Muusikahariduse alustest

Matti Reimann

On raske ülesanne rääkida muusikaharidusest olukorras, kus valitseb üldine arusaam, et kõik, mis muusikas praegu meie ümber toimub, on ühtmoodi hea. Kõige parem. Parim näib olevat, kui kõike on seinast seina – kõik ühte patta, nii ida kui lääs, kommerts ja ajaviide ning etno. Uus muusika on huvitav, vana jälle hea. Klassikaline muusika on siis see tõsine muusika, “millest keegi aru ei saa”. Ja see käib peaaegu kõige kohta, mis viimase 300 aasta jooksul on kirjutatud. Ning asi on tõesti hull, kui nii arvavad eeskuju andes kõrgema haridusega autoriteedid. Küll on siit hea igasuguseid haridussüsteeme välja nuputada ja siis neid mõne aja pärast jälle muutma hakata. Ja kui siis hakatakse noort inimest muusikaliselt harima, näib, et pedagoogiliseks põhiülesandeks on kogu see kaos talle hästi kõvasti pähe taguda. Küll ta ise hiljem orienteerub ja leiab oma tee. Otse loomulikult ei unustata rääkimast individuaalsest lähenemisest igale õpilasele. Mõne aja pärast hakkab tulema üks tuttav jutt – on aeg võtta asja tõsisemalt. Hakka süvenema, mõtle rohkem, improviseeri, kasuta mõistust, harjuta kauem, ole aktiivsem, ole atraktiivne. Lõpuks peab õpilane veel isiksus ja kunstnik ka olema.

Aga kunstnikuks enne ei saa, kui oled elu tundma õppinud, kõvasti vastu pead saanud, siis on lootust. Aga kuidas seda kõike teha, selle koha peal vaikitakse mõtlikult ülespoole vaadates – kõik ei peagi kohe arusaadav olema, mis on muidugi tõsi. Kui siis põhjalikult segadusse aetud noor inimene muusikast eemaldub, hakatakse kurtma, et Eestis on vähe noori, kes tahavad sellega tegeleda. Aga Eestis on väga palju andekaid lapsi. Ekstrapeen on kuulutada, et mu laps õpib viiulit, ent tarvitseb isal-emal kodus kordki lapse kuuldes öelda, et sümfooniakontserdil on igav, sellepärast ta ise seal ei käi, kui kohe ongi suur “muusikahariduslik töö” tehtud.

 

Tõsiseid asju ei tohi lihtsustada

Noore inimese elus on kolm tähtsat ajajärku. Esiteks eluaastad 5–7: see on aeg, kus väikeses peakeses tuleb hakata ettevaatlikult mingit korda looma. Teiseks aastad 13–17: mis sel ajal poiste või tüdrukute peas toimub, seda ei tea täpselt keegi. Ja seejärel 21–24: siis saadakse täiskasvanuks, kõik hinnangud muutuvad põhjalikult, arengut hakkavad mõjutama täiesti uued tegurid. Jõusse asub üks uus ohtlik mõjur – elu tahab elamist, selle lausega võib kõike vabandada. Ülaltoodut tuleb arvesse võtta, kui soovitakse, et õpingute järjepidevus ei katkeks.

Niisiis, kuidas teha nii, et väike laps aru saaks, et ühes ilusasti mängitud flöödihelis on terve maailma muusikaajalugu sees? Ta tuleb panna tegema seda, mida ta tegelikult oskab – kuulama. Ja see, mida laps kuulab, on õpetaja teha. Missuguse muusika ta alustuseks valib ja mida mängida või kuulata annab, iga asi mõjub selles vanuses tugevasti. Repertuaar ise kasvatab.

Ja siis, kui on tulnud aeg tähti õppida, võiks nagu muuseas ka noodinimed selgeks saada. Noodist laulmine ja lugemine võiks olla nii enam-vähem ühel ajal selged, küll siis matemaatikagi läheb. See muusikaõpetaja, kes ütleb, et noodist laulmine on raske ja ta ka ise sellega veidike hädas, võib olla küll tubli inimene, aga ta pole pedagoog. Poole tunniga saab suuri asju liikuma panna, samuti saab ka aastateks takistusi tekitada. Tõsiseid asju ei tohi lihtsustada, laps saab aru. Muide, ka laulupeost ei maksa muusikali või karnevali teha, sellel üritusel oleks nagu teine eesmärk, mida üle aegade on hoitud. Laste laulude tagant tuleks kõik rütmibändid ära koristada, las mängivad ja laulavad ise.

Keskastme noortel, ükskõik kus või mida nad parasjagu õpivad, tuleb enamasti peale vastupandamatu soov luua või teha midagi, mida enne neid keegi kogu ilmas pole teinud ja seega ka tundnud. See võib olla väga huvitav. Muide, noortemuusikaga pole õpetajatel vaja eriti tegeleda, neil on omad autoriteedid. Las otsivad ja müttavad ise. Muusikaalused tuleb selgeks teha ja juhendada, mida kuulata ja kelle esituses. Praeguses plaadiuputuses on õpilasel raske ja keeruline häid ning vajalikke esitusi üles leida. Õpetaja peab teadma, mis tasemel on interpreet, keda ta õpilastele kuulata annab.

Võiks selgitada, et ühe suvaliselt võetud noodi ülemhelide rida on lõpmatu – äkki peitub siin üks muusika suurtest saladustest. Keskkooli lõpetaja võiks helilooja käekirja ja muusikastiili järgi ära tunda, kas tegemist on renessansi, baroki, klassika, romantismi, impressionismi või nüüdismuusikaga. Kui tekib huvi, on õpilasel teerada vaba, ta saab ise edasi minna. Võiks tajuda, et suurte meistrite kunstis väljenduvad ideed on alustaladeks ka täna ja võimaldavad eriti andekatel, kellel on originaalset mõtlemist, midagi uut luua. Muidugi peab ka õpetaja ise kogu aeg õppima, sest muidu ta varsti ei õpeta enam midagi, vaid heietab oma mälestusi. Hea õpetaja käest võib kõike küsida ja õppeprotsess on vastastikune.

 

Kõigepealt peavad elementaarsed asjad paigas olema

Mõnikümmend aastat tagasi oli Tallinna Riiklikus Konservatooriumis õppejõud, kes võis lugeda mis tahes ainet, aga ikka lasti ta töölt lahti. Tema nimi oli Heimar Ilves (1914–2002). Tal oli absoluutne mälu ja silmaring ning erakordne võime oma teadmisi edasi anda. Praegu öeldakse Ilvese kohta, et eesti rahvas magas ta maha. Päris kõik ei maganud – kel oli õnn ta loenguid kuulata, ei unusta neid kunagi.

Niisiis, missugused alused peaksid muusikahariduses paigas olema? Peale mõne instrumendi tundmise peaks nooruses selgeks saama, et väike sekund helis on vägev asi, ja selle aine nimi, kus intervalle käsitletakse, on solfedžo. Lisaks veel harmoonia ja muusikaajalugu sobivas mahus. Igasugune forsseerimine ja ülepaisutamine, samuti kiirustamine on kurjast. Ent kui ülaltooduga tasapisi edasi minna, õpib selle ära ükskõik mis koolis, aega on ju 11 aastat.

See kõik on elementaarne. Siit võib leida tee, mis sobib muusikule ning ka neile, kes ei vali muusiku elukutset, kuid kus küpses eas inimene, olgu ta arst või advokaat või põllumees, orienteerub Bachi HTKs või mängib sümfoniettorkestris oma lõbuks viiulit.

Aga asjaolu, et muusikaõpetaja (nagu üks õpetaja üldse) ei ole mingi meelelahutuse pakkuja, tähendab samas ka seda, et ta peab saama väärikat palka. Ka see tõstab õpetaja ameti ühiskondlikku autoriteeti, see võiks hakata ükskord ometi selgeks saama.