Muusikaõpetajad kaugõppevälja vallutamas

Aet Mikli: „Vahest on muusikaõpetajad karantiini tõttu leidnud üles selle, mis on digimaailmas head ja kasulikku, ega ole nõus sellest kergekäeliselt loobuma.“

ANETE SAMMLER

Hariduses on praegu digirevolutsioon. Kui üldainete õpetajatel on õpilasi distantsilt suhteliselt kerge õpetada, siis kuidas on lahendanud olukorra muusikaõpetajad? On ju otsene suunamine muusikaõppe õnnestumiseks eriti tähtis.

Ülenurme gümnaasiumi muusika­õpetaja Heli Sarapuu nägi justkui tulevikku ette, sest tema e-tunni video ringles internetis juba enne koolide ametlikku sulgemist. Kevadvaheaja perega Tenerifel veetnud Sarapuu leppis kohe, kui sai teada, et saarel avastati haigusjuhtum, tööandjaga kokku, et jääb karantiini. Kuna 25 tunniga nädalakoormust teistele õpetajatele asendada anda on küllaltki keeruline, tuli Sarapuul välja mõelda plaan: „Algklassides on muusikaõpetaja 90 protsenti tunnist aktiivne pool ja iseseisvaid ülesandeid nii pikaks ajaks ikka naljalt välja ei mõtle. Jõudsin otsusele, et pean ka karantiinis kuidagi tunnid ise ära andma.“ Kooli juhtkond andis Sarapuule vabad käed ning pärast koolivaheaega oli e-tunniks tehnika püsti: klassi paigaldati kaamera ja mikrofon ning õpilased said õpetajat näha tahvelarvuti ekraani vahendusel. Muusiku elustiil tuli siin kasuks, kuna klaver, helikaart ja mikrofon on Sarapuul kodus olemas. Ka internetiühendus ei vedanud alt ning tunnid said alata.

Kasuks tulid kaughalduseks mõeldud programmid, sest nendega sai muusikaõpetaja tunni ajal oma klassi arvutis askeldada: muusikavideoid näidata, nutitahvlile noodijoonestiku panna ja astmeid harjutada. Sarapuu tõstab esile interaktiivse tahvliga kaasas käiva programmi Easinote, millega õpetaja näeb, kuidas õpilased tahvelarvutil ülesandeid lahendavad. Tööd said tehtud ka paberkandjal: „Kui töö oli paberil, siis saatsid õpilased mulle Messengeri kaudu pildi, päeva lõpuks olid hinded juba Stuudiumis.“ Klassiuste avamisel ning kaamera ja tahvelarvuti sisselülitamisel tulid appi kolleegid. Paaril korral oli kolleegide abi tarvis ka sõneluste lahendamiseks ning juhtus ka seda, et õpilased läksid klassis liiga lärmakaks. „Üldiselt olid lapsed ääretult tublid: töötasid kaasa, kuulasid vaikselt. Oli näha, et olukord on ka neile huvitav.“ Ainsa ebameeldivusena toob Sarapuu välja, et kuna heli ja pilt jõuavad lasteni pisikese viivitusega, on väga raske kaanoneid laulda.

Muusikatund kui puhkepaus

Kui koolid 16. märtsil eriolukorra tõttu suleti, olukord muutus. Kuigi Sarapuul oli selleks ajaks juba kaks nädalat videotundide andmise kogemust, on temagi nüüd teiste õpetajatega samas olukorras: „Kuna mul on 14 klassi, ei ole enam võimalik kindlal kellaajal tunde anda, sest mõnes peres võib olla rohkem lapsi ja kõigil ei pruugi olla oma arvutit.“ Sellega on ka tegevusring koomale tõmmatud. Muusikaõpetaja tunnistab: „Uusi laule me enam ei õpi, rütme ei plaksuta, astme­nimedega ei laula.“ Praeguses olukorras lihtsustavad tema tööd Eesti kirjastuste välja antud õpikuid koondav keskkond Opiq, veebitestide ja töölehtede loomiseks mõeldud keskkonnad Quizziz ja LearningApps, Youtube ning Stuudiumi liides Tera, kuhu õpetaja saab hõlpsalt töömaterjale üles panna.

Sarapuule tundub, et kõige tähtsam on õpilasi ülesannetega mitte üle koormata: „Teen ettepaneku, et muusikat ei peaks eriolukorras olema algklassides kaks tundi nädalas, piisaks ka ühest tunnist nädalas või kahe nädala jooksul. Mina arvan, et meie õpilased selle ühe trimestri jooksul rumalaks ei jää. Veel pean oluliseks, et enne ei tohiks koole avada, kui nakkusoht on täielikult möödas. Eesti koolides on õpetajate keskmine vanus päris kõrge, kindlasti on palju ka krooniliste haigustega õpetajaid. Neid ei saa ohtu seada, eriti veel seetõttu, et õpetajaid on juba praegu puudu.“

Valgamaa Lüllemäe põhikooli muusika­õpetaja Triin Tanilas tunneb rõõmu väikestest klassikollektiividest: „Tegin kolmandale klassile plokkflöödi mängimise õppevideod. Tagasisideks saatsid lapsed mulle õpitust video või helisalvestise või lihtsalt helistasid. Kuna meie klassides on vähem kui kümme õpilast, siis sain kõigiga suhelda ja tagasisidet anda. Suures koolis pole selline asi ilmselt võimalik.“ Tanilase viimase nädala muusika­tunnid on sisaldanud laulmist, laulu­mänge, rütmide plaksutamist, loodus­helide kuulamist, muusika­palade kirjeldamist, joonistamist ning ka muusikateooriat. Ta leiab, et praeguses olukorras võiks muusikatund olla tore puhke­paus tiheda mõttetöö vahel.

Õpetaja ei ole õpilase aja sisustaja

Eesti muusikaõpetajate liidu juhatuse esimees Jaanus Kann selgitab, et liit on mittetulundusühinguna õpetajate toetamise suhtes kätest seotud, sest iga­sugune õppematerjalide väljatöötamine eeldab selle tegevuse finantseerimist. „Küll aga selgitame ja analüüsime praegust olukorda ning püüame sõnastada konkreetsed ettepanekud, millises suunas edasi minna,“ kinnitab ta. Kuna riikliku õppekava järgi on muusikatundide keskmes aktiivne ühismusitseerimine, on muusikaõpetajad harjunud töötama eelkõige reaalajas. Kann arvab, et see peaks kõige olulisemaks jääma ka edaspidi, lisades: „Siiski tasub välja töötada lahendusi olukorraks, kui vajame taas e-õpet. Kas või selleks, kui mõni õpilane jääb mingil põhjusel koduõppele või kui õpetaja haigestub ning talle ei leita asendajat.“

Midagi head on siiski praeguseski olukorras. Kann töötab Tallinna Nõmme gümnaasiumis gümnasistidega ning peab oluliseks, et iga gümnasist käiks elava muusikaga kontserdil ja esitaks selle kohta arvustuse. Ta täpsustab: „Arvustuse esitamise tähtaeg oli gümnasistidel märtsi lõpus, mistõttu paljud ei jõudnud kontserdile. Seepärast lubasin sel aastal valida arvustamiseks ka mõne veebikontserdi, mida maailma tunnustatud kontserdiorganisatsioonid pakuvad praegu tasuta.“

Digivahenditest kasutab ka tema Youtube’i. Ta toob siin välja olulise punkti, mille iga õppejõud, mitte ainult muusikaõpetaja, peaks eriolukorra ajal oma töös läbi mõtlema – töö õppe­kavaga: „Kuna meil veel napib eestikeelseid e-materjale, siis on suur kiusatus näidata õpilastele Youtube’i videosid. Paraku on oht, et mõni video tundub nii tore, et õpetaja unustab didaktika põhitõe – küsida endalt, miks ta selle ülesande õpilastele annab. Seepärast tahan rõhutada: e-õpe – nagu tavaõpegi – ei tähenda, et õpetaja peab õpilase aja ära sisustama, vaid ülesanded peavad õpilast arendama ja lähtuma õppekavas püstitatud eesmärkidest. Ülesanded, mille peamine kasutegur on tore ajaviide, teevad suures plaanis rohkem kahju kui kasu ja süvendavad niigi levinud eksiarvamust, et muusika pole õppeaine, vaid meelelahutus päris ainete vahel.“

Kuidas näeb välja laulmise kaugõpe?

Üldhariduskoolide kõrval on uutmoodi olukorras ka muusika, huvi- ja laulu­koolid. Tallinnas tegutseva Soundville Studio lauluõpetaja Aleksandra Kirikal teeb laulutunde videokõne teel. Kui tavaliselt saadab ta tunnis õpilase laulmist klaveril, siis videosilla puhul tuleb arvestada ajanihkega. Nii on läinud palju töötunde selle alla, et klaverisaade salvestada. „Seni olen kõik laulutunnid edukalt Skype’is teinud, kuid katsetasin korra ka Facetime’i. Soovin proovida veel videokõne keskkonda Zoom, mille heliseadetes on võimalik aktiveerida valik original sound. Kui tavalise videokõne puhul töötlevad programmid mikrofoni tulevat heli, eemaldades sealt taustamüra ning lisades filtreid, siis Zoomi originaalheli valik võimaldab kuulda otse töötlemata heli. Ajanihet see aga ei kaota,“ on õpetaja sunnitud nentima.

Veebitund näeb välja täpselt nagu tavaline laulutund: „Alustame laulutundi hääle soojakslaulmisega, mille juures pöörame tähelepanu tervislikule häälekasutusele. Tunni teises pooles teeme tööd õpilase valitud lauluga.“ Puudusena toob ta välja, et helinihke tõttu ei ole võimalik õpilasega samal ajal koos laulda. Veebitunnis võib aga näha ka esinemisjulguse edendajat: „Kui varem võis mõni õpilane kodus lähedaste ees harjutamist peljata, siis nüüd astub ta kodus rohkem mugavustsoonist välja ega muretse enam selle pärast, kas naabrid kuulevad. Õpilasel tekib kodus harjutamisharjumus.“ Nii leiab Kirikal, et videosilla kaudu tundide andmine ei tundugi millegi erakordsena, vaid loomuliku asjade kulgemise ja kasvamisena. Soundville’is ollakse veebitundide tulemuslikkusest nii positiivselt üllatunud, et kavatsetakse see võimalus oma õpilastele alles jätta ka pärast kriisiaja lõppu.

Soodne aeg omaloomingu sünniks

Mirjam Dede, kes töötab lauluõpetajana erahuvialakoolis Meero Muusik, julgustab õpilasi eelkõige tutvust tegema saate­pillidega, nagu klaver, kitarr või ukulele: „Minu suur unistus on, et õpilased saadavad kontsertidel oma laulmist ise – ja praegu on suurepärane võimalus sellega algust teha. Mina saan aidata otsida lihtsamate akordidega laulu ja vajadusel vormistan noodi.“ Ka omaloome sünniks on praegu soodne aeg. Dede on oma õpilasi praeguses olukorras kutsunud üles luuleraamatuid lugema: „Nii mõnigi minu õpilastest on varemgi luuleridu sahtlisse poetanud ja äkki saavad needki nüüd lauludeks. Oma viisijupid saavad nad lihtsalt telefoni salvestada ja mulle saata, et aitaksin laulu harmoniseerida ja noodistada. Loodetavasti kasvab õpilaste harjumus üksi musitseerida ja sünnib uut loomingut, mis on seemneks millelegi suuremale.“

Poolikute projektide jätkamiseks on ka tema saatnud õpilastele sissemängitud klaverisaated, olukorra jätkudes ei välista Dede ka videotunni võimalust. Dede tunnistab, et helifailide alusel on ta oma õpilastele saanud anda tavaolukorrast detailsematki tagasisidet, sest helifaili kuulates saab keskenduda üksikutele sõnadele ja silpidele, mis hea akustikaga klassiruumi puhul võivad kaotsi minna.

Keerulisem on olukord vokaal­ansamblitega: „Ansamblitele olen tavaliselt teinud seadeid tunnis katsetades ja vahel ka õpilastega koostöös, kuid nüüd saadan neile valmis noodi koos helifailidega tervikust ja eraldi häältest. Virtuaalse kooslaulmise võimalusi pean veel uurima, sest olen tegelikult oma elus vaid korra Skype’i kasutanud ja paaril korral videokõne teinud, seega pole mul harjumust sellisel moel suhelda.“

Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli kitarriõpetaja ning Guitariumi juht Julia Reinman on katsetanud erinevaid keskkondi: „Otsustasin esimesel nädalal proovida kõiki võimalikke videokõne programme: Skype’i, Zoomi, Agorat ja Messengeri. Aga lõpuks pole vahet, millist platvormi kasutada – oluline on interneti kiirus. Minu koduse interneti kiirus on 200 Mbit/s. Sellest kiirem on vaid valguskaabli kaudu leviv internet. Guitariumis levivast, palju aeglasemast mobiilsest internetist mulle kvaliteetse ülekande tegemiseks ei piisanud.“

Kuigi ta oli valmis pillitunde video­silla teel andma, tõdeb Reinman, et videotunnid on tavatundidest palju väsitavamad: „Pidevalt viivitusega jõudev heli, tundmatuseni moonutatud tämber, olematud dünaamilised nüansid – see kõik on kõrvale ja ajule päris koormav.“ Reinmani täiskasvanud õpilased katsetavad praegu Dohrey.me ja MatchMySoundi koostöös valmivat keskkonda, kus saab harjutada akordide tuvastamist ja järelemängimist. Seda projekti juhivad tunnustatud kitarriõpetajad Kristo Käo ja Jaan Varts.

Reinman tõdeb, et kuigi suurem osa tema elust on korraldatud digi­vidinate abil, ei asenda ükski selline lahendus pilliõppes otsest kontakti ja koos­musitseerimisel tekkivat sünergiat, rääkimata reaalsest vajadusest füüsiliselt pillimängu õppeprotsessi sekkuda – aidata mänguasendit sättida.

Grupitundide osas on ka Reinman nõutu: ta on üritanud küll Zoomi videokõnega eksperimenteerida, kuid video­silla vahendusel pole koosmäng lihtsalt võimalik.

Kes toetab muusikaõpetajat?

Eriolukorra väljakuulutamise järel tegi Julia Reinman haridustehnoloog Aet Miklile ettepaneku luua Facebookis grupp pillimänguõpetajatele. „Tundus igati loogiline luua eraldi pillimänguõpetajate grupp, et aidata õpetajaid, kelle igapäevaste töövahendite hulka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendid tavaliselt ei kuulu.“ Praeguseks keeb grupis „Pilliõpe distantsilt“ elav arutelu: jagatakse ideid ja kogemusi, toetatakse üksteist hea sõnaga. On peetud mitmeid veebiseminare, kus tutvustatakse kontakttundide alternatiive.

Facebooki grupi „IKT ja muusika hariduses“ loomise taga on haridustehnoloog Aet Mikli ja Tallinna tehnikaülikooli küberkaitse teadur Birgy Lorenz. Grupp loodi Facebookis juba neli aastat tagasi, kuid just viimastel nädalatel on seal käinud eriti vilgas elu: „Grupi kasutajaskonna arv on eriolukorraga kolmekordistunud,“ räägib Aet Mikli. „Kasu­tegurit oli märgata kohe esimestel päevadel: alguse sai tohutu kaugõppeideede jagamise laine, mida ma üritasin ühel ja teisel moel korrastada. Väga palju küsiti ka konkreetset haridustehnoloogilist abi, millele mina ja teised grupi liikmed oleme jõudumööda vastanud.“

Grupi tegevust organiseerides on Miklile silma jäänud, et enim ollakse hädas muusika kuulamise testide koostamisega. Lahendusena toob ta välja keskkonnad Quizalize ja Quizizz. Muusikutele on tehtud kaks veebiseminari: esimeses rääkis Mikli ise IKT kasutamise võimalustest ning teisel seminaril tutvustas Kristo Käo programmi Dohrey.me. Mikli toonitab, et õpetajate entusiasm on seminaridel osalemisel olnud täiesti hämmastav. Nädala jooksul on muusikaõpetajatelt gruppi kogunenud nii palju õppematerjale, et need on tulnud ümber paigutada: „Usun, et materjalide liigendamise ja jaotamise osas on veel arenguruumi ja parim variant selgub lähiajal, sest siiani kasutatud Padlet ja Google Drive võivad varsti kitsaks jääda.“

Milline näeb välja post-COVID-19 muusikatund? Küllap mõtlevad paljud õpetajad praegu sellele, milline näeb välja haridusmaastik siis, kui koolid uuesti endisel viisil tööle hakkavad. Aet Mikli arvab: „Võib-olla on õpetajatel-õpilastel totaalne digimürgitus? Muusikaõpetajate puhul arvan siiski, et karantiini tõttu on mitmed neist leidnud üles selle, mis on digimaailmas head ja kasulikku, ning ei ole nõus sellest kergekäeliselt loobuma.“

Mis saab dirigentidest?

Omamoodi katsumuse ees seisavad ka dirigeerimisõppejõud. Dirigent ja Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli dirigeerimisõpetaja Lauri Breede peab dirigeerimise õppimisel väga oluliseks praktilist osa: „Seda ei saa teha distantsilt. Läbi juhtme ja õhu läheb midagi olulist kaduma. Praegu oleme situatsioonis, kus peame kontaktist hoiduma. Otsene kontakt ongi aga kõige tähtsam.“ Etapid, mis dirigeerimisõpilane teose omandamisel iseseisvalt läbi teha saab, on teose analüüs, partituuri ja häälepartiide omandamine. Muusikateose tõlgenduse saab kujundada aga vaid koos koori või kontsertmeistriga. Sellist kolmepoolset õpetaja, kontsertmeistri ja õpilase koostööd ei asenda aga praegu veel ükski videosild.

Breede tõdeb, et töö kooridega on tegelikult katkenud. Kuigi mitmel pool katsetatakse virtuaalproovi tegemise võimalusi, kaovad järjest ära väljundid, milleks kooriproove teha. Breede juhatatavatel kooridel jäävad ära kontserdireisid Thbilisisse, Prahasse, Torontosse ja Viini, oodatakse, mis saab kevad­suvistest laulupidudest ja laulupäevadest. „Olen varem häälepartiisid sisse laulnud. Minul puudub virtuaalproovi kogemus. Kui keegi kolleegidest sellega hakkama saab, siis palun õpetage, jagage oma kogemusi.“*

 

* Mitmed koorid teevad eriolukorra ajal kooriproovi Zoomi videokonverentsi vahendusel. Loodetavasti õnnestub seda lähiajal Sirbis täpsemalt käsitleda (toim).