„Muusika on mulle religioon”
Sillamäe ajaleht on avaldanud Leo Dubovski mõtte: „Ma ei tunnista ühtegi teist religiooni peale muusika. Aga see ei tähenda, et oleksin ateist.” See noormees (sünd 1993) armastab barokkmuusikat, prantsuse keelt ja kultuuri, orelit, klavessiini ja riiete modelleerimist. Kas seda on vähe või palju? Vähemalt näitab see aktiivset ellusuhtumist.
Mul on olnud juhust jälgida pianisti arengut ajast, mil ta alustas aastal 2000 klaveriõpinguid Narva muusikakoolis õpetaja Tatjana Gontšarova klassis. Võis märgata, et poisi taltsutamine pole õpetajale just kerge. Sellele vaatamata äratas poiss oma esinemistega pidevalt tähelepanu mitmesugustel ülevaatustel ja võistlustel. Neist võib esile tõsta Chopini konkursil Narvas saadud III preemia 2006. ja 2008. ning II koha 2012. aastal, aga ka esikoha rahvusvahelisel konkursil „Noor muusik” ning II ja I preemia Chopini konkursil Petroskois (2009 ja 2011). Nüüdseks on tal seljataga muusikakeskkooli viimased klassid ja sellest õppeaastast jätkab Leo Dubovski õpinguid Ada Kuuseoksa juures muusikaakadeemias.
Äsjase klaveriõhtu kava oli nõudlik ja kaalukas ning näitas arengut pianistlike ja sisuliste väärtuste suunas. Esinemine oli distsiplineeritud ja enesekindel. Kava sisaldas rohkesti Bachi polüfooniat ning Skrjabini ja Prokofjevi muusikat. Sonaadid (vastavalt IV ja ja VII) olid loogiliselt üles ehitatud ja andsid tunnistust mängija heast pianistlikust haardest. See muusika tundus pianistile omane ja võimaldas isikupäraseid väljendusavaldusi. Hea kujundliku mõtlemisega kerkisid kavas esile eriti Bachi h-moll prelüüd BWV923 ja Skrjabini etüüdid op. 8. Bachi a-moll partiitat kuulates tekkis mõte, et noormehel seisab ees tubli eneseharimine ilmekamate kõlakarakterite suunas. Soovingi selleks jätkuvat sihikindlust ja tundlikku kõrva.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
