Muusikaettevõtjad vahendavad praktilisi oskusi

Virgo Sillamaa: „Muusikaettevõtluse spetsialistidest peavad saama valdkonna edasiviijad, kes leiutavad, katsetavad, majandavad riske ja leiavad võimalusi, mida seni pole leitud.“

MARIA MÖLDER

Georg Otsa nimelises Tallinna muusika­koolis avatakse koostöös Music Estoniaga uus muusikaettevõtluse spetsialisti õppekava, kus hakatakse andma tänapäeva muusikatööstuse kiire arenguga kooskõlas praktilist haridust. Uue õppekava vajalikkusest ja sisust räägivad Otsa kooli direktor Ivo Lille ja Music Estonia tegevjuht Virgo Sillamaa. Õige pisut tutvustatakse ka muusikaprodutsendi õppekava, mis on Otsa koolis samuti uus. Mõlemal erialal õppima asuda soovijate dokumente võetakse vastu 5. juunini.

Kellele muusikaettevõtluse spetsialisti õppekava on mõeldud?

Virgo Sillamaa: Õppekava on mõeldud tulevastele ja miks mitte ka praegustele muusikaettevõtjatele. Valdkond on lai, muusika väärtusahel oma mitmeharulisuses moodustab rikkaliku ökosüsteemi, kus on palju spetsiifilisi rolle. Praegune ja tulevane muusikaettevõtja võib oma niši leida mitme rolli üsnagi unikaalses kombinatsioonis, kuna ärimudelid on eelmise sajandi omadega võrreldes palju rohkem killustunud ja segunenud. Õppekava eesmärk on luua rikastav keskkond kõigile neile muusika-valdkonnas toimetajatele, kes võivad edaspidi teha üsna erinevaid asju artisti mänedžmendist muusika kirjastamise või festivalidele kommunikatsiooni­teenuse pakkumiseni.

Ivo Lille: See on üheaastane jätkuõppekava. Õpilased tulevad sellele õppekavale keskharidusega või on lõpetanud mõne Otsa kooli tasemel muusikaõppeasutuse ja neil on valdkondlikud teadmised. See ei ole eeltingimus, aga tuleb kasuks. Vaatamata sellele, et õppekava on rütmimuusika suuna all, on õppima oodatud ka klassikalise muusikaga tegelevad inimesed.

Kas eriala on mõeldud muusikule endale või inimesele, kes tahab saada mänedžeriks?

Lille: Pigem ikkagi inimesele, kes tahab muusikavaldkonna ettevõtlusega tulevikus elatist teenida.

Sillamaa: On juba palju kuuldud jutt, et muusik peab ise enda eest hoolitsema, kuni leiab selleks professionaalse meeskonna. Üldiselt on kõigil artistidel mänedžer või kirjastaja vms. Kui pole kedagi teist, siis teeb ta seda kõike ise, ükskõik kui algelisel tasemel. Selles mõttes on ka muusikud praegused ja tulevased muusikaettevõtjad. Tõsi on aga see, mida Ivo juba mainis, et sisseastujate konkurentsis tõusevad esile pigem need, kes soovivad tegeleda muusikaettevõtlusega laiemalt kui iseenda karjääri arendamine.

Muusikatööstuses muutub kõik väga kiiresti. Kas see õppekava sobib ka inimestele, kes soovivad oma teadmisi muusikaettevõtluse alal täiendada?

Lille: Mulle tundub, et esimestel aastatel me vist saamegi suures osas sellised õpilased, kes on juba valdkonnas mingil määral toimetanud ja ootavad koolilt lisakompetentsi. Kuna õppekava praktikute seas on palju tuntud ja omal alal tugevaid tegelasi, siis ma arvan, et on kõige parem täiendada praktilisi oskusi.

Kust on seni olnud võimalik selliseid teadmisi saada? On olnud Tallinn Music Week’i konverentsid ja jututoad ka väljaspool tasulist konverentsi. Millise lünga see õppekava täidab?

Sillamaa: Nii süsteemselt ja suures mahus polegi varem olnud võimalik muusikaettevõtluse alal teadmisi ja kogemusi saada. Minult küsitakse sageli: kas kultuurikorralduse õppest ei piisa? Ei piisa. See on teine ala ja seal koolitatakse teistsuguse rõhuasetusega spetsialiste. Muusikaettevõtjaid sealt üldiselt ei tule. Tõsi, TMW konverentsi­programm on läbi aastate sisaldanud väga erinevaid teemasid ja kasutatud on eksperte, Music Estonia on välja töötanud mitu arenguprogrammi. Vaid kuu aega tagasi lõpetasime oma esimese kolmekuulise artisti mänedžeride programmi „Buuster“ ja sel nädalal kuuenda „Intro“, kus muusikavaldkonnas töötada soovivad inimesed saavad läbida juhendatud praktika. Üheaastane õppekava on aga mahult ja võimalustelt uuel tasemel. Saame minna sisulise programmi ülesehitamisel süsteemsemaks ja korrata seda igal aastal. Senistest programmidest on meil kogunenud piisavalt kogemusi, et kaasata sisukalt valdkonna tegijaid, tuua sisse mahukas praktika ning seda koordineerida.

Saan aru, et põhiliselt on see õppekava suunatud mänedžeridele, aga väga sageli tuleb muusikutel endil oma mänedžmenditeemadega hakkama saada. Olete ise olnud pikka aega tegevmuusikud. Mis teile endale selles programmis kasulik tundub? Millest olete ise muusikuna puudust tundnud?

Lille: Eelkõige sellest, et keegi aitaks mind ja toetaks praktilistes küsimustes, aga iga praktilise tegevuse juures on vaja nõu mõnelt spetsialistilt, kes on selles vallas mõnel väikesel spetsiifilisel alal pikemalt toimetanud. See õppekava ongi üles ehitatud praktilistele teemadele: tegu on päris asjadega, juhendajad toetavad ja annavad nõu, kuidas neid asju oleks mõistlik või kõige parem lahendada.

Sillamaa: Puutun praegugi kokku paljude muusikutega, kes peavad oma asjadega ise hakkama saama. Puudu on teadmistest, kuidas midagi teha, näiteks, kuidas ja kas üldse panna oma album Spotifysse, millist digilevitajat siis kasutada ja kuidas üldse neid võrrelda. Tuge on tarvis ka strateegilisemate küsimuste lahendamisel: millised on üldse minu karjäärivõimalused, kuidas seada sihte ja nende poole pürgides vaimselt ja füüsiliselt ise terveks jääda? Paljud teemad ei ole ainult teadmiste, vaid toetava ringkonna küsimus. Praegu on paljude muusikute tutvusringkonnas ikka veel vaid teised muusikud. Oleks abiks, kui nende seas oleks ka teistsuguse kogemuse ja teadmistega inimesi, kes saavad vahel ka täitsa eraviisiliselt nõu anda. Nendest inimestest on meil väga-väga puudu ja sellepärast on tarvis muusikaettevõtjaid koolitada. Toomas Olljum ei jõua ka oma töö kõrvalt kõigi Eesti artistidega kohvil käia.

Rõhutasite, et on väga palju praktilisi asju, kus keegi teine võiks appi tulla. Kas sel õppekaval õppimine aitab kaasa sellelegi, et tekib võrgustik inimestest, kelle käest abi ja nõu küsida?

Lille: Kindlasti ka seda. Teine eesmärk on see, et meie muusikud ja ettevõtjad saaksid omavahel kokku. Mul on ikkagi selline unistus, et meie muusikud ei peaks kooli lõpetades mõtlema, mida nad täpselt oma eluga peale hakkavad, vaid neil tekiks kooli ajal mingi arusaam tulevikust, mingi kogukond. Siis ei muuda kooli lõpetamine drastiliselt nende elu – nad lihtsalt jätkavad koolis alustatut.

Millistele õppeainetele ja mis laadi tegevusele on õppekavas rõhk pandud?

Sillamaa: Õpe on laias laastus jaotatud kaheks poolaastaks. Esimeses käiakse läbi kogu muusikaettevõtluse rollid ja tegevusmudelid: artisti mänedžment, muusika kirjastamine, salvestatud muusika tootmine ja turustamine, kontserdikorraldus, autoriõiguse rakendumine muusika valdkonnas ja üldse ettevõtluse teemad laiemalt. Teine poolaasta on peamiselt suunatud ühe muusika­ettevõtluse projekti elluviimisele. Projekti teema valib iga õpilane ise ja valmistab ette esimese semestri jooksul, projektiks on tarvis leida valdkonnast n-ö praktikapartner. Projekti võivad teha õpilased grupis või ka individuaalselt ning seda toestavad valikained, aga ka praktika juhendamine ja mentorlus. See on üsnagi rätsepameetodil loodud lähenemine, väga põnev ja suur ülesanne, kuid usume, et Music Estonia programmi „Intro“ kogemusest ja metoodikast on paljuski abi. Planeerime õppetöö peamiselt kahe intensiivse õppepäevana nädalas: esmaspäeviti ja neljapäeviti. Igal esimese semestri nädalal on teatud teema, kuhu kaasame valdkonna eksperdid. Soovime suunata õpilased väiksemaid ja suuremaid praktilisi ülesandeid tegema, individuaalselt ja gruppides. Kuna muusikaettevõtlus areneb pidevalt ja kiiresti, siis on peale ekspertidelt saadud teadmiste oluline kujundada välja ka ettevaatav leiutajahoiak. See, mis toimis eelmisel aastal mõne tuntud Eesti artisti puhul, ei pruugi varsti enam toimida, sest iga juhtum on väga eriline, iga tegija peab oma lähenemise ja meetodid lõpuks personaalselt välja arendama. Seega pole õppekava eesmärk pelgalt teadmisi edasi anda ja seniste ekspertide kogemusi vahendada, vaid luua õpilastele keskkond, kus nad peavad kogemuse põhjal ühiselt uusi teadmisi looma. Lõpuks peavad ju nendest saama valdkonna edasiviijad, kes leiutavad, katsetavad, majandavad riske ja leiavad võimalusi, mida seni pole leitud.

Vaatasin, et selles õppekavas on muu hulgas üsna palju panustatud ka muusika digitaalsele levikule. Millele sellega seoses tähelepanu pööratakse?

Sillamaa: Eks ikka kõigele ehk sellele, kuidas see üldse käib, millised on platvormid ja nende eripära, kes on vahendajad, näiteks digilevitajad. Sellelegi, kuidas tekib ja jaguneb tulu, mida digiplatvormid genereerivad, ning kuidas jõuab see autorite ja tootjateni. Samuti, kuidas käib ja kuhu areneb turundus digiplatvormidel, kuidas tuua sinna praegused fännid ja kuidas seal leida uusi fänne, kuidas nendega adekvaatselt suhelda. Praegu on kuum teema playlist’id – kuidas neisse pääseda?

Kui erialale on tohutult suur konkurss, siis mille järgi te õpilasi valite?

Lille: Loodetavasti see juhtub. Ma ei ole praegu avaldusi üle lugenud, aga huvi on suur. Laseme kandideerimiseks peale CV kirjutada motivatsioonikirja ja teises voorus on vestlus. Lõppkriteerium on ilmselt just vestlus: tahame teada, kas need inimesed päriselt ka tahavad selles valdkonnas toimetada ja mida nad päriselt soovivad sel alal teha. CV-voorust saame aimu, milline on õpilaste ettevalmistus. On küsitud, kas kandideerida saavad ka inimesed, kes ei ole muusikaga üldse tegelenud. Oleme otsustanud, et muidugi saavad: me ei taha, et ükski talent kaotsi läheb. Sellepärast ei ole me välistanud ka neid, kes tulevad kuskilt mujalt.

