Muusikateater on kõige keerulisem kunstivorm

Heiner Goebbels: „Mul ei ole visioone ja ideede suhtes olen skeptiline. Väldin kõike, mis mulle ei meeldi.“

ARDO RAN VARRES

Saksa nüüdismuusikateatri suurkuju, helilooja ja lavastaja professor Heiner Goebbels¹ (1952) on suurepärane näide, et muusika- ja teatriuuendaja võib elada ühes kehas. Tema pikas tunnustusnimekirjas on kõrvuti mitu Itaalia auhinda ja Grammy nominatsiooni ning rahvusvaheline Ibseni auhind. 2006. aastast on Goebbels Hesseni teatriakadeemia president, Ruhri triennaali kunstilise juhina on ta teinud mõningad tõeliselt uuenduslikud muusikalavastused. Heiner Goebbelsi keelemänguline muusikalavastus „Eraritjaritjaka“ oli Eesti publiku ees 2009. aasta Nyyd-festivalil. Tõelised Goebbelsi kunsti austajad teavad, et seda lavastust oli soe tunne vaadata just Tallinnas, sest ekraanil oli näha oma kodulinn.

Palun rääkige oma lapsepõlvest.

Tegime peres palju muusikat, õppisin klaverit ja tšellot … Landau oli tollal 30 000 elanikuga Rheinland-Pfalzi liidumaa väike provintslik linn, kuid tänu sealse kultuurikorraldaja tutvustele käisid meie linnas 1960ndate lõpul ja 1970ndate algul kuulsad rahvus­vahelised muusikud, nende hulgas Svjatoslav Richter, David Oistrahh, Berliini filharmoonikud ja Herbert von Karajan, Moskva filharmoonikud ja Kirill Kondrašin. Kuulasin palju raadiot, mängisin klaveril biitlite, rollingute ja Beach Boysi lugusid.

15–16aastaselt hakkasin nüüdiskunsti avastama. Mu visuaalset mõtlemist kujundas Kasseli „Documenta“, samuti Baseli ja Kölni muuseumide külastamine.

Siis hakkasin õppima sotsioloogiat. Mind huvitas poliitika, elasin skvotitud majas. Lõpetasin õpingud tööga Hanns Eislerist. Avastasin tänu tema muusikale ja kirjutistele ning oma huvile improviseeritud muusika vastu, et isegi muusikal võib olla sotsiaalne ja poliitiline tähendus. Seejärel asusin väga tõsiselt muusikat õppima. Asutasin bändi nimega Sogenanntes Links­radikales Blasorchester ehk Niinimetatud Vasakradikaalne Puhkpilliorkester, kus tegime spontaanset, mitteakadeemilist muusikat.

Te ei maininud kokkupuuteid teatriga.

Minu suhe teatriga on keeruline. Tegin 1970ndate lõpul ja 1980ndatel lavastustele muusikat, kuid pidin teatris alailma võitlema. Mu entusiasm sai otsa, kuigi teistel seda jagus. Nägin kõiki neid kasutamata võimalusi, mida teatris muusikaga teha saaks. Avastasin konventsionaalses teatris autoritaarse hierarhia: tekst on peamine ja kõik muu on selle illustratsioon. Jätsin teatriga hüvasti ja töötasin akustilisel laval ehk raadios kuuldemängude alal. Sain palju positiivset vastukaja. Olin siis juba 40aastane, kui hakkasin tegema muusikateatrilavastusi. Tahtsin teha teatrit, mis mulle sobib. Vältisin kõike, mis mulle ei meeldinud. Kasutasin tekste, kus autor oli pööranud suurt tähelepanu ka teksti vormile. Näiteks Heiner Mülleri omi: algul kasutasin tema tekste, hiljem tegime ka koostööd. Võtsin alati aluseks teksti, mis polnud mõeldud lavale, sest draamatekst kehastab juba iseenesest tegelaskuju kõne konventsioone ja sisaldab psühholoogilisi vastandusi. Kutsun oma lavastuste tekste libretodeks, isegi kui need sisaldavad vaid kõneteksti, mitte laulusõnu. Oluline on teksti sõnum, aga ka kõla, rütm jms. Tahaksin taasavastada teatri kunstivormina, mida ei pea ilmtingimata mõistma.

Kas olete õppinud ka kompositsiooni?

Õppisin koolimuusikat, kuigi mul pole kunagi olnud soovi töötada muusikaõpetajana. Sain seal ülevaate kompositsioonist, lavastamisest, koorimuusikast, muusikaajaloost, instrumentidest ja laulmisest, kuigi ma ei ole ekspert ühelgi kitsal alal. Mängisin klaverit, tšellot, saksofoni, kitarri ja elektroonilisi klahvpille.

Kas noorena oleksite tahtnud kirjutada ka orkestrimuusikat?

Mul on elus palju õnne olnud. Ma kinnitan, et ei ole kunagi tahtnud olla lavastaja, helilooja, professor ega festivali kuraator. Olen olnud avatud ja inimesed on tulnud minu juurde huvitavate pakkumistega, küsinud näiteks, kas soovin kirjutada Ensemble Modernile. Tudengid kogusid allkirju ja küsisid, kas olen nõus olema instituudi professor.²

Inimestel on kange tahtmine lahterdada ja nimetada kedagi tema peamise tegevusvaldkonna järgi. Mida teha, kui huvisid on palju ja ise ka ei tea, kuhu täpselt kuulud?

Võib öelda, et oled lihtsalt kunstnik. See on suur eelis – suurem distants valdkondadest. Mulle meeldib distantsi hoida. Saab sammu tagasi astuda ja vaadata, mida kitsa eriala profid teevad, ning otsustada, kas minna vooluga kaasa või mitte.

Rääkige palun avant-rock-ansamblist Cassiber.

Me ei püüdnud ühtset stiili leida. Free jazz, new wave music, avangardrokk ja klassika mõjutasid iga me lugu. Heas mõttes polüfoonia. Selline suhtumine läbib ka mu lavastusi, kus iga kunstiliik saab õiguse oma hääl esile tõsta. Näiteks ei kasuta ma valgust kujunduselemendina, vaid komponeerin valgusega. Näitlejateta lavastuses „Stifters Dinge“ ehk „Stifteri asjad“ valmistasin ette MIDI-klaviatuuri, kus iga klahvi all olid erinevad komponendid: mehaanilised klaverid, valgus, vihm, kivide liikumine jne. See on seotud Arnold Schönbergi 1930ndate fantaasiaga: tema unistas lavaelementidega komponeerimisest. Tol ajal ei olnud see tehniliselt muidugi võimalik.

See on justkui improviseeriva bändi vastand: kõik on kontrolli all …

Jah, kuid minu kontrolli all on vaid see, mis on olemas. Selle lavateose puhul realiseeris mu soovid imeline meeskond. Ma pole kunagi töötanud nii, nagu töötab enamik heliloojaid: neil on idee ja nad üritavad selle kinni püüda. Mina töötan sellega, mis mul on, oma meeskonna ja tehniliste võimalustega. Kõige rohkem üllatunud olen lõpuks tavaliselt ma ise, kuna mul pole proovide algul visiooni, milline peaks olema tulemus.

Kui olete ise üllatunud, siis on seda kindlasti ka publik?

Jah. Arvan, et draama mõiste on viimase viiekümne aastaga muutunud. Varem jälgis publik tegelastevahelist draamat, aga nüüd on see teisenenud tajudraamaks. Enam ei saa vaataja oma taju usaldada. Nüüd on oluline ka meediumidevaheline draama: see, mida sa näed ja kuuled, ning nendevahelised pinged.

1990ndate algul hakkasite komponeerima klassikalistele instrumentidele ja orkestrile. Kas teil oli ka kompositsiooniõpetaja?

Mul oli 1970ndatel ja 1980ndate algul kokkupuude helilooja Rolf Rihmiga (mitte segi ajada Wolfgang Rihmiga). Rääkisin temaga palju ka oma teostest ja sain kasulikku tagasisidet. Hiljem ei ole ma selliseid inimesi kohanud. Ma ei tea, kuidas ma julgesin kirjutada 90-liikmelisele orkestrile. Näiteks teose „Surrogate Cities“ ehk „Surrogaatlinnad“ kirjutasin ma enne mainitud põhimõtteid järgides: eemaldasin selle, mis ei meeldinud, ja üritasin leida midagi endale sobilikku. Siin varitsevad ka ohud. Mul oli kahju, kui Frank Zappa hakkas kirjutama Pierre Boulezile, sest siis kõlas see nagu Boulez, mitte nagu Zappa. Positiivne näide on Harry Partch, kes suutis oma igatsuse senikuulmatute helide järele ühendada mitteakadeemilise suhtega oma kehasse. See sobib. Ärme püüa oma keha ignoreerida, ärme järgi sõjajärgset diktaati, et pulssi vältida. Säilitame selle, mis tõeliselt meeldib. Enamasti komponeerin MIDI-klaviatuuri ja arvutiga, kuid struktuuride visandamiseks kasutan ka pliiatsit ja paberit. Ma ei ole küll viimased kaheksa aastat enam komponeerinud.

1990ndatel alustasite ka lavateoste loomisega. Kas teid on huvitanud koostöö mõne lavastajaga?

Ei, olen alati tahtnud ise lavastada, et vältida selliseid konventsionaalseid reflekse nagu „nii peab teatrit tegema“. Kui mind valiti aastateks 2012–2014 Saksamaa ühe suurema etenduskunstide festivali Ruhri triennaali kunstiliseks juhiks, oli see probleem. Tahtsin välja tuua suure potentsiaaliga muusikateatri teosed, mida ei ole peaaegu kunagi ooperilavale toodud. Leidsin kolm suurepärase kontseptsiooniga muusika­teost: John Cage’i „Europeras 1&2“, Harry Partchi „Delusion of the Fury“ ehk „Raevu viirastus“ ning Louis Andriesseni „De Materie“ ehk „Mateeria“.

Otsisime pingsalt inimest, kes usaldaks muusikat ja võiks need lavastada. Me ei tahtnud lavastajat, kes arvab, et tal peavad olema ideed. Olen ideede suhtes väga skeptiline. Need on juba muusikas olemas ja neid tuleb usaldada. Lõpuks tegin lavastused ikkagi ise.

Üldiselt on mul vedanud: mul on stsenograaf, kellega olen koos töötanud peaaegu 20 aastat. Valgus- ja helikujundajatega on mul samuti seljataga pikaajaline koostöö. See on oluline, kuna me ei pea enam väga palju rääkima ja saame alateadlikku suhtlemist usaldada. Tihti ma ei oskagi oma soove sõnades väljendada.

Kuidas on lood näitlejate ja lauljatega? Nad võivad vahel esitada väga ebamugavaid küsimusi.

Olen töötanud vaid paari-kolme näitlejaga. Peamiselt teen koostööd André Wilmsiga, kuna ta ei esita küsimusi ja on pealegi väga musikaalne.

Ühel päeval sattusin instituudi proovisaali ja kuulsin, kuidas üks õpetaja ütles oma tudengitele, et ärge kunagi öelge näitlejale „valjemini“, „vaiksemalt“ või „kiiremini“. Alati peab leidma sügavama psühholoogilise põhjenduse. Panin kiiresti ukse kinni, kuna just nii ma töötangi: annan alati väliseid juhiseid. Sisemine areng peab ilmnema publikus, mitte laval. Kui tahan, et näitleja hakkaks nutma, annan talle sibula, mitte ei sunni teda kujutlema, et tema vanaemaga juhtus midagi kohutavat. Ma käsitlen näitlejat muusikuna.

Teie muusikuteel on põimunud avangardne rokk, džäss, elektrooniline ja eksperimentaalne muusika. Kas teil on olnud probleeme sellega, et n-ö akadeemiline ringkond ei võta teid …

… tõsiselt?

… kui omasugust?

Jah, muidugi. Kuid me austame üksteist. Näiteks selliste suurkujudega nagu Helmut Lachenmann või Wolf­gang Rihm on mul head suhted ja vahetan nendega e-kirju, kuigi meie vaade esteetikale ei kattu. See oli nii juba nooruses. Ma ei olnud n-ö päris džässmuusik, kuna ei mänginud svingi. Ma polnud ka tõeline rokkmuusik, kuna mõtlesin liiga keeruliselt, ega tõeline süvamuusika helilooja … Asjatundjate meelest ei ole ma ka tõeline lavastaja, kuna teen muusikateatrit ja seda ei peeta tõeliseks teatriks – mis on vale. Olen alati kahe maailma vahepeal, aga see on kena koht, sobib mulle …

Tegin Ensemble Moderniga suurt lavastust „Eislermaterial“ ehk „Eisleri materjal“, mis oli juba mu kolmas lavateos. Märkasin ühes aastaajakirjas, et 35 ooperikriitikut ei ole minu asju näinud. Otsustasin, et nimetan järgmise teose ooperiks, kuigi see ei erinenud palju mu eelmistest töödest. See ei kõlanud ega näinud välja nagu ooper, aga nad kõik tulid vaatama ja neile meeldis!

Olete öelnud, et kujutised ei peaks meie vaatepilti piirama, vaid hoopis avardama.

Jah, kui näiteks raamatut loeme, on fantaasial suur osa: kuuleme hääli, kujutleme tegelasi. Kui näeme tummfilmi, siis on vähemalt akustiline fantaasia piiramatu. Kui kuulame kuuldemängu, on visuaalne kujutlus lõputu. Teatris tõmbuvad aga kõik need maailmaruumid üheks kindlaks võimaluseks kokku. Üritan teha teatrit, mis hoiab need asjad lahus: kui jätta heli ja pildi vahele tühimik, siis tekib võimalus see oma kujutlusega täita.

Kuhu soovitate noorel heliloojal minna, kui ta tahab Euroopas nüüdis­muusikateatrit õppida?

Hea küsimus … Minu juurde ei saa ta tulla, kuna meie instituut ei ole pühendunud muusikateatrile, kuigi lasen oma tudengitel esimese sammuna nüüdismuusikateoseid lavastada. Soovitan neil teost uurida ja muusikast enesest vastuseid otsida, selle asemel et oma ideid teosele peale suruda. Esimene samm on teos valguse või visuaalse seadega lukust lahti saada. Muusikateater on kõige keerulisem kunstivorm, seda ei õpi ära paariaastase magistriprogrammiga. Heliloojad teavad tihti kõike muusikast, kuid väga vähe tänapäeva lavakunstist, ja teatriinimesed, vastupidi, mõtlevad muusikast rääkides sageli popmuusika raamides ega tunne keerukamate struktuuridega muusikat. Need kaks kunstiliiki ei ole koos arenenud. On vaja inimest, kes haarab seda kõike võrdselt.

Milline on muusikateater viie, kümne, viiekümne või saja aasta pärast?

Nagu ma ütlesin, ei ole mul visioone.

Eestis on kaks suurt muusikateatrit. Mis oleks, kui üks neist avaks eksperimentaallava?

See oleks nende kunstiliikide tulevikku silmas pidades suurepärane mõte. Üks mu peamisi põhimõtteid on olnud institutsioonidevastasus, kuna kunst saab areneda ainult väljaspool neid. Ükski mu viimase 15 aasta muusikateatritöödest poleks saanud Saksamaal sündida mujal kui Ruhri triennaalil. Pole ühtki ooperimaja, kus saanuks teha kõrgel tasemel eksperimentaalset muusikateatrit. On ainult väikesed nn off-lavad.

Meil on 80 ooperimaja ja 150 repertuaariteatrit, kuid pole kõrgetasemelist laboratooriumi. Oleks suurepärane, kui Eesti kasutaks võimalust. Loojatele peab jääma vabadus.

1 Heiner Goebbels kutsuti 19. IX 2016 Tallinnasse loengut pidama Vaba Lava 2. sünnipäeva puhul koostöös Goethe Instituudiga.

2 Heiner Goebbels õpetab Justus Liebigi nimelises Giesseni ülikoolis rakenduslikku teatriteadust.