Naised Arvo Pärdi keskuses

Kuigi Una Cordale sobilike teoste otsimine tähendab parasjagu lisatööd, annab see ühtlasi võimaluse teha lõputult avastusi ning tulla välja millegi uudse ja üllatavaga.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „Vaikuse labürint“ 12. VI Arvo Pärdi keskuses. Una Corda: Kristi Mühling (kannel), Ene Nael (klavessiin) ja Liis Jürgens (harf). Kavas Galina Grigorjeva, Pekka Jalkaneni (esiettekanne) ja Hugo Vasco Reisi (esiettekanne) teos, Arvo Pärdi, Ester Mägi ja Cyrillus Kreegi teoste seaded ning live-kompositsioonid.

Naised, kes astusid eelmisel nädalal üles Arvo Pärdi keskuses, olid Liis Jürgens, Kristi Mühling ja Ene Nael. Kolmik moodustab ansambli Una Corda, mis on asutatud juba 2009. aastal. Tundub, et tegemist on äärmiselt tagasihoidlike muusikutega – miks muidu on nad surunud oma rolli tagaplaanile ning tõstnud esile just instrumendid? Seda võib järeldada ansambli veebisaidi avalausest „Una Corda (it k üks keel) on ainulaadse koosseisuga kolmest instrumendist – harf, kannel ja klavessiin – koosnev ansambel“. Põhimõtteliselt on ju kõik õige: tegemist ongi väga haruldase ja sealjuures väga küpselt kokku kõlava ansambliga. Ainult et nii võib jääda väär arusaam, nagu oleksid kokku tulnud kolm pilli, kes võivad ise musitseerivad interpreedid valida. Ansamblipillidest olulisemad on siiski muusikud, kellel on olnud julgust luua nii omapärane kooslus. Ilmselt on sellise koosseisu valmisrepertuaar olematu ning see tuleb ise aktiivselt luua: teha seadeid, tellida uusi teoseid või lausa kohapeal improviseerida. Una Corda mitmeid kordi edasi lükatud, aga nüüd siis lõpuks Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdi „Vaikuse labürint“ kavas olid esindatud kõik kolm võimalust.

Kuigi nii ebatavalisele ansamblile sobilike teoste otsimine tähendab kindlasti parasjagu lisatööd, annab see ühtlasi ka võimaluse teha lõputult avastusi ning tulla välja millegi uudse ja üllatavaga. Harf, kannel ja klavessiin on esmapilgul nagu luik, haug ja vähk, aga tegelikult täiendavad need üksteist suurepäraselt. Ansambli liikmed on oma pillide rolli väga hästi iseloomustanud: „Klavessiin annab rütmilise impulsi ning tiheduse, kandle pikk järelkõla lisab õhulisust ja sära kõrges registris ning harf täiendab seda oma sügavate madalate helide ja täidlase tämbriga.“ Kontserdi põhjal võib veel öelda, et ansambli kõlapildis domineerinud teravatämbriline klavessiin mängis ka olulist rolli ansambli sidusaks tervikuks kujundamisel.

Klavessiin, mis oli XX sajandil heliloojate loomingus üsna tagaplaanil ja seostus peamiselt varajase muusikaga, alustas uut, omapärast võidukäiku 1960. aastatel, kui mitmed heliloojad, näiteks Francis Lai ja Ennio Morricone, hakkasid seda kasutama filmimuusikas. Instrumendi ühendamine orkestriga – nüüd aga sooloinstrumendina või võrdväärse ansamblipartnerina, mitte enam saatepillina nagu XVIII sajandil – lõi äärmiselt spetsiifilise kõla. Seetõttu on klavessiiniga esitatud tänapäevast muusikat kuulates kerge tekkima seos filmimuusikaga. Nõnda juhtus isegi Una Corda kontserdil, kuigi muusikalise materjali poolest ei olnud filmimuusikaga mingisuguseid kokkupuutepunkte.

Tänapäeva kontserdielus on improviseerimine üsna harv nähtus, eriti ansamblimuusikas, seetõttu tuleb eriliselt tunnustada Una Corda muusikuid, et nende kavasid ilmestavad live-kompositsioonid.

Birgit Püve / Arvo Pärdi Keskus

Tore, et nii segastel aegadel oli kavva võetud kaks esiettekannet: soomlase Pekka Jalkaneni „Ilo“ ehk „Rõõm“ soolokandlele ja portugali helilooja Hugo Vasco Reisi „Labyrinth of Stillness“ ehk „Vaikuse labürint“, mis on loodud spetsiaalselt Una Cordale. Jalkaneni teos on üsna traditsiooniline ja seda