Kuivõrd arvestate isikuomadustega? Muusikatööstus on ju päris karm ala ja igasuguste isikuomadustega seal hakkama ei saa, vähemalt pikka aega.

Lille: Kindlasti arvestame, aga muusika­tööstuses on ka hästi palju valdkondi, nii et see ei nõua ühesuguseid isikuomadusi. Ei taha ka, et osa andeid läheks seetõttu kaotsi, et isikuomadused ei vasta suure juhi omadele.

Kes sel õppekaval õpetavad ja mida täpsemalt?

Lille: Otsa koolil on tehtud Music Estoniaga üheaastane kokkulepe, et see võtab õppekava koordineerimise enda peale.

Sillamaa: Oleme terve rea valdkonna ekspertidega kokku leppinud, et nende teadmisi ja senist kogemust õpilastele vahendada. Nagu Ivo mainis, oleme Music Estoniaga võtnud vähemalt esimesel aastal õppekava kuraatori rolli ja administratiivse poole paljuski enda peale, aga ka juhendamise, mentorluse ja tagasisidestamisega. Renee Meriste on juba eelmisel aastal käinud Otsa koolis muusikaärist rääkimas ning plaan on kaasata ta ka selle õppekava puhul. Kuna ta elab Los Angeleses, siis tähendab see paari intensiivset külastust õppeaasta jooksul. Artisti mänedžmendist räägivad Toomas Olljum, Tambet Mumma ja Thea Zaitsev, salvestatud muusika tootmisest Leen Kadakas ja Margus Varusk plaadifirmast Universal Music Baltic, kontserdi- ja tuurikorraldusest Karl Sirelpuu ja Danel Pandre ning festivali korraldamise vaate toob sisse Eva Saar festivalist „Jazzkaar“. Üldisemalt ettevõtluse ja juhtimise kogemusi ja teadmisi tuleb jagama Fred Krieger, kes on peale mitme muusikaettevõtte edukalt käima tõmmanud tööhaldustarkvara ettevõtte Scoro. Muusika tegevusmudelitest laiemalt räägib Juko-Mart Kõlar ja autoriõiguse rakendumisest spetsiifilisemalt firma Hedman Partnersi jurist Toomas Seppel, kes on muusikasektoriga palju koostööd teinud. Turunduse ja kommunikatsiooni teemasid käsitlevad Liisi Voolaid ja Liina Karo. Soovime edastada ka just artisti vaate ja selleks oleme palunud kampa Sandra ja Jalmar Vabarna ansamblist Trad.Attack!: on ju nende viimaste aastate tegemistest välja kasvanud agentuur Folk Massidesse. Paljudel kaasatud ekspertidel on väga erinevatel teemadel palju öelda. Täpsed formaadid võtavad alles kuju ning kavatseme olla kogu õppekava elluviimisel võimalikult paindlikud: lähtuda vajadustest, sisu ka jooksvalt kujundada ja täiendada ning kutsuda selleks võimalusel kohale vajalikud inimesed. Teeme seda ju esimest korda!

Kas see on teadlik suund, et õppejõud on eelkõige oma ala praktikud ja nende haridus ei ole nii tähtis?

Lille: Me ei saa kooli õpetama võtta inimest, kel ei ole haridust. Küll aga eelistame inimesi, kelle juures inimesed tahaksid hirmsasti õppida, nii et peame leidma Eestist mõlemad pooled korraga – ja pean ütlema, et see on võimalik.

Miks on Otsa koolis sellist õppekava vaja?

Lille: Meil on nüüd aasta aega olnud Otsa koolis muusikaettevõtlus valik­ainena Renee Meriste ja Tõnno Piigli eestvedamisel. Korra poolaastas on Renee Meriste pidanud avatud loengu kogu muusikavaldkonnale. Oleme aru saanud, et sellest on tohutu puudus. On muusikuid, kes otsivad võimalust oma muusikakoosseis müüa, ja on inimesi, kes tahaksid selles abiks olla, aga pädevust napib. See on üks põhjus, miks ettevõtlusõpe kooli tuua: siis on muusikud ja muusikaettevõtjad ühes majas. Mulle hirmsasti meeldiks, kui need inimesed siin majas kokku saaksid ja nende koostöö jätkuks loomuliku protsessina ka pärast kooli lõpetamist.

Sillamaa: Seda õpet on lihtsalt vaja. Muusikaettevõtjaid on vaja koolitada samamoodi nagu muusikuid – ja mitte ainult teadmiste andmise pärast, vaid sarnaste huvidega inimeste koondamiseks kogukonnana, mida kool paljuski ju on. Otsa kool, mis on väga tugeva õpilaskogukonnaga, väga praktiline ja avatud, on just kõige loogilisem koht, kus sellise õppega alustada. Nõustun Ivoga, et muusikud ja muusikaettevõtjad peaksid õppima ühes majas, pidevalt kooli peal ja ka klassiruumides kokku puutuma, sattuma pärast kooli või tundide vahel koos kohvi jooma ja tulevikuplaane arutama. Sealt see tulevane koostöö võrsub.

Otsa koolis avatakse ka muusika­produtsendi õppesuund. Kas see on ka muusikaettevõtluse erialaga kuidagi seotud?

Lille: Jah, need õppekavad on isegi osaliselt kokku kirjutatud. Tulevased muusika­produtsendid saavad võtta kombineeritult osa ettevõtlusaineid ja ka vastupidi. Ettevõtlusõpe on muusika­produtsentide kohustusliku õppekava osa, aga me ei anna neile eraldi ettevõtlus­tunde, vaid nad saavad need omandada praktilise töö kaudu koos muusikaettevõtluse eriala õpilastega. Tegelikult tahame ettevõtlusõppe viia üle terve kooli, nii et muusikud, produtsendid ja ettevõtjad teevad kõike koos, aga see võtab meil veel aega. Järk-järgult lõimime selle kõik kokku.

Kellele see muusikaprodutsendi õppesuund sobib ja millise väljundi annab?

Lille: Õppekava koosneb laias laastus kolmest osast: arranžeerimine, kompositsioon ja laulukirjutamine ehk tehniliste vahenditega oma mõtete vormistamine. Ka see on üheaastane jätkuõppekava, mille saab läbida pärast gümnaasiumi lõpetamist või neljanda taseme kutseõpet, mille annab näiteks Otsa kool. Ka produktsiooni eriala kohta on küsitud, kas sellele õppima asumise eeldus on, et inimene on ilmtingimata õppinud teatud arvu aastaid muusikat. Nagu ka ettevõtluses, annab see kandideerimisel kõvasti plusspunkte, aga ei ole otsene eeldus. Teinekord võib tulla selliseid talente, kes võiksid muidu kõrvale jääda. Kuna see õppekava on esimestel aastatel populaarne, siis eelistame ikkagi muusikat õppinud inimesi, et esimestel aastatel luua õpilastest tugev baas.

Sünkroniseerimine on viimasel ajal väga kuum teema. Kas muusika­produtsendi eriala on hea pinnas ka näiteks filmi- või telemuusika loomiseks?

Lille: Ma arvan, et hea lähtepunkt saadakse selleks kindlasti. Ja kuna meil on õppekavad niimoodi kirjutatud, et saame kõrvale teha jätkuõppekava süvendatud mooduleid, siis võime tulevikus alati õpetada midagi süvitsi, kui tundub, et teatud kompetentsist on Eestis puudus. Või kui tundub, et jätkuõppekavale on vaja õpilasi ette valmistada, siis saame õppekavasid ka ettepoole kirjutada. Õppekava on samuti paindlik: saame vaadata, mida õpilastel täpselt vaja on. Kui meil on ühel aastal näiteks produtseerimis- või ettevõtlusõppes just sünkroniseerimishuviga inimesed, siis saab nende õpinguid igat pidi toetada ja inimesed omavahel kokku viia.