Muusikaharidusest kliimaprobleemi teadvustamiseni

Rahvusvahelisusega seotud probleemide üks lahendusi on keskenduda muusikategemisele piirkonniti ja riigiti, rõhuga õppimise ja osalemise integreeritusele.

JANE GINSBORG

Põhja-Inglismaa kuninglik muusika­kolledž (Royal Northern College of Music – RNCM), institutsioon, kus ma töötan, on ühtaegu veidi vanem, veidi noorem ja palju noorem kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia. 1893. aastal asutati Manchesteri kuninglik muusikakolledž, 1920. aastal Põhja-Inglismaa muusikakool ja nende kahe liitmisel loodi 1973. aastal RNCM. Tol aastal alustasin muusikaõpinguid Yorki ülikoolis ja sain stipendiumi, et käia RNCMi laulutundides. Seega olen üks selle kooli esimestest õpilastest.

Kõrgkoolid teevad enam-vähem sama: valmistame muusikatudengid muusikukarjääriks ette. Õpetame nad oma võimete kohaselt – nii hästi, kui suudame – pilli mängima, laulma, komponeerima ja improviseerima. Õpetame neile muusikalugu, -teooriat ja -teadust, et nad oskaksid suhestada muusika teiste kunstidega. Teadustöö ja uurimistööde juhendamise kõrval õpetan tudengitele muusikapsühholoogiat ehk seda, et muusika tegemise ja kuulamise kaudu saab inimesi paremini mõista ning psühholoogiast võib olla neil kasu esinejate, heliloojate ja õpetajatenagi. Meil ei ole just tihti võimalust mõelda süvitsi – või ei kasuta me seda – muusika mitmekesisele rollile tänapäeva ühiskonnas või teemadele, mis ilmnevad tänapäeva muusikakultuuris.

Keskendun siinkohal neljale arutlusteemale1 ja mõningatele nendega seotud probleemidele. Need neli teemat on omavahel muidugi lahutamatult seotud, kuid alustuseks vaatlen neid ühekaupa. Teine teema on muusika tegemine riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil, n-ö kodu lähedal, kolmas muusikute ettevalmistamine kõrgkooliastmes ja neljas muusikaharidus koolis ja väljaspool kooli. Esimene teema on aga muusika rahvusvaheline loomus.

Rahvusvahelisus

Muusika on kunstivorm, mis toob inimesed kuulajatena kokku eri riikidest, kuid, mis veelgi tähtsam, eri kultuuridest. Muusika kui tegevus toob meid kokku muusikategijatena. Süvamuusika puhul tuleb kohe pähe, et ooperitrupid ja orkestrid palkavad muusikuid ja lauljaid üle terve maailma. Mõned neist koosseisudest on asutatud spetsiaalselt selleks, et tuua muusikud kokku piiriüleselt: näiteks sellised Euroopa orkestrid nagu Euroopa Liidu Noorte­orkester, Euroopa Liidu Barokkorkester ja Euroopa Kammerorkester. Daniel Barenboim ja Edward Said asutasid 1999. aastal Lääne-Ida Kogumik-Orkestri (West-Eastern Divan Orchestra) algselt Iisraeli, Palestiina ja teiste araabia muusikute „kooseksisteerimis-eksperimendina“, kuid sellest on saanud mainekas orkester. Muusika ühendab, sest selles keeles pole mitmetähenduslikke sõnu, mida võidaks vääriti mõista. Pole ime, et Euroopa hümn – mitte lihtsalt Euroopa Liidu oma – on olnud 1985. aastast saadik „Oodi rõõmule“ instrumentaalversioon – veel enne seda, mil Leonard Bernstein juhatas Berliini Filharmoonikute ees Beethoveni üheksandat sümfooniat, kui 1989. aastal langes Berliini müür ning ida- ja läänebloki eurooplased said kokku.

Jane Ginsborg 29. XI Eesti muusika- ja Teatriakadeemia 100. aastapäeva hariduskonverentsil „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“, kus ta pidas ettekande „Muusikakultuuri teemad tänapäeval“.

