bašmetiga. Viimase puhul, muuseas, oli see rõõm tembitud murega rahakoti pärast, kuna piletite hind oli päris pöörane. Aga eks suur rõõm ja väike mure käi tihti käsikäes.

Nüüd õnnestunud kontserdisarjadest. Kampaania „Eesti Vabariik 90” jättis oma jälje ka Eesti Kontserdi sarjadesse, vähemalt „Eesti muusika kullafondi”, mille keskmes meie muusikaklassika esitused. Sel aastal tipnes see sari Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” suurettekandega Neeme Järvi juhatusel (21. XI). Tähendusrikas on seegi, et „Joonase lähetamise” piletid olid juba kuu aega varem viimseni välja müüdud. Ütle siis veel, et eesti muusika eesti kuulajat eriti ei huvita … Õnnestunuks tuleb kahtlemata lugeda ka EK uut kontserdisarja „Violino bis!”, millega on kontsentreerutud kammerlikule  keelpillimuusikale, samuti meie kammerlaulule pühendatud sarja „Vocalissimo” jätkumist.

Aga eks kontserdikorraldajaid ole peale EK ju teisigi. Tallinna Filharmoonia võib lõppevat muusika-aastat lugeda kahtlemata kordaläinuks juba tänu augustikuisele Birgitta festivalile, mis oli tänavu Eri Klasi kunstilisel juhtimisel veel esinduslikum kui eelmistel aastatel. Kuna sel suvel said muusikateatri  austajad peale Moskva Novaja Opera ja Gidon Kremeri (muusikaliste sketšide show’s) näha ka Benjamin Britteni müstilist ooperit „Kruvipööre”, lavateost, mis teadupärast kuulub XX sajandi ooperikunsti kullafondi.

Ent kui jutt juba muusikateatri maile läks, siis märgilise tähendusega sündmus oli kindlasti Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde” esietendus rahvusooperis Estonia  maikuus. Ning ütlematagi on selge, et iga eesti helilooja uudisooperi lavaletulek on samuti märgilise tähendusega sündmus – tänavu oli selleks Maimu Bergi libretole kirjutatud Mari Vihmandi „Armastuse valem”, mille esietendus oli rahvusooperis 17. oktoobril. Tõsi, meie muusikakriitikud kirjutasid sellest lavateosest siin-seal (niipalju kui juhtusin lugema) võrdlemisi ettevaatlikult, igatahes mingit erilist kiidukoori just  ei kostnud. Aga sellest asjaolust ei tasu ilmselt veel sügavamaid järeldusi teha, võibolla vajab iga uus asi pisut harjumist.

Vanemuise teater tõi veebruaris lavale Verdi ooperi „Trubaduur” ja novembris muusikali „Savoy ball”, kuid märksa enam kõneainet andis augustikuus Vanemuise vabaõhulaval etendunud Ojasoo-SemperiRannapi muusika(video)etendus „Ruja”. Pole tähtsust, kas nimetada seda rockooperiks (nagu oli välja reklaamitud) või rock-muusikaliks, oluline on hoopis see, et nii hoogsa tegevustikuga, nii hästi laulvate näitlejatega ja nii hästi koos toimiva videomeeskonnaga muusikaetendust kohtab meie lavalaudadel haruharva. Vaatamata üksikutele küsitavustele faabulas (norida saab ju alati!), tuleb toda etendust kahtlemata kviteerida täistabamuseks kümnesse.

Ning õnnestunud muusikaetenduste  teemat jätkates ei tohi mõistagi mainimata jätta ka juunikuus Kultuurikatlas etendunud Tormise-Kaljuste-Jalaka „Eesti meeste laule” – väga leidlikult-vaimukalt lavastatud lugu, millest saadud elamus sööbib mällu tõenäoliselt päris pikaks ajaks.

Ka popmuusika maailmamõõtu staare jõudis sel aastal rohkelt Eestimaale – ei hakka neid kõiki üles lugemagi, ent Bob Dylani, Sparksi ja Keith Emersoni ansambli  esinemist peab ikka meenutama. Kuid ega muusikaelu kulge ainult kontserdisaalides ja ooperilavadel, oma osa on siin ka meedial ning siinkohal selgus rõõmustav tõsiasi, et sügisest alates võib Eesti Televisiooni vahendusel jälgida uut, Timo Steineri juhitavat muusikasaadet „MI ”, mis vahetas välja neli aastat kestnud „Muusikaelu” (too kippuski viimases otsas juba kuidagi liigselt ära väsima). ETV muusikasaated  on üldse sel aastal meeldivalt elavnenud: meie vaatajale on ETV sel aastal näidanud lausa hindamatu väärtusega muusikadokumentaale Glenn Gouldist, David Oistrahhist, Gidon Kremerist, Daniel Barenboimist, Elvis Presleyst, Freddie Mercuryst jt.

Muusikalistest õnnestumistest võiks rääkida märksa pikemalt (näiteks festivalidest pole ju peale Birgitta festivali juttu  olnudki), ent paraku tõi lõppev aasta endaga kaasa ka negatiivseid äratõmbeid. Mäletatavasti puhkes kevadel üsna terav poleemika etendusasutuste piletite käibemaksu tõstmise küsimuses. Mitmed kultuuriametnikud andsid vastukäivaid ja katteta lubadusi, segati ja sogati, aga ära tehti see ikkagi. Läks mööda paar kuud ning siis selgus, et majanduslangus lööb meie muusikateatreid päris valusa vitsaga – usun, et  paljud mäletavad Estonia senise direktori Paul Himma teleintervjuud, kus ta meelekibedusega rääkis vajadusest koondada kümneid rahvusooperi töötajaid. Nüüd on küll rahvusooperi etteotsa valitud uus direktor Aivar Mäe näol, kuid on kahtlane, et isegi nii võimekas inimene nagu Mäe saab süveneva majanduslanguse tingimustes imesid teha.

Sel aastal oli nii tulekuid kui paraku ka  minekuid: manalateele läksid viiuliprofessor Endel Lippus, helilooja ja orkestrijuht Kustas Kikerpuu ning kodumaise helirežissuuri guru Hannes Valdma. Korvamatuks kaotuseks, kui pilk välismaale heita, on samuti Pink Floydi klahvpillimängija Rick Wrighti ja meie põhjanaabrite väljapaistva bassimehe Pekka Pohjola lahkumine.

Millest veel peaks rääkima, et lõpetada positiivse noodiga? Ah jaa, muidugi – lõppev  aasta oli Gustav Ernesaksa aasta, mis tipnes 14. detsembril hiigelkontserdiga meie laulutaadi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks.