Muusika kui steriliseeritud müra1

Ühe musitseerimises osalejana oli TUMA kampa võtnud elektri ning suurem osa esitatud teostest pärines Hugo Morales Murguia sulest.

MARJE INGEL

Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) kontsert „Scrapyard 4.0“ 14. IX Kanuti gildi saalis. Tallinna Uue Muusika Ansambel: Paul-Gunnar Loorand, Madis Jürgens, Talvi Hunt, Arash Yazdani, Karl Erik Laas, erikülaline Hugo Morales Murguia. Kavas Hugo Morales Murguia ja Arash Yazdani muusika.

Kontserdisarja „Scrapyard“ eesmärk on olnud lavale tuua nüüdismuusikat ja eri meediume ühendavaid teoseid, tuues mängu DIY- ja Lo-fi-hoiakud. „Scrapyard“ tähendab eesti keeli lammutustöökoda, sestap eeldasin niisuguse pealkirjaga muusikaürituselt võimendatud metallikolinat ja keevitussärinat, näiteks midagi soome ansambli Cleaning Women või kas või kunagiste Tartu levimuusikapäevade üllatusesineja Sepa­poisid² vaimus.

TUMA 14. septembri kontserdil uuriti liikumise kui müra ja helide vallandaja võimalusi muusika tekitamiseks. Tegu ei olnud siiski pelgalt kolistamise või müdistamisega, mida on kahtlemata samuti võimalik teha musitseerimise eesmärgil ja seda muusikaks nimetades. Praegusel juhul oli ühe musitseerimises osalejana kampa võetud elekter ning suurem osa esitatud teostest pärines Hugo Morales Murguia sulest. Morales Murguia on sonoloogia magister, kes tegeleb enda sõnutsi mis tahes objektide muusikalise potentsiaali avastamise ja traditsiooniliste pillide varjatud kõlamaailmade vallandamisega.³ Sonoloogia on elektroonilise ja arvutimuusika interdistsiplinaarseid uurimissuundi ühendav katusmõiste, mis hõlmab informaatikat, elektroonikat, akustikat, psühho­akustikat ja heliloomingut.

Hugo Morales Murguia ei olnud esimest korda kontserdisarja „Scrapyard“ külaline. Eelmisel aastal valmis helilooja Morales Murguia TUMA juures veedetud residentuuri tulemusena kontsert „Scrapyard 3.0“, mida käisin samuti kuulamas. Paar teost tollelt kontserdilt kõlas ka nüüd ning need tekitasid minus kerge déjà-vu-tunde. Mõlemal korral kontserti efektselt lõpetama jäetud teose „Etude of Propulsion“ ehk „Tõukejõu etüüd“ muusikaline materjal tugineb kunagise kuulsa rokkbändi Van Halen hitile „Jump“ („Hüppa!“) ning seda esitavad üks süntesaatorimängija ja neli hüppajat. Lustaka assotsiatsioonide mängu puhul oleks tahtnud küsida, mis oli enne: kas idee kasutada muusikainstrumendina puutetundlikku matti, millelt hüppajad peavad õhku kargama, et süntesaatoril mängitav heli kõlaritesse jõuaks, või haaras helilooja teda kummitama jäänud hiti pealkirjal sõna­sabast kinni ja püüdis välja mõelda, kuidas seda sõnumit esitusviisis väljendada? Eri esituskordi võrreldes jäi pisut hägusaks, kuivõrd tähtis või tähtsusetu on sellise töötluse puhul esituse originaali­lähedus, s.t kui täpselt peaks Morales Murguia „Tõukejõu etüüdi“ esitus sarnanema Van Haleni loo „Jump“ esitusega. Äratuntavuses kahtlust ei olnud, kuigi hüppajate ja süntesaatorimängija akordide vahetuse sünkroonsus polnud täiuslik.

Omamoodi teravmeelne, kuigi lustakusest kaugel oli kavas teisena kõlanud teos „Romance or Something“ ehk „Romantika või midagi sellist“ TUMA juhilt Arash Yazdanilt. Teose sisuks olid sisseloetud ja eri kiirusega ette­mängitud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklid, üksteisest üle rääkivad hääled tekitasid ilmseid paralleele tühje lubadusi andvate poliitikutega. Ma pole kursis, kas teos sündis reaktsioonina mõnele konkreetsele poliitilisele sündmusele või mitte, aga vähemalt mulle oli selle sõnum väga selge: ükskõik kui õilsa sisuga jutt jääb ainult tühjaks sõnamulinaks, kui sõnadele ei järgne teod. Elektroonilise muusika ajaloost meenus mulle sarnasena Steve Reichi üks varasemaid teoseid „It’s Gonna Rain“ („Hakkab sadama“, 1965), kus on tänavanurgal jutlustanud preestri kõnet lindis­tatud. Reich kopeeris preestri jutluse teisele makilindile ja pani jutluse fraasid kahel makilindi silmusel mängima. Teineteise suhtes nihkesse läinud kõnekatked muutusid tekstina arusaamatuks ning hakkasid moodustama puhtkõlalisi mustreid. Hiljem on Reich öelnud, et komponeeris selle teose Kuuba raketikriisi mõju all ning maailmalõppu kuulutava preestri hääl oli teda liigutanud hingepõhjani.⁴

Kuni kõrvad muusikat kuulavad, toogem mõtted poliitikalt läheneva kütte­perioodi juurde. Seegi valdkond sai TUMA laupäevasel kontserdil kaetud. Alternatiivsete energiaallikate otsingu ajastul on helilooja Hugo Morales Murguia andnud ka päikesepaneelidele „hääle“: need muutusid heliallikaiks, kui lava keskel pimeduses pöörleva lambi valgus neid tabas. Neli esitajat seisid ja liikusid samm-sammult ümber keskse valgus­allika, iga mängija rinnale oli kinnitatud päikesepaneel ning igaühel oli käes veel teinegi valgusallikas (tasku­lamp), mis tekitas teistsugust heli, kui esitaja selle oma päikese­paneelile suunas.

Traditsiooniliselt pillideks nimetatavatest musitseerimisvahenditest olid kontserdil esindatud trummitaldrikud. Nende ümber vehkisid reketikujuliste elektrooniliste putukapüüdjatega kolm muusikut, kutsudes esile raadiolainete segajate heli ehk mitmesugust steriliseeritud müra. Need kolm tegelast nägid välja nagu liikluskorraldajad. Vahest see ongi roll, milles Tallinna Uue Muusika Ansambel eesotsas Arash Yazdaniga end Eestis teostab – uue muusika liiklus­korraldajana.

1 Nii defineerib muusikat helilooja Hugo Morales Murguia. Hugo Morales Murguia, Music Is a Way of Listening. – Schloss 18. I 2018. https://schloss-post.com/music-way-listening/

2 Ansambli Sepapoisid kontsert-performance Tartu levimuusika päevadel 1985. ETV 1985. https://jupiter.err.ee/1101465/1985-sepapoisid

3 Hugo Morales Murguia, Music Is a Way of Listening.

4 Geeta Dayal, Steve Reich: ‘Radiohead is my kind of music’. – The Guardian 11. IX 2014. https://www.theguardian.com/music/2014/sep/11/steve-reich-radiohead-interview-phillip-glass