Urmas Roos

Tahan mõtiskleda rahvusvahelisuse üle kõigepealt iga-aastaste muusikafestivalide kontekstis Edinburghi rahvusvahelise festivali näitel, kuna sellest tean kõige rohkem. Milline problemaatika seondub rahvusvaheliste festivalidega? Kuidas probleeme lahendada? Seda festivali on peetud igal aastal augustikuus aastast 1947 (see on Ühendkuningriigi vanim festival) taotlusega tuua kogu maailmast kokku kõige parem, põnevam, uuenduslikum muusika, teater, ooper ja tants. Festivali käivitaja, Glyndebourne’i ooperifestivali üldjuhi Rudolf Bingi (1902–1997) mõtte kohaselt oli see katse „tervendada sõjahaavu kunstikeele abil“.2

Kuigi rahvusvahelised festivalid on ehk kunstivormide kauneimad õied, millest me nii väga hoolime ja mille tarbeks oma kõige andekamaid tudengeid ette valmistame, saavad neil osalemist ja pakutava nautimist endale lubada vaid piisavalt jõukad inimesed. Ligipääsmatus on probleem. See on alati olnud probleem, kuid nüüd, kui mõelda kliimale ja õhureiside panusele süsinikuheitmetesse, seda enam. Kas orkestrid, ooperi-, teatri- ja tantsutrupid peavad üle maailma festivalidele lendama? Kas publik ikka peab üle ilma festivalidele lendama? Kõrvalmärkusena lisan, et mu poeg ja tema elukaaslane esinevad kruiisilaevadel – kahjuks hävitavad needki keskkonda.

Hiljuti teatas rokkbänd Coldplay, et ei võta oma uue plaadi reklaamimiseks ette maailmaturneed – keskkonna­kaitse kaalutlusel.3 Üks lahendus on näiteks Berliini Filharmoonikute digitaalne kontserdisaal, kuigi virtuaalsel kontserdil osalemist ei anna muidugi võrrelda päriselt kontserdil käimisega. Teine lahendus on käia kontserdil ja anda kontserte kohapeal, võimalikult kodu lähemal.

Mitte küll päriselt lahendus, aga siiski üks probleemi leevendamise võimalus oleks järgmine. Rahvusvahelistele festivalidele kokku sõitnud publik võiks kasutada oma aega ka selleks, et uurida lähemalt linna või riiki, kuhu nad on tulnud, jagada muljeid, suhelda teistega ja mitte lihtsalt osaleda festivaliüritustel. Muusikutel pole see oma piiratud aja ja eelarve, harjutamise, söömise, magamise ja esinemise juures nii lihtne, kuid see võiks teatud määral leevendada reisimisega seotud kahjusid.

Olen kindel, et Edinburghi rahvusvaheline festival ei ole ainus, kus pööratakse tähelepanu ligipääsmatusele ja mõeldakse, kuidas liikuda edasi tüüpiliste ürituste reklaamimisest, nagu uudisteosed ja maailma esiettekanded, mis kõlavad tippinterpreetide esituses harilikule maailmarändureist publikule. Ka mujal mõeldakse, kuidas jõuda kohaliku publikuni ja noorteni, kes festivalil muidu ei osaleks.

Pärast 2019. aasta Edinburghi rahvusvahelist festivali ütles festivali juht Fergus Linehan, et see oli „kaasatuse seisukohast teedrajav koostöö ja see on iseäranis oluline praegustes poliitilistes oludes“. Nagu võite arvata, rõhutas ta rahvusvahelisi koostööprojekte, öeldes: „Osalesime ühisproduktsioonides koos Hiina, Ühendkuningriigi ja USA truppidega ning samuti töötasime koos kõigi viie riikliku muusikaühinguga. Olime iseäranis uhked oma Euroopa kolleegide tööd esitledes ning tegime muu hulgas koostööd Saksamaa, Itaalia, Hollandi, Prantsusmaa, Austria, Šveitsi, Belgia ja Iirimaa valitsusega.“

Ta jätkas kaasamise teemal: „Noored muusikud Los Angelese Noorteorkestrist tegid koostööd õpilastega, kes osalevad Šoti programmis Big Noise.“ Big Noise’i eesmärk on tutvustada puudust kannatavatest peredest pärit lastele klassikalist muusikat. Programmi eeskuju on Venezuela La Sistema.

