Muusika, arhitektuur ja betoon Pärnus

Pärnu Linnaorkester koos dirigent Kaspar Männiga on eesti heliloojate uudisteoste esmaettekandmise vastutuse auga välja kandnud.

MIRJE MÄNDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pärnu Linnaorkestri XXVIII hoo­aja avakontsert 17. X Pärnu kontserdimajas. Age Juurikas (klaver), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Maria Kõrvitsa „betoon“ (hommage à Olev Siinmaa) esiettekanne, Maurice Raveli klaverikontsert G-duur ja Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 3 „Eroica“.

Kuna tänavu möödub 140 aastat Pärnu linna palet ning vaimsust mõjutanud linnaarhitekti Olev Siinmaa sünnist, on Pärnu linnaorkester keskendunud hooaja kavas arhitektuuri ja muusika seostele. Muusika ja arhitektuur on muidugi ajast aega omavahel dialoogis olnud. Eesti muusikaloo lähikümnendeil on seda oma loominguga ilmestanud Erkki-Sven Tüür ulatusliku tsükliga „Arhitektoonikad“. Samuti meenub Arvo Pärdi 2010. aastal valminud teos „Silhouette“, mille algimpulsi kohta on Pärdi keskuse kodulehel lugeda, et see on seotud „Pariisi linna sümboli – Eiffeli torniga Bertrand Lemoineʼi koostatud raamatu „Gustave Eiffel. The Eiffel Tower“ vahendusel. Heliloojat kõnetasid albumis leiduvad Eiffeli torni detailsed joonised ja konstruktsiooniplaanid. Ning nagu alapealkiri „Hommage à Gustave Eiffel“ ütleb, on teos ühtlasi austusavaldus arhitekt Gustave Eiffelile“. Arhitektuuri laiendatud tähenduses on küllap käsitlenud ka Helena Tulve oma kohaspetsiifilises teoses „Sool“ Tallinna kultuuripealinna programmi raames 2011. aastal: selle esiettekande kõlas Lennusadama pooleldi valmis angaarides. Lennusadama betoon­ehitus oma kaarjate võlvide, omapärase kajaga kõlaruumi ja vaatega merele on nii mõnegi teose esiettekande õnnestumisele kaasa aidanud. Samas keskkonnas, nüüd juba valmis Lennusadamas, on esiette­kandele tulnud nii Tatjana Kozlova-Johannese kui ka Monika Mattieseni looming. Arhitektuur meenub ka omaaegse Tartu Jaani kiriku festivaliga seoses. Renoveeritav kirik, sammaste vahel lõputult uluv tuul ning alles valmiv interjöör ei olnud ehk kõige sobivam esinemiskeskkond muusi­kutele, kuid siiski inspireeriv ja üllatusrohke ning suure arengupotentsiaaliga. Nüüdseks ongi sellest saanud toimiva kogukonna ja kontserdieluga paik.

Dirigent Kaspar Mänd on mulle tunnistanud, et huvi muusika ja arhitektuuri kokkupuutepunktide vastu tärkas tal juba varem. Nimelt on ta oma EMTA lõputöös käsitlenud Esa-Pekka Saloneni teose „Wing on wing“ ehk „Täispurjes“ ja Los Angelese Walt Disney kontserdisaali haakuvaid tähendusvälju. Pärnu linnaorkestri peadirigendina on ta leidnud oma huvile uue väljundi.

Betoon

Pärnu Linnaorkestri avakontserdi kava oli üles ehitatud kolmele sambale: esiettekandeline teos, instrumentaalkontsert ning õhtu teises pooles sümfoonia. Väga meeleolukalt avas arhitekt Olev Siinmaa elu ja tegevuse kontserdieelses vestlusringis kunstiajaloolane ja kunstiakadeemia rektor Mart Kalm. Pärnu linnavalitsus võiks tellida professor Kalmult tekstid, need salvestada ning kasutadagi neid linnaruumis: paigutada Siinmaa projekteeritu juurde inforaadiopunktid valgustamaks kolmes-neljas keeles tema elulugu, rolli ja konkreetsete majade tähendust.

Olev Siinmaa arhitektuurist käis möödunud suvel inspiratsiooni kogumas ka helilooja Maria Kõrvits. Uudisteost „betoon“ kuulates tundub, et siin on saanud kokku Siinmaa elutöö ja Kõrvitsa eesti muusikaloo-kogemus (sh Helena Tulve „Sool“) ning ka tegevus interpreedina Tatjana Kozlova-Johannese teoste esitamisel.

Helilooja Maria Kõrvitsa uudisteos „betoon“ ammutab inspiratsiooni Olev Siinmaa arhitektuurist.

Bret Rii Priidel

Muusikaloost teame, et teoste esiettekanne on alati pälvinud kõrgendatud tähelepanu. Küllap oodati iga Haydni, Mozarti ja Beethoveni või mõne teise meistri uue sümfoonia või kontserdi esiettekannet suure põnevusega. Esiettekanne võib kaasa tuua ka tohutu pettumuse ja vastuseisu kriitikutelt või publikult seetõttu, et helilooja mõttelend on ajast ees, samuti interpreedi isetegevuse või millegi muu pärast. Muusikalugu kubiseb säärastest traagilistest juhtumitest, mis võisid heliteoste loojaid pikka aega frustreerida. Seetõttu on teose esiettekandele toomine alati väga vastutusrikas ülesanne. Pärnu Linnaorkester koos dirigent Kaspar Männiga on selle vastutuse auga välja kandnud: orkestri kavasid ehib Eesti võimekate heliloojate uudislooming, mis on ka hoolikalt ette valmistatud. Ja mis saab olla orkestrile õpetlikum kui kontakt elava heliloojaga.

Maria Kõrvitsat võib vist veel pidada nooreks heliloojaks, ühtlasi on ta Kaspar Männi lähedane teekaaslane: nad on üheskoos heliloojate Riho-Esko Maimetsa, Evelin Seppari ning dirigent Martin Sildosega tegutsenud heliloomingu laboratooriumis. Männi sõnul on tal Kõrvitsa loominguga hea kontakt ka kammer- ja vokaalmuusika esitamise tõttu. Näiteks võib tuua teose „Umbra“ (2009), mis tuli esiettekandele Sügisfestivalil, kus oboel soleeris Kaspar Mänd, viiulil Kristjan Hallik. Kõrvitsa vokaalmuusikat on ta esitanud kooriga Huik. Seega on koos arenetud umbes kümme aastat.

Kõrvits on ennast võimeka orkestrile kirjutajana tõestanud juba teosega „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi“ (2016). Uus orkestriteos kannab esmapilgul ehk isegi pelutavat pealkirja „betoon“, mis viib mõtte lõpututele muusikapoliitilistele probleemidele või lihtsalt materjaliga seonduvale jäikusele ja hallusele. Kuid esmased assotsiatsioonid on eksitavad. Mõeldes betooni kasutamisele arhitektuuris, meenub imetlusväärseid lahendusi, olgu siis Aleksander Jaroni Lennusadam (1916) või Olev Siinmaa Pärnu rannahoone (1938) koos seenekujulise vaateplatvormiga, millest on kujunenud Pärnu üks sümboleid. Küllap on paljud seisnud eri aastaaegadel rannahoone platvormil ja vaadelnud mere erisuguseid ilmeid. See kõik on Maria Kõrvitsa uues teoses tunnetuslikult olemas.

Selles teoses on helilooja püüdnud edasi anda betooni kivistumise protsessi. Kuulamisel tundub, et erakordselt suur rõhk on detailselt välja töötatud struktuuril ja erinevatel faktuuri kihistustel inspireerituna liivaosakeste liikumisest teel tardumiseni ja sidusmaterjali ehk vee algolemusest. Mänd kinnitas aimdust, et partituur on Kõrvitsal äärmiselt detailselt ja korrektselt kirja pandud, nii et uue teose materjaliga oli väga hea proove läbi viia.

Kõrvitsa muusika puhul võib välja tuua palju märksõnu, kuid ennekõike on see väga kantileenne: võib tunnetada seost tema vokaalmuusika, lauldava tekstiga, mis on instrumentaalmuusikas samuti siduselemendina olemas. Mänd tõi oma kogemusest uue teosega esile veel järgmist: „Marial on omamoodi pilk maailmale. Tema silmis on konstruktsioon orgaaniline. „Voolavus“ ja „funktsionalism“ ei ole esmapilgul sünonüümid, kuid selles teoses on rannahotelli seene rõdu voolujoonelisust. Leidsime Mariaga, et orkestrimuusikas on harva võimalik leida unisooni, mis annaks võimaluse kuulata tämbrit, selle erisusi ja sulandumist. Uue teose lõpuosast me leiame selle: seal on puhas ja kalligraafiline joon.“

Kivistumine

Eesti muusikamaastik ei ole rikas mitte ainult aktiivselt tegutsevate heliloojate, vaid ka võimekate instrumentalistide poolest ning neilgi on vaja võimalust oma annet süvendada ja lihvida. Pärnu Linnaorkestri avakontserdil andis selleks võimaluse Maurice Raveli „Klaverikontsert G-duur“, mille orkestratsioon sobitub kenasti kokku esiettekandelise teose orkestratsiooni nüansside ning partituuri delikaatse lüürilisusega. Raveli kontsert annab muusikutele võimaluse näidata ennast efektse ja rütmitäpsena ning see läks silmapaistvalt korda nii orkestril kui ka pianist Age Juurikal. Imetlen juba mitmendat kontserti järjest Raveli partituuride sobivust Pärnu Linnaorkestri mõtte- ja mängulaadiga. Õhtu teises pooles kõlas Pärnu linnaorkestri esituses Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 3 „Eroica.“

Kõlakunst (või helikunst) on unikaalne võimalus olla üllatuslikult esiettekandeline ning ammutada samal ajal energiat ja kogemust muusikatraditsioonist. Ei kujuta ju ette, et mõne uue filmi esilinastus on terve õhtu kestev maraton, kus on ruumi ka filmiajaloo šedöövritele, mis moodustavad omavahel uusi tähendusvälju. Kõlakunstis on see aga võimalik. Vaid paari tunni jooksul kastetakse kuulaja justkui muusikaloo sügavasse ja värskendavasse jõkke, kuhu astumine on teadagi alati uus kogemus. Muidugi toimib see ainult siis, kui kava on hoolikalt koostatud ning kõik teosed täidavad ootusi ning saavad kirgastatult ette kantud. Edu Pärnu Linnaorkestrile märgiliseks linnaorkestriks kinnistumise ehk – selle kontserdi kontekstis – nii-öelda kivistumise teel.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht