Muusika-aasta 2010: Rõõmu ja muret

Sirp

Ivari Ilja: Pianisti mätta otsast vaadatuna valmistas rõõmu klaverimängijate järelkasv, mille tugevuses võis veenduda klaverifestivalil Chopini  ja Schumanni noorte pianistide galakontserte kuulates. Oli mitmeid suurte heliloojate ümmargusi tähtpäevi nii meil kui maailmas, mille tähistamine pakkus publikule rohkesti võimalusi kuulata huvitavaid kontserte ning saada osa põnevatest juubeliüritustest. Muredest võiks ju rääkida pikalt, kuid võtaksin oma nukra tõdemuse lühidalt kokku sedamoodi: olulisi probleeme puudutava vastutustundliku arutelu asendamine politiseeritud  meediapalaganiga.      Juko-Mart Kõlar:  Rõõmustavalt viitavad 2010. aasta mitmed arengusuunad sellele, et lähiaastatel saame rääkida Eesti muusika ekspordiplatvormi loomisest ja muusikaettevõtluse arenguks soodsama keskkonna tekkimisest. Eesti Muusika Arenduskeskuse ehk esimese kõigi kolme sektori esindajaid kaasava katusorganisatsiooni loomine; EM AKi muusikamänedžeride programmi ettevalmistamine; loomemajanduse mooduli loomine EB Si alla; Eesti Muusika Ekspordi ja Tallinn Music Weeki tegevus välismessidel; Pille Lille Muusikafondi tegevus noorte interpreetidega; esimeste professionaalsete muusikamänedžeride esilekerkimine popmuusikas; Bänd Camp’i laienemine ja muusikaekspordi meediakajastused on selge märk, et muusikaettevõtluse, mänedžmendi ja ekspordi vallas on midagi särisemas. Jään huviga ootama järgmist kaht aastat. Laiemat pilti silmas pidades tuleb kahetsusega  tõdeda, et loomemajanduse, sealhulgas muusikavaldkonna potentsiaal on Majandusministeeriumis (MM) jäänud endiselt teadvustamata. Ikka veel saame EASist (MM i rakendusüksusest) vastuseid, et nad ei saa kõige kõrgemal tasemel rahvusvahelist muusikatööstuse kontaktüritust enda kavasse võtta, kuna EASi prioriteetideks on „logistika, IT, masinaehitus, puidutööstus ja mööbel”. See näitab, et loomemajanduse  olemust ja selles sisalduvat potentsiaali (nii kultuurilist, imagoloogilist kui ka majanduslikku) ei ole veel kõige kõrgemal tasemel mõistetud. Mõneti on see kivi meie, muusikaettevõtluse, ekspordi ja mänedžmendi eest seisjate kapsaaeda, kuid lootus jääb, et juba lähiaastail saame näidata konkreetseid edulugusid, mille näitel argumenteerida arvudega ehk kõnelda keeles, mida mõistavad ka MM i otsustajad. Oluline on teadvustada  loomemajanduse tähtsust ja potentsiaali teadmistepõhises ühiskonnas.   

Neeme Punder:

Rõõmustavat oli tõesti palju, nt Sumera, Tambergi, Tormise, Pärdi, Sisaski juubeliga seotud sündmused, aga vägevaima kontserdielamuse sain festivalil „Klaver” Kevin Kenneri Chopini muusikale pühendatud õhtul. Kahju on, et paljud muusikaelu tegelased on hakanud oma musta pesu süstemaatiliselt avalikult pesema. Kahju on ka, et ajakirjandus, ilmselt uudisejahist innustunult, kõik  arrogantsused ja ebapädevused hoolimatult ära trükib.   

Lydia Rahula:

Mulle pakkusid eelkõige suurt muusikalist rõõmu ja rahulolu meie kolm väärikat juubilarist härrasmeest. Veljo Tormis ja tema õdus autoriõhtu Pärnu kontserdimajas ning karmid ja koomilised „Meeste laulud”. Eino Tamberg ja taaskohtumine aastakümnetetaguse, nüüd kaasaegses lavastuses „Joanna tentata’ga” Birgitta festivalil. Arvo Pärt ja tema uus heliteos „Aadama itk”, mis sai suure  menu osaliseks nii İstanbuli esiettekandel kui siin, Tallinnas. Kontsertide rida sai tõesti pikk. Väga meeldis Sting koos sümfooniaorkestriga ja Glenn Milleri orkester, mis meenutas mulle aega, mil käisime Tallinna Poistekooriga Milleri majamuuseumis USAs. Birgitta festivalil on alati jätnud sügava mulje „Carmina burana” esitamine koos Fine 5 tantsuteatriga Eri Klasi juhatusel. Väga puudutas  mind ooperi „Lohengrin” ettekanne. Arvan, et meie kunstielu üle pole põhjust muretseda. Kui vaid jätkuks aega kõike vaadata ja kuulata, saaks meelelistest elamustest ka rohkem tuge argipäevadesse. Heameelt tunnen, et uus riiklik õppekava pöörab tähelepanu ka pilliõppele tavatundides, ent koolid vajavad siin tõsist finantsabi, sest muusikariistad on kallid. 

Inge Raudsepp:

Rõõmu on pakkunud Pärdi ja Tormise juubeli tähistamine, suursündmused Eestile ja välismaale.  Aga ka Noblessneri valukoja kontserdid ja lavastused, Saaremaa ooperipäevade kestmine ja üha paremaks muutumine, Nargeni festivali aina kõrgemal tasemel kontserdid ning Aile Asszonyi naasmine Eestisse, tema soolokontserdid ja ooperirollid. Helitöödest tõstaksin esile Messiaeni „Turangalila sümfoonia” suurepärase Eesti esiettekande ERSO-lt ja Pärdi uudisteose „Aadama itk”. Muusikaraamatutest, pigem  ajakirjandusega seotult – Teater. Muusika. Kino, mille iga number oodatud, kaanest kaaneni põnev ja hariv lugemismaterjal. Rõõmustav ilming on olnud noored talendid eesti muusikas. Konkurssfestivalil „Con brio” esinesid meie suurepärased tulevikumuusikud. Muret teeb Eesti kultuuripoliitika ebakindlus, arengu puudumine.       

Eero Raun:

Mõeldes muusika-aastale 2010, meenub palju head muusikat – uut loomingut ja nauditavaid esitusi. Avalikkuse teravdatud tähelepanu oli paratamatult ERSO-l ja orkestri töörahu oli sellest tõsiselt häiritud. Täna võime  öelda, et ERSO finantsolukorra stabiliseerumiseks on kõik eeldused olemas ja ülesanded selged. Inimsuhete ja orkestri sotsiaalse turvatunde täielikuks taastumiseks kulub paratamatult aega. Olgu rõhutatud sügav lugupidamine ERSO muusikute suhtes, kes emotsioonide ja ajakirjanduse tähelepanu keskmes suutsid hoida oma vaieldamatult kõrget taset ja anda suurepäraseid kontserte. Hoian kõvasti pöialt, et EFK ja ERSO võidaksid  oma teise Grammy – nad on seda väärt. 2011. aastale mõeldes soovin ühtehoidmist ja koosmeelt, et suudaksime üksteist toetades muusikavaldkonnas majandussurutise perioodist lõplikult üle saada.       

Celia Roose:

Rõõmustavalt läbis Võru muusikakool põhjaliku remondi, sügisest saime oma kooli tagasi. Nii soe tunne on näha kooliperet koos rõõmsavärvilistes ruumides, mille helikindlus  ja akustika on märgatavalt paranenud. Eriti suurt rõõmu tunneme saalist, kus tänu akustik Linda Madaliku märkustele ja soovitustele on saavutatud väga hea kõla. Sügisest peale on siin antud palju vahvaid kontserte: Uus Tallinna Trio, Toomas Vana, Külli Kudu, lisaks meie kooli kontserdid. Oleme õnnelikud ka oma publiku üle. Isiklikult tunnen suurt heameelt, et saime Tuule, Roberti ja Arvoga oma lood salvestatud  plaadile „Suurõ’ pilvõ”. Ammu oli tunne, et tehtu tuleb jäädvustada, nüüd selgub, et nii mõnelegi meeldib. Nii sai elu palju loomingulisem. Lõppes Tormise-Kaljuste-Jalaka etapp minu elus, seitse suve: „Eesti ballaadid” (2004, 2005, 2010), „Eesti naiste laulud” (2006, 2007, 2009) ja „Eesti meeste laulud” (2008, 2010). Ülimalt rikastav igast küljest. Murelikuks teeb, et suurematest linnadest kaugemal napib muusikakoolides õpetajaid,  nii ka meil. Näiteks puhk- ja keelpilli erialadel jagame õpetajaid Tartu, Elva, Põlva koolidega, meie klaveriõpetajad käivad aga Värskas ja Antslas. Nii võib õpetustegevus hakata piirduma vaid tunniandmisega. Lapsi ja noori motiveerib pigem tunniväline loominguline tegevus, osalemine festivalidel, konkurssidel, õpilaagrites. Noori õpetajaid ei tule vist sellepärast, et nad ei tea, kui vahva on tegelikult töötada muusikakoolis. Muusikakool  on väga soe, rõõmus ja loominguline keskkond. Ja selge on see, et kõige enam õpib õpetades.

Vardo Rumessen:

Aasta üheks meeldejäävamaks muusikaelamuseks kujunes mulle juuni alul Haagis Neeme Järvi juhatusel toimunud sümfooniakontsert, kavas kaks harva esitatavat suurvormi: Mahleri „Das Klagende Lied” („Kaebelaul”) ja Schumanni „Des Sängers Fluch” („Lauliku needus”), esitajaiks suur segakoor ja orkester. Suurepärane ansambel äratas tähelepanu oma kõlalise kompaktsusega  – oli nauding kuulda suure koori paindlikku ja viimistletud kõla. Tippsündmuste reas tuleks kindlasti nimetada klaverifestivalil osalenud poolaameerika pianisti Kevin Kennerit, kelle täiuslik klaverikäsitlus väljendus eelkõige erakordselt tundlikus klahvipuudutuses (touché). Pean tema eredalt mällu sööbinud klaveriõhtut meie viimaste aastate üheks märkimisväärseimaks muusikasündmuseks.  Väga nõudliku Chopini kavaga (kõik neli skertsot!) esitles ta sellisel tasemel klaverikäsitlust, mida võiks ehk võrrelda vaid noore Horowitzi mänguga. Negatiivselt poolelt ei saa nimetamata jätta kultuuriminister Laine Jänese algatatud muusikakollektiivide ühendamise reformi, mis päädis ERSOs kunstlikult tekitatud finantskriisiga, milles minister  asus süüdistama hoopis ERSO direktorit Andres Siitanit. Tagajärjeks oli maailmadirigent Neeme Järvi sunnitud lahkumine Eestist. Miks asus peaminister Andrus Ansip kaitsma ebaõnnestunud reformide käivitajat ja mille eest karistati maestrot? Pean seda taasiseseisvunud Eesti kultuurisfääris kõige häbiväärsemaks juhtumiks. Järvi sunnitud loobumine ERSO peadirigendi kohast on suur kahju Eesti muusikakultuurile  ja tekitas negatiivset vastukaja paljudes maailma ajalehtedes. Ja selle eest ei vastuta keegi! Kahjuks pole ajakirjandus seni käsitlenud selle skandaali algpõhjusi ega eetilis-moraalset aspekti. Tippkultuuri osatähtsuse alaväärtustamine ühiskonnas pidi paratamatult põhjustama plahvatuse, mis ehmatas paljusid kultuuriinimesi. Olukorras, kus paljud meie tipp-poliitikud on üles näidanud mõistmatust ja isegi kultuurivaenulikkust,  on paratamatu, et mitmedki professionaalsed muusikud ei julge enam vabalt oma arvamust väljendada. Oma ala asjatundjad on sunnitud taanduma võhiklike arvamuste ees. Heaks sellekohaseks näiteks kujunes mulle ligi neli aastat kestnud kafkalik absurditeater seoses E. Tubina juubelialbumiga, mille käigus kultuuriminister Laine Jänes asus õigustama muusikamuuseumi  ja kirjastuse SE&JS seaduserikkumisi, tekitades sellega nii minule kui ka riigile märkimisväärset moraalset ja rahalist kahju. Selle aja jooksul sunniti oma töölt lahkuma mitu kõrgharidusega muusikut, kes asendati asjatundmatute inimestega. Kui see pole psüühiline terror, siis mis see on? Vaatamata paljude nii kodu- kui välismaiste muusikute kirjadele ei suutnud aga kultuuriminister kuidagi otsustada, kes on  Tubina juubelialbumi tegelik autor, mille tõttu oli vaja pöörduda kohtu poole. Eeltoodu põhjal tuleks küsida, kas meie riigi eesmärgiks on ikka hariduse ja teadmiste väärtustamine, või on rahvuskultuuri edendamine muutunud karistatavaks?     

Toomas Trass:

Ilmselt mõtlevad paljud teisedki nii, kuid minu jaoks oli aasta suurim rõõm muidugi Järvi tulek ja suurim löök Järvi minek. Sellist bläkki pole Eesti muusikas juba ammu olnud. Mina igatahes analoogset ei mäletagi. Isegi Palmaru ei teinud Eesti muusikakultuurile  nii palju halba kui praegune muusikust kultuuriminister. Ja see vaikimine! Kõik on nagu põõsasse pugenud, heliloojate liit ei kõssagi. Kus on nüüd kollegiaalsus suure Meistri suhtes. Kõik hoiavad madalat profiili, kardavad oma kohtade pärast, tahavad „rahu saada”. Täielik orjamentaliteet – mässata, streikida tuleks sellise sigaduse peale!

Mail Sildos:

Aasta oli tõeliselt ekstreemne, kaasa arvatud suurepärane lumetalv ja vaimustavalt kuum suvi! Alustan miinustega, et siis hääde mõtetega lõpetada. Miinused aasta algusest: käibemaksu tõusu kompensatsioonist pole enam juttugi – hiljem selgus, et väike valik seda siiski sai; kultuuriministeeriumi tegevustoetusest oli Corelli Musicu (CM) kärbe 85%; ministeerium  jagab oma piskut kokkulepitud kriteeriume, tegelikku kontserdielu ja taotlejate omapanust arvestamata; ära jäid paljud kontserdid, sh aastast 1999 toimunud heategev sari „Eesti mõisad”. Veel: arusaamatud palga suuruse lekitamised korduvalt, poliitiliste ambitsioonide prevaleerimine kultuurielu üle, Mikko Fritze lahkumine „Tallinn 2011” juhi kohalt; läbimõtlematult ja loomeüldsuse seisukohti  eirates alanud ning totaalse krahhiga lõppenud katse luua Eesti Filharmoonia, probleemide lahendamisel kirvemeetodi eelistamine arukale dialoogile. Septembrist ER SO ja ministeeriumi vastuolust alanud ja uskumatuis mõõtmeis lahvatanud kultuuriskandaal on toonud päevavalgele kitsaskohad ja segadused pea kõikides kultuurivaldkondades, kaasa arvatud suurte riiklike asutuste elutegevust viimse piirini  halvavad kärped ning ülinegatiivse suhtumise kujundamine loomeinimestesse ja kultuuritöötajatesse. See tähendab suuri puudusi kogu kultuuripoliitikas või õigemini selle täielikku puudumist. Kõige kohtavam tagajärg oli Neeme Järvi kaotus ER SO-le ja Eesti rahvale – häbiplekk kogu riigi mainele. ERSO direktori päevapealt vallandamisele eelnenud arutu pooleaastane boikott ja selle järel kohe leitud vajalikud  summad … Kuid ERSO elu on täiesti segi löödud ja muusikud šokeeritud. Ja positiivset: Bachi 325. sünniaastapäeva 21. III tähistas „Johannese passiooni” ettekanne Tallinna Jaani kirikus; Corelli Consort esines esmakordselt Viinis kahe kontserdiga eksklusiivses Liechtensteini palees (järgnes tagasikutse); KeilaJoa mõis sai lõpuks toredad kunstihuvilised omanikud, CM jätkas suvel seal taas  ülimenukate ja väljamüüdud kontsertidega; „Tallinn – 2011” kultuuriprogrammi kinnitati kolm CMi suurt projekti: „Kirikupühad Maarjamaal” (laienes jõulumuusika festivaliks), „Toompea muusikasalong” ja uus festival „Tallinna tornid”; suveks 2011 tekkis huvitav võimalus viia heategev kontserdisari „Eesti mõisad” ka Läti mõisatesse; detsembris 2009 asutatud Corelli Metseenide Klubi kosub vaikselt, kuigi selle tööshoidmiseks  (ja kogu CMi tegevuse jätkamiseks) puudub palgafond, mille varem tagas riiklik baasfinantseerimine; mitu toredat partnerit, kellega koostöö loodetavasti jätkub edaspidigi (Austria ja Jaapani saatkond, klavessiinifestival, Eesti Kontsert, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, paljud vallad ja mõisaomanikud); EFK ja ERSO teist korda Grammy nominendid!       

Urmas Sisask:

Muusikalised rõõmud: 9. IX kell 8 hommikul  käis maakera ümber päikese koos minuga 50. tiiru. Selleks puhuks on toimunud mitu olulist juubelikontserti: 8. V Missa 1 Tartus Vanemuises hooaja lõpukontserdina (juhatas Lauri Sirp); 11. VI vaimulik laulupidu Tartus, kus esitati „Sanctus” Missast 5, „Agnus Dei” Missast 3; 25. VII Missa 6 „Madise missa” esiettekanne minu sünnilinnas Raplas (juhatas Urve Uusberg); 13. VIII esietendus Suurel Munamäel  rokkmuusikal „Kalevipojast kuningaks”; 15. VIII Rõuge kirikus „Me sõna on armastus”; 23. VIII anti mulle Kautla memoriaali 20. aastapäeva puhul medal Jüri Liimilt; 15. IX Pärnu kontserdimajas ja 17. IX Jõhvi kontserdimajas kanti ette„Plejaadid”, Kolmas viiulikontsert (solist Tiit Kikas), „Te Deum” ja Teine sümfoonia „Põhjanael” (juhatas Jüri Alperten), üllatuseks esines viimases teoses sümfooniaorkestris autor löökpillidel ja klaveril; 8. X Rakveres sain Mikk Sarvelt tänukirja kui aasta kõige tublim õuesõpetaja; 31. X Helsingis Missa 5 (juhatas Lehari Kaustel) Soome esiettekanne X Bachi nädalal, patrooniks Tarja Halonen; 5. XI Karlsruhes juubilaride kontsert, autoreist kohal füüsiliselt ja esinedes Sisask ning vaimselt Sumera ja Pärt. On ka rõõmustavat veel öelda: Tuhala ja Nabala Karstiala kaitseks kirjutasin 19. ja  20. märtsil „Nõiakaevu loitsu”, esiettekanne vanalinnapäevade avamisel. Heliloojate liit valis mind oktoobriks 2011 resideeruvaks heliloojaks elukohajärgselt Kadriorgu ja Lasnamäe piirkonnas „Kultuuripealinn 2011” raames. Kirjutan Valeri Petrovi tellitud kooriooperit, mis kõlab samuti kultuuripealinna üritustel. Olen alates 14. maist kella 13.45 õnnelik: pärast 12 aastat nüüd erakonnatu, Vaba Eestlane vabas Eestis.  Mured? Muretu! Muusikalisi muresid minul ei ole, kuigi Neeme Järviga on olnud soe side, seda enam, et ta esitas Leigo järvel oma tütre Maarikaga minu flöödikontserti „Leoniidid”. ER SOga puudub koostöö. Kirjutasin projekti „Teeme” teaduse populariseerimiseks Euroopa Sotsiaalfondile – soovisin anda loengkontserte aastast 2011 Tallinna koolides tasuta, et populariseerida astronoomiat kui teadust. Kahjuks jäi see  saamata.   

Allan Vurma:

Minu 2010. aasta muusikaline rõõm on seotud Eesti Filharmoonia Kammerkoori huvitavate ja kõrgel tasemel kontsertidega. Nii osales koor juba aasta alguses jaanuaris Mozarti ooperi „Idomeneo” prantslase Olivier Py tehtud modernses stiilis lavastustes, mis toimusid helilooja sünnilinnas Salzburgis väga prestiižse Mozart Woche raames koos ajastu pillidel  mängiva orkestriga Les Musiciens du Louvre·Grenoble, etendusi dirigeeris maailmanimi Marc Minkowski. Veebruaris esineti oma peadirigendi Daniel Reussi taktikepi all Peterburi Filharmoonia publikust tulvil Suures saalis, põhiteosena kõlas seal Arvo Pärdi „Kanon pokajanen”. Kammerkoor on nüüd juba kordi teinud sisukat koostööd Läti Raadio Kooriga; mais esitati järjekordselt koos Rahmaninovi koorisümfoonia  „Kellad” Nikolai Aleksejevi ER SOga hüvastijätukontserdil. Juunis tunti rõõmu taaskohtumisest Tõnu Kaljustega, seekord İstanbulis Arvo Pärdi „Aadama itku” väga pidulikul maailmaesiettekandel. Suvel lauldi üle pika aja jälle terviklik Veljo Tormise kava koos Kaljustega ka Omari küünis helilooja juubeli auks. Sügisest jääb meeldejäävamate kontsertide hulka ülesastumine Euroopa ühes kuulsamas  saalis – Amsterdami Concertgebouws, kus Reussiga kanti ette Toivo Tulevi „Songs”, aga samuti osalemine Shanghai EXPO-l, kus dirigeeris Mikk Üleoja. Väga stiilseks kujunes ka saksa külalisdirigendi Frieder Berniuse dirigeerimisel Nigulistes ja Haapsalu toomkirikus lauldud Schützi, Bachi ja Pärdi kava. Aasta lõpus oli aga koor tagasi Salzburgis, et Mozarteumis suurepärastest muusikutest koosneva Salzburgi Camerataga  ette kanda Mozarti „Reekviem” ja Morton Feldmani „Rothko Chapel”. Muret tunnen tokerdunud ja stiililt madalaks vajunud suhtlusilmingute pärast kultuurielu kulgemas hoidmisel, viimasel ajal kipuvad need liialt tihti avalikkuse ette lahvatama. Üheks selle põhjuseks tundub olevat inimlik raskus mõista töö, tegevuse ja probleemide peenemat ja nüansseeritumat sisu meie endi omast erinevate ametite  puhul, samuti ei pruugi olla lihtne läbi näha erinevate tegevusalade koosmõju tulemust üldisemal tasandil ühiskonna kooshoidmisel. Kunstis peaksime taipama hierarhiliselt eristada loojaid, kes samal ajal valdavad ka oma valdkonna pikemat kujunemislugu, nendest, kes reprodutseerivad „tapeeti”, mida on küll ilus vaadata (kuulata), kuid kust võib vähem leida selle tootmise sügavamat mõtestatust.