Leithi akadeemia, kohaliku riigikooli õpilased esinesid beatbox’i projektis [—]; esines grupp kohalikke noori tantsijaid [—]; ja Šotimaa Riikliku Noortekoori lauljatega ühinesid nende noored kolleegid Chicagost, Baltimore’ist ja New Yorgist „West Side Story“ ülimalt õnnestunud kontsertettekandeks. Need on vaid mõned näited koostööst, mis loodetavasti jätkub.

2019. aasta festival tõi avalikkuse ette 30 projekti, kuhu olid kaasatud lapsed, noored ja kogukonnad üle terve Edinburghi – kokku rohkem kui 15 000 osavõtjat. 44% festivali üritustel osalenud 420 000 inimesest oli pärit Edinburghist. 400 000 inimest ostis pileti ja 20 000 piletit jagati tasuta laiali.“

Sealjuures maksis üle 37% müüdud piletitest 20 naela või vähem – ehkki 20 naela eest saab ikkagi kohvikus kaheksa kohvi! Seega on meil näide maailmaklassi kuuluvast esimese järgu rahvusvahelisest festivalist, kus tuuakse kuulajate ette interpreetide paremik, kuid antakse endast parim, et teha esinejad ja nende muusika (teiste kunstide hulgas) ligipääsetavaks publikule, kes ei pruugi kontserdile tulemise peale mõelda või ei saa endale seda lubada.

Üks tänapäeva muusikakultuuri probleemseid teemasid on niisiis rahvusvahelisus. Sellega seonduvalt on mureks ligipääsu puudumine nende puhul, kes kas ei saa või on otsustanud mitte reisida, ei ole jõukad või kellele pole haridusteel tutvustatud klassikalist muusikat. Mõnikord nimetatakse seda elitaarsuseks. Pakkusin nendele probleemidele kolm lahendust: kontsertide ja teiste sellelaadsete ürituste voogedastus; reisimisega seotud probleemkohtade leevendamine selle kaudu, et festivalil käimine kombineeritakse süvaturismiga; osalemine muusika tegemises kodule lähedal – mis sisaldab just seda sorti tegevusi, nagu kirjeldas Edinburghi rahvusvahelise festivali juht oma intervjuus.

Muusika kodu lähedale

Kohapealne ehk riigis, piirkonnas ja elukoha lähedal musitseerimine on mu teine teema. Sheffield on olnud mu kodulinn viimased 20 aastat. See oli vanasti tööstuslinn, kuulus oma terasetööstuse poolest. Sheffieldi rahvaarv küündib peaaegu 600 000 elanikuni, kellest paljud töötavad linna kahes ülikoolis ja kahes haiglas või saavad neist ühel või teisel moel kasu. Linnal on vähemalt kolm amatöörorkestrit, kuid ei ühtki professionaalset, ning üksteist amatöörkoori, millest üks esineb koos külalis­orkestritega nagu BBC Filharmoonikud ja Manchesteri sümfooniaorkester Hallé. Linnas on üks kontserdisaal, mille akustika ei ole paraku ideaalne klassikalise muusika esitamiseks, ning kaks teatrisaali. Lyceum sobib näiteks suhteliselt väikeses ulatuses ringreise tegevatele ooperitele. Nagu ütleb organisatsiooni Classical Sheffield veebileht, on selle eesmärk tuua kokku nii amatöör- kui ka professionaalsed muusikud ning ürituste korraldajaid, et jõuda nii paljude inimesteni kui võimalik – eeskätt kord aastas imelistel nonstop-musitseerimise nädalalõppudel. Sheffieldi kroonijuveel on aga Music in the Round (’muusika areenil’).

Music in the Round on heategevuslik organisatsioon, mis reklaamib kammermuusikat. Sellel on tegevjuht, hoolekogu, mille liige ma olen, ja praegu veel ka kunstiline juht Angus Smith. Mõne kuu pärast astub ta küll tagasi ning see, kuidas Music in the Round programmi edaspidi korraldatakse, muutub veidi. Projekti algatas 1984. aastal Lindsay keelpillikvarteti kontsertmeister Peter Cropper, et tutvustada Sheffieldi elanikele kammermuusikat ja eriti keelpillikvarteti repertuaari ning teha seda n-ö mitteametlikes kontserdipaikades. See on üks põhjusi, miks Cropper ja kõik teised kvarteti liikmed eelistasid olla tuntud kui Lindsayd.

Enamik kontserte toimus – ja toimub siiani – Crucible Studio Theatres, kuhu mahub ringikujuliselt istuma umbes 300 inimest. Nii kvartetil kui ka kontserdikülastajatel oli kombeks kanda T-särke, mitte pidulikke riideid. Esitatavate teoste vahel vahetasid mängijad kohti: näiteks, kui istusid kontserdi algul publikus tšellisti selja taga, siis nägid pärast vaheaega tema nägu. Trükitud kontserdikavu ei olnud, kvarteti liikmed ise teadustasid ja rääkisid publikule esitatavatest teostest. Nad liikusid vaheajal publiku seas ringi ja seltsisid pärast kontserti kontserdikülastajatega baaris.

Lindsay kvartett läks laiali 2005. aastal. Nende koha võttis sisse Ensemble 360: neli keelpillimängijat, viis puhk­pillimängijat, pianist ja kontrabass.

Heategevusliku projekti Music in the Round enamik kontserte toimub Crucible Studio Theatres, kuhu mahub ringikujuliselt istuma umbes 300 inimest. Fotol sarja praegune residentkoosseis Ensemble 360.

Ensemble 360

Selle koosseisu tõttu on saadud projekti Music in the Round raames tutvustada märksa laiemat valikut kammermuusikat: duosid, triosid ja suuremaid ansambleid kuni oktettide ja nonettideni. Igal aastal esitavad nad ka ühe või kaks teost, mis on loodud Ensemble 360 tervikkoosseisule. Peter suri neli aastat tagasi, kuid ehkki mõned tavad on muutunud, on Music in the Roundi eetos praegu suuresti 1980ndate omaga sama. Külalisesinejaid julgustatakse samuti käituma, isegi kui nood ei ole harjunud mängima publikust ümbritsetuna, kandma esinedes tavalisi riideid ning suhtlema publikuga kontserdi ajal ja enne ja/või pärast seda. Peter Cropper tavatses öelda, et inimestel peab olema võimalus öelda ei. Kui inimestel pole võimalust muusikat kuulda, ei saa nad ju teada, kas see neile meeldib või ei meeldi. Niisiis on projekti Music in the Round võtmesõnad „ligipääs“ ja „ametlikkuse vältimine“, seejuures kvaliteedile lõivu maksmata. Muusikud vahetavad endiselt esitatavate teoste vahel kohti, ehkki kannavad veidi esinemiskohasemaid riideid kui Lindsay kvartett. Trükitud kontserdikavad on olemas, kuid muusikud räägivad endiselt publikuga, suhtlevad nendega ja kohtuvad kuulajatega pärast kontserti baaris.

Mis kõige tähtsam: kontserdid ja muud sellised üritused ei toimu enam ainult Sheffieldis. Riikliku ringreiside programmi raames käivad muusikud esinemas linnades, kus kammermuusikat muidu ei esitataks või esitataks palju vähem. Igal aastal on maikuus kümnepäevane festival, mille keskmes on muusikud. Selle algul on kontserdid alla aastastele ja ühe-kaheaastastele väikelastele. Muusikaõpetust pakutakse ka kuni nelja-aastastele ja nende vanematele või hooldajatele ning ka lasteaiaõpetajatele ja teistele, kes kasutavad oma töös muusikat. Algkoolis käivad Music in the Roundi õppimis- ja osalemistiimi liikmed õpetamas lastele laule, mida nad saavad hiljem esitada koos Ensemble 360 muusikutega kontsertidel, kus kõlab lastemuusika residenthelilooja Paul Rissmanni looming. Lastepäraselt jutustatud lood on muusikasse seatud – need on imelised ja kõrge kvaliteediga. Keskkooliõpilastel on kasu tervest reast projektidest, mis on just nende jaoks loodud. Kui nad sooritavad koolieksami muusikas (GCSE taseme­eksam),4 saavad nad Ensemble 360 muusikutega oma kompositsioone katsetada ja salvestada, osaleda meistrikursustel või osaleda spetsiaalsetel kahepäevastel pilliõppekursustel, kui nad on näiteks keelpillimängijad. Lühidalt: neile avanevad esinemis- ja salvestusvõimalused, milleks koolidel pole vahendeid.

Music in the Roundi kontsertide õhkkond on pingevaba ja ehkki mõningad üritused on korraldatud ka spetsiaalselt dementsuse all kannatavatele ja teistele erivajadustega inimestele (kontserdi ajal võib ringi liikuda või häälitseda), ei keskenduta praegu sellele sihtgrupile. Music in the Round püüab jõuda ühe teise inimgrupini, kes tavaliselt jäetakse kunstist ja kultuurist kõrvale. Barnsley (linnake kaevanduspiirkonnas Sheffieldi lähistel) iga kahe nädala tagant kohtuv muusikaklubi on loodud põgenikele ja varjupaigataotlejatele.

Pillid on tagatud ning Ensemble 360 liikmed, õppimis- ja osalemistiimi liikmed ning muusikaterapeut mängivad muusikat kõigiga, kes on kohale tulnud. Üks Süüria naine, kes käib seal pidevalt, oli kodumaal muusikaõpetaja. Music in the Round jagab tasuta kontserdipileteid kõigile, kes on kohale tulnud esimest korda.

Üks probleemkohti on küsimus, kuidas sellist tegevust tänapäeval finantseerida. Pankade 2008. aastal kokkukukkumisest saati on Ühendkuningriigis valitsenud kokkuhoiupoliitika. Kunstid ja kultuur pole olnud prioriteet. Music in the Round on heategevusorganisatsioon, kuid see on ka üks enam kui sajast riigile olulisest organisatsioonist muusikavaldkonnas, nii et Inglismaa kunstide nõukogu kaudu rahastab seda ka riik, s.t maksumaksjad. Võrdluseks: kuninglik ooperiteater saab aastatel 2018–2022 riigilt toetust 96 115 360 naela, nüüdismuusika CDsid välja andev NMC Recordings 160 000 naela ning Music in the Round 571 852 naela. Niisiis vajab Music in the Round lisasissetulekut, mis tuleb heategevusest ja erarahastajatelt.

Muusikute ettevalmistus kõrgkoolis

On veel üks probleemkoht, mis toob meid kolmanda teema juurde. Mulle väga meeldib, et EMTA missioon on „muusika- ja teatrialase õppe-, loome- ja teadustöö edendamise kaudu aidata kaasa inimkeskse Eesti ühiskonna arengule, loova mõtteviisi levikule ning eesti keele ja kultuuri säilimisele“.5 EMTAs peetakse tähtsaks Eesti rahvuskultuuri püsiväärtuste ning euroopaliku muusika- ja teatrihariduse akadeemiliste traditsioonide hoidmist, samal ajal ollakse avatud muusika- ja teatrimaailma uusimatele arengusuundadele.

Mu enda institutsiooni missioon kõlab nii: RNCM on juhtiv rahvus­vaheline konservatoorium Manchesteri südames ning selle reputatsiooni alus on tema atraktiivsus andekate tudengite, õppejõudude, dirigentide ja heliloojate seas üle maailma.

Olen oma kooli üle väga uhke ja usun tõesti, et see on juhtiv. See on rahvusvaheline ja kogu maailma andekate muusikute tõmbekeskus, kuid näen üht probleemi. Ma ei pea küsitavaks ande väärtust, vaid seda, mida oma andega peale hakatakse. Kõik ei saa ju esineda Edinburghi rahvusvahelisel festivalil. Muusikud peaksid olema võimelised ka väikestele lastele muusikategemist õpetama, algkooliõpetajatega töötama, täitma saale lastega, keda huvitab nüüdisaegne elav muusika, toetama muusikaharidust koolides, mängima muusikat koos põgenike ja varjupaigataotlejatega ning, kui sobib, töötama eri kontekstis muusikaterapeudina. Peale selle, et valmistada muusik ette edukaks rahvus­vaheliseks interpreedikarjääriks, peavad sellised institutsioonid õpetama muusikat tegema väga erineval viisil, kohalikul ja piirkondlikul, aga ka riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, et edendada seda, mida nimetatakse tabavalt „inimkeskseks“ ühiskonnaks. Õigluse huvides olgu öeldud: ehkki me ei pruugi panna seda RNCMi missioonikirjeldusse, anname iga päev oma parima.

RNCMi praeguse akadeemilise aasta tunnuslause on „Me oleme migrandid“ ning meie ürituste kava on seotud paljude töötajate ja tudengite isiklike lugudega. Loodan, et kui seda juba ei tehta, siis alustatakse nüüd oma annet kasutades tööd teiste migrantidega, sh põgenike ja varjupaigataotlejatega, kel on vähem õnne olnud. Üks meie doktorant Jo Yee Cheung asutas autasu pälvinud heategevusprojekti, mille eesmärk on viia muusika Manchesteri puudust kannatavate kogukondadeni. Kõik meie üliõpilased saavad kogemuse kultuurikorralduse ja turunduse alal, tehes projekte koolides, haiglates ja hooldekodudes, ka magistrandid-doktorandid võivad valida sama.

Siiani räägiti muusikute ettevalmistamisest portfoolio-karjääriks, aga tänapäeval on tegemist pigem Proteuse karjääriga (merejumal Proteuse järgi, kes sai soovi korral muuta oma kuju), mida kujundavad pigem individuaalsed kui organisatsiooni vajadused. Seda iseloomustavad „sagedased muudatused ja eneseavastamine, autonoomia ja enesejuhtimine“.6

Proteuse karjäär hõlmab endas järgmist.

1. Seda haldab indiviid, mitte niivõrd organisatsioon.

2. Elukestev karjäär sisaldab ridamisi identiteedimuutusi, üleminekuid, uusi kogemusi, oskusi ja õppimist.

3. Lakkamatut arenguprotsessi iseloomustab järjepidev õppimine, enese­juhtimine, keskendumine suhetele ja keerukatele tööülesannetele.

4. See ei ole ilmtingimata seotud ametliku väljaõppe, ümberõppe või edutamis­võimalustega.

5. Edu määrab pigem „õpi, kuidas“ (learn-how), mitte „tea, kuidas“ (know-how) põhimõte, pigem mis tahes töökohale sobivus kui turvatunne seoses püsiva töökohaga, „tervikliku mina“ vs. „töötava mina“ tähtsustamine.

6. Organisatsioon on proovilepanevate tööülesannete, arendavate suhete, informatsiooni ja ressursside pakkuja.

7. Karjääri siht on edukogemus.7

„Edukogemus“ on ehk seoses „inimkesksusega“ ja see viib teise probleemkohani, mis on seotud muusikute ettevalmistusega kõrgkoolis.

Viimasel kümnendil olen teadlasena keskendunud põhiliselt muusikute tervisele ja heaolule. Kui panna sõnad „muusika ja tervis“ otsingumootorisse, saate üle kuue miljardi tabamuse muusika kasulikkuse kohta tervisele. Kui panna aga samasse otsingumootorisse sõnad „muusikute tervis“, saate 126 miljonit vastust ning enamasti on jutuks muusikast põhjustatud kuulmiskadu, lihastiku-luustiku häired, pidevast pingesolekust tingitud vigastused ja esinemisärevus. Oleme nüüd juba mitu aastat õpetanud oma tudengitele, kuidas kaitsta enda ja oma tulevaste tudengite tervist ja heaolu ning RNCM on esimene Briti konservatoorium, kus on tööle võetud inimene, kes peab loenguid muusikute tervise ja heaolu teemal. Kui me ei õpeta oma tudengeid enda eest hoolitsema, nii inimolendite kui ka muusikutena, oleme vaimse-emotsionaalse-sotsiaalse toe pakkujatena läbi kukkunud. Peale selle seame sel juhul ohtu ka muusikute kutseala tuleviku, sest ilma esitajate, õpetajate ja Proteusega sarnaste muusikuteta meil muusikat ei ole. See mõjutaks aga ühiskonda, kus muusikal on äärmiselt oluline koht.

Muusikaharidus koolides ja mujal

Viimane teema on tee, mis viib lapsed kõrgkooli tasemel muusikaõpetuse juurde. Osutasin juba, et Ühendkuningriigi riigikoolide võimalused on piiratud. Meil on mitmekesine haridussüsteem ning 7% lastest käib koolis, mille õppemaksu tasuvad nende vanemad. Mõned neist koolidest on nii-öelda avalikud, nagu Eton ja Harrow. Neid, muuseas, hakati nimetama avalikuks seetõttu, et need asutati sajandeid tagasi maksujõulise avalikkuse tarbeks, kuna kirikukool tegutses ühe kiriku juures ja oli avatud vaid koguduse liikmetele. Sellised koolid on tuntud sõltumatute või erakoolidena ja enamasti on seal muusika õpetamiseks suurepärased võimalused – ja on häbiasi, et mu kodumaal saab enamik muusikatudengeid hariduse vaid erakoolis.

Hiljutise statistika järgi on õigupoolest Ühendkuningriigi kõige suurema osakaaluga eraharitud tudengitega kõrgkool – mitte lihtsalt konservatoorium – kuninglik muusikaakadeemia oma 56% eraharitud tudengitega. RNCM tudengitest on eraharitud ainult 22%, kuid meile meeldiks, kui sisseastumiskatsetel mängiks ette rohkem riigiharidusega õpilasi – ja neid ka rohkem vastu võetaks. Probleem on selles, et riigikoolis käivatel lastel ei ole võimalust koolis muusikat õppida, vähemalt mitte sellisel tasemel, mida nõuavad sisseastumiskatsed konservatooriumi, kuid kõik koolivälised võimalused, nagu Riiklik Lasteorkester, Suurbritannia Riiklik Noorteorkester ja Suurbritannia Riiklik Noortekoor – imepärased organisatsioonid – on tasulised.

Muusikaõpetus on riiklikus õppekavas ainena ette nähtud põhikooli õpilastele kuni 14. eluaastani, kuigi mõned riigi finantseeritavad koolid – nn akadeemiad, mis pole kohaliku võimu kontrolli all – pole kohustatud riiklikku õppekava järgima, kuni nende õppekava on „avar ja tasakaalustatud“.8

Eelmisel aastal märkis koolide peainspektor, et „mõnes koolis puudus arusaam õppekavast … Nägime õppekava kitsenemas, eriti 10- ja 11aastaste õpilaste puhul, ning fookuse ülekaalukat nihkumist emakeele- ja matemaatikatundide kasuks … Mõnedes keskkoolides on lühendatud märgatavalt kolmandat staadiumi, et alustada GCSE testidega.“9 Sellise lähenemise korral jääb osa õppeaineid juba varases haridusetapis ära ning 12- või 13aastaselt võivad õpilased loobudagi sellistest õppeainetest nagu kunst, ajalugu või muusika.

Kui silmas pidada eesmärki tutvustada lapsi muusikaga, pole kehtival riiklikul õppekaval midagi viga: see on väga praktiline, hõlmates pillimängu ja laulmist, komponeerimist, loomingulisust ja tehnoloogia kasutamist. Sellele vaatamata hakati sel aastal pidama nõu uue õppekava väljatöötamiseks. Ülesande teeb keeruliseks asjaolu, et vähem kui veerand nõupidamisel osalenud 230 inimesest (üle 60% olid klassiõpetajad) kinnitas, et on saanud palju tuge paikkonna muusikahariduskeskuselt, ning enam kui kolmandik leidis, et nad ei saa õpetamiseks mingit tuge. Vastates küsimusele, milline võiks olla ideaalne õppekava, rõhutati paindlikkust, kätte­saadavust ja asjakohaseid oskusi eri muusikažanrides. Küsimusele, mida nad tahaksid õppekavva rohkem, vastati, et pillide mängimist, laulmist ja komponeerimist. Seega ollakse õppekavaga juba praegu õigel teel, kuid muusika jaoks pole piisavalt aega ja lastel-noortel pole võimalusi edasijõudnute tasemel arendada oskusi, mida läheb vaja kõrgkooli sisseastumiseksamitel.

Olen rääkinud neljast teemast. Rahvusvahelisusega seotud probleemsete ilmingute tasandamiseks on oluline keskenduda muusikategemisele oma paikkonnas, piirkonnas ja riigis, rõhuga õppimise ja osalemise ühendamisel, nagu see on projekti Music in the Round puhul. See seondub aga otseselt kõrgkooliastme muusikaharidusega sellistes institutsioonides nagu EMTA ja RNCM ning keeruka ülesandega valmistada tudengid ette edukaks karjääriks maailmatasemel solisti ja ansamblimuusikuna, ent ühtlasi Proteuse karjääriks, et nad saaksid kasutada oma oskusi mis tahes oludes ja olukorras. See omakorda seondub muusikategemise võimalustega enne kõrgkooli ja edasijõudnute õpetuse ning ülesandega pakkuda tuge riigikoolide õpetajatele, et suurendada ühtlasi hiljutist valitsuste määratud kunstide ja kultuuri (vähest) väärtust ning muusikahariduse rahastamist. See jälle mõjutab ka heategevuslikke organisatsioone nagu Music in the Round.

Edasijõudnute tasemel muusikaõpet, sellist, nagu pakuvad koolivaheaegadel ning nädalalõppudel riiklikud laste- ja noorteorkestrid ja -koorid, samuti sellised suurepärased piirkondlikud ja paikkondlikud organisatsioonid nagu Sheffieldi Linna Noorteorkester ning Manchesteri Hallé Noorteorkester ja -koor ning muusika(kesk)koolid, peaksid saama kõik lapsed, mitte ainult need, kelle vanemad jaksavad maksta. Oleks hea, kui lapsed teadvustaksid, kui palju rolle võib muusikutel olla, ja ka näeksid neid rolle oma kooliaastate jooksul. Sel juhul tuleksid nad konservatooriumide ja teiste kõrgkooliastmes muusikaasutuste sisseastumiskatsetele teadmisega, et on ka teistsuguseid karjääriradu kui rahvusvahelise solisti, orkestrimuusiku või ooperilaulja oma. Mulle meeldiks, kui muusikute tervise­haridus oleks algusest peale instrumentaal- ja vokaalmuusika õppega lõimitud. Mitte et peaks vähem rahastama kuninglikku ooperiteatrit, kus tuuakse lavale fantastiliselt kalleid lavastusi, aga riik võiks ikkagi toetada rohkem seesuguseid heategevusorganisatsioone nagu Music in the Round, kes teevad hiilgavat tööd kohapeal, piirkonnas ja ka riiklikul tasandil. Põhja-Inglismaa kuninglik muusikakolledž, mu enda institutsioon, juba teebki oivalist tööd ja õpetab-suunab noori muusikuid oma kogukonda arvestatavalt panustama. Tean, et samalaadseid algatusi on tehtud ka teistes Ühendkuningriigi konservatooriumides ning mõnedes ülikoolides, kus on silmapaistev muusikaosakond (näiteks Yorki ülikool).

Ja lõpetuseks: suurepäraste festivali­kontsertide kõrval, nagu neid korraldatakse näiteks Edinburghi rahvus­vahelisel festivalil, näeksin hea meelega kiiret arengut kontserdikorralduse ja muusikahariduse kättesaadavuse, õppimise ja osalemise vallas. Silmas peaks pidama ennekõike paikkonna elanikke, kes muidu ei läheks kontserdile ega osaleks teistel kunstiüritustel. Loodan, et sel juhul jätkub ka meie riigis kõrgel tasemel muusikategemise juurutamine uutes põlvkondades, õpetatakse muusikat loovalt, uuendusmeelselt ja tervist kahjustamata, jagatakse muusikat järjest laiema publikuga – eriti inimestega, kes alles tutvuvad klassikalise ja nüüdismuusikaga –, panustades ühtlasi nii parema, inimkesksema ühiskonna arengusse.

Tõlkinud Kaire Maimets

Jane Ginsborg on muusikapsühholoog ja laulja.

1 Inglise keeles tähendab sõna „issue“ mitut asja. Seda võib kasutada neutraalselt tähenduses „arutlusteema“ (topic) või ka tähenduses „probleem“ (challenge).

2 Edinburgh International Festival: Explore our 70-year history. http://70years.eif.co.uk/

3 Coldplay to pause touring until concerts are ‘environmentally beneficial’. – BBC News 21. XI 2019. https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-50490700

4 General Certificate of Secondary Education (GCSE) on akadeemilised tasemeeksamid, mille teevad Inglismaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa õpilased eri õppeainetes u 15aastaselt, Eesti haridussüsteemiga võrreldes n-ö põhikooli lõpus.

5 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia arengukava https://eamt.ee/uldinfo/ulikoolist/arengukava/

6 Hall, Douglas T., Careers in and out of organizations (Foundations for Organizational Science). Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage. 2001. P. 4.

7 Protean career https://www.theverk.com/protean-career-definition.html

8 Q&A: Academies and free schools. – BBC News 22. VII 2010. https://www.bbc.co.uk/news/10161371

9 Incorporated Society of Musicians, the National Curriculum for Music Booklet. https://www.ism.org/nationalcurriculummfad

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht