Muusikamatk Hispaanias

Imbi Tarum

Kontsert „Teekond Hispaanias” sarjas „Akadeemilise kammermuusika”: duo Ene Nael ja Kristiina Are (klavessiinid), kavas L. Narváez, A. Cabezón, M. A. Martinez, D. Scarlatti, L. Boccherini, A. Soler, I. Albéniz, E. Granados, M. de Falla. 10. I Kadrioru lossis.      Klavessinistid Ene Nael ja Kristiina Are on järjekindlalt publiku ette toonud üha uusi kavu kahele klavessiinile. Inglise ja prantsuse programmi järel jõudis järg nüüd hispaania muusikani, sedapuhku ilma sõnakunstniku vahelugemisteta. Duo kontserdid on alati olnud põhjalikult ette valmistatud ja viimistletud, nii seegi kord. Nende esinemises oli sisemist kindlust ja väljapeetust nii siis, kui interpreedid rändasid hispaania muusikaradadel vahelduvalt üksi kui ka koos ja teineteist toetades.

„Teekond Hispaanias” viis kuulaja läbi viie aastasaja XVI XX sajandisse. Kava oli jaotatud kolme improvisatsioonidega raamitud ossa: esimene osa hõlmas Hispaania kuldajastu (XVI  saj), teine XVIII sajandi ning kolmas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse muusikat. See oli kahtlemata väga õnnestunud ülesehitus, mis lõi ka hea terviku. Kristiina Are kirjutatud põhjalik kavatekst selgitab, et teoste valikul ei ole olnud „esiplaanil muusikaajalooline ekskurss, vaid meloodia, rütmi, värvide ja meeleolu omavahelised seosed”.

Kontserdi esimeses, ootamatult lühikes osas kõlas vaid kaks sooloteost, üks Narváezi  ja teine Cabezóni sulest, mida raamisid improvisatsioonid Folias ja Canarios. Kuna XVI sajandi hispaania muusika on niivõrd eriline ja ka mahukas, siis oodanuks sellest ajajärgust enamgi teoseid. Narváezi ja Cabezóni diferencia’d olid esitatud kenasti, kuid mõnevõrra kammitsetult. Askeetlikku nooditeksti võinuks rohkem kaunistada, selleks on oma teostes vihjeid andnud Tomás de Santa Maria, Diego Ortiz ja mõni teinegi. 

Kontserdi keskmine osa koosnes salongliksäravatest barokksonaatidest ja Boccherini B-duur kvartetist. Väga meeldis Ene Naela mängitud Maria Anna Martineze sonaat A-duur, kus oli kujundlikkust ja parajal määral vabadust, mis ei lõhkunud teose klassikaliselt selget vormi. Ka Soleri teos kõlas põnevalt ja harmooniatega arvestavalt. Samas ei pakkunud Are esitatud Scarlatti sonaadid erilist üllatust, sest teravad klastrid ja huvitavad harmooniamuutused  jäid interpretatsioonis toonitamata. Ei maksaks unustada, et Scarlatti – tegelikult ju itaallane – on temperamentne, riskeeriv, šokeerivgi!

Kontserdi kolmas osa sisaldas originaalis klaverile mõeldud muusikat. Iseenesest väärt teosed, kuid tekitasid klavessiinil mängituna siiski probleeme. Ilmselt ahvatlesid interpreete valitud teoste rütmikus ja harmooniad – neid saab ka klavessiinil hästi välja  tuua. Teisest küljest piirab tõlgendusvõimalusi dünaamika ja ka pedaali puudumine. Selliste transkriptsioonide puhul soovitaksin rohkem kasutada seotud kõla ja tempovabadusi. Praegu kippus rütmiline motoorika ja kuivavõitu kõla summutama impressionistlikku kõlamaailma.

Omaette teema on improvisatsioonid, mille kohta võib kavast lugeda, et „Improvisatsioonid  Folias, Canarios, Passacalles kuuluvad renessansiajastust alguse saanud traditsiooni juurde improviseerida tuntud tantsude bassiteemadel. Meie teeme seda pisut omamoodi, segades nii vanu ajaloolisi stiile kui kaasaega”. Nimetaksin neid kenasti programmi liigendavaid improvisatsioone pigem duo omaloominguks, sest lood on täpselt, midagi juhuse hooleks jätmata välja töötatud. Ega see mingi patt olegi – lood on vahvad ja tekitavad publikus  oma kohatiste rokirütmide ja hullude harmooniatega elevustki. Edaspidiseks soovitaksin katsetada variatsioonide kõrval ka imitatsioonilise stiiliga.

Ekskurss Ibeeria poolsaarel viidi läbi kindlakäeliselt ja veendunult. Paistab, et duol jätkub ideid ja omaloomingulegi tundub jäävat siin oma kindel koht. Jõudu ja jaksu uuteks muusikamatkadeks!