Muusikaliselt õnnestunud „Attila”

Kerri Kotta

Giuseppe Verdi ooper „Attila”: muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Madis Nurms, koreograaf Oleg Titov, valguskunstnik Margus Vaigur. Solistid Anatoli Siuko (Valgevene), Sandra Janušaitė (Leedu), Vladislav  Sulimski (Venemaa), Erik Fenton (USA ) ja Mati Palm, koorijuht Ramūnas Tilvikas, pianist Helin Kapten ning Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja koor. PromFesti ja Endla ühisprojekt 2. VI Endla teatris.  Juba 2003. aastast saadik on muusikateatrihuvilistel olnud võimalus kaasa elada Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali ehk PromFesti raames välja toodud ooperilavastustele. Tänavu etendus  Verdi „Attila”, mida Eestis on varem lavastatud vaid korra – 1976. aastal Estonias. Teatavasti ei olegi tegemist just sageli kõlava teosega. Põhjuseks on ilmselt tegelaskujude raskesti mõistetav ja mitmeplaaniline psühholoogia, mille esiletoomiseks on aga kasutatud veel suhteliselt tüüpilise numbriooperi raamistikku. Samas – konventsionaalsuse ja uudsuse omalaadse seguna pakub ooper nii muusikaliselt kui ka lavastuslikult kahtlemata huvitavaid loomingulisi väljakutseid. 

Antud lavastuse kõige tugevamaks küljeks oli muusikaline teostus. Üllatuse meeldivust suurendas asjaolu, et ühtlane esitus ei pruugi seda laadi projektide puhul olla üldse enesestmõistetav. Tegemist on ju sageli üsna lühikeseks ajaks kokku viidud loovisiksustega, kelle kool, taust ja professionaalne tase võivad üsnagi erineda. Sellest tulenevat ebaühtlust aga antud lavastuses peaaegu tunda ei olnud: üksteisega haakusid võrdselt hästi nii solistid, koor kui ka orkester. 

Lavastuse täht oli kahtlemata nimiosalist laulnud Anatoli Siuko (Valgevene), kelle rolli silmas pidades „Attila” üldse välja  valiti. Vaid 24aastane laulja omab häält, mille pärast võiksid teda kadestada ka staažikad artistid. Ühtlaselt täiskõlaline ja kandev kõikides registrites, võis see hääl olla vajadusel ka väga varjundirikas. Kuna eelkirjeldatuga kaasnes ka hea annus artistlikkust, siis tuleb Siuko osatäitmisest rääkida ülivõrdes.        Nimiosalise kõrval ei saa alahinnata ka tema lavapartnereid. 

Sandra Janušaitė (Odabella) lõi psühholoogiliselt veenva rolli. Kui esimeses pooles ka näis mõneti raskusi valmistavat stabiilse mezzoforte hoidmine, millest tulenevalt mõjusid mõned dünaamilised üleminekud forsseerituna, siis teises pooles näisid mainitud probleemid olevat kadunud. Erik Fentoni (Foresto) meeldiva kõlaga vokaal pani temast lavastuse esimeses pooles mõtlema kui selle õhtu ühest võimalikust favoriidist. Hiljem hakkas siiski pisut häirima teatav vokaalne üheplaanilisus. Seda üheplaanilisust tasakaalustas kohati Vladislav Sulimski (Ezio) roll oma jõulisuses. Kuid kõige enam oleks põhjust esile tõsta soliste koos: nii dialoogides  kui ka suuremates kooslustes moodustasid nad nii muusikaliselt kui ka dramaturgiliselt alati veenva ansambli. Samuti mängis lavastuse muusikalises õnnestumises olulist rolli otsus kasutada projektis Kaunase Riikliku Muusikateatri koori ja orkestrit. End sisse töötanud ja sujuvalt toimiv kooslus lõi Erki Pehki dirigeerimisel hästi funktsioneeriva ja soliste toetava tausta.       

Lavastuse muusikalise tasemega suutsid konkureerida ehk koreograafia (Oleg Titov) ja kohati ka valgusrežii (Margus Vaigur),  mis oma sünkroonsuses muusikaga suutsid ooperinumbreid tõeliselt efektselt liigendada. Muus osas näis lavastust aga kummitavat läbimõtlematus ja kontseptuaalne hägusus. Üheks peamiseks probleemiks oli juhuslike detailide rohkus, mis hakkasid lihtsalt lavastust segama. Sellised olid näiteks seinale projitseeritavad videod (Argo Valdmaa), millest lavastuses iseseisvat plaani ei kujunenud. Pigem tõmbasid need laval toimuvalt lihtsalt tähelepanu ära ja killustasid üldmuljet.       

  Ka lavakujunduses (Madis Nurms), mis oli iseenesest nutikalt lahendatud, oli jäänud kontseptuaalses mõttes justkui poolele teele pidama: ei olnud lõpuni aru saada, kas rõhuti peamiselt  tinglikkusele või realistlikkusele. Kostüümid kujutasid endast trendikat postmodernistlikku segu realismist, jaapani anime’st ja Star Trekist, mis – jällegi eraldi võetuna – võisid ju esteetiliselt olla hinnatavad, kuid ooperis jutustatava looga ja tegelaste karakteritega eriti ei haakunud. Selles kontekstis tuleks mainida näiteks Foresto kostüümi, milles artist nägi välja nagu transvestiit või omal ajal populaarse soome koomiku Vesa-Matti Loiri kehastatud naisteriietes Uuno Turhapuro (tegelikult pidi see vist olema tooga). Probleemiks ei olnud muidugi Foresto väljanägemine, vaid pigem see, et tegelase sellist kuvandit ei toetanud vähemalgi määral Fentoni  esitatav tegelaskuju. Mõneti sarnane haakumatus kostüümikunstniku postmodernistlike mängude ja ooperis jutustatava loo realistlikkuse vahel avaldus ka Mati Palmi kehastatud paavst Leo I kostüümis: lugematud õnnistavad käed tema kehal tõid paradoksaalselt meelde Eesti Televisiooni populaarsete lastesaadete ja -lavastuste tegelased – laste kõige suurema sõbra Leopoldi ja Kivinõia.   

Peaaegu agressiivne koreograafia, etenduse kontiinumit lõhkuvad videod, väljakutsuvad kostüümid, intensiivne valgus jne andsid summeerituna tulemuseks ruumi, kus lavastaja (Üllar Saaremäe)  muutus sisuliselt nähtamatuks. Vähesed dekoratsioonid, suutsid siiski hõivata peaaegu kogu lava, mistõttu lavastaja võimalused lauljad laval liikuma panna jäid võrdlemisi ahtaks. Ka üksikud katsed viia lauljad eeslavalt ära päädisid kohe kõlaprobleemidega. Numbriooperi struktuuri otsene järgimine tekitas lõppkokkuvõtteks mulje, et lavastajal puudus selgelt läbimõeldud visioon, mis oleks end suutnud teiste kunstnike tööde kõrval maksma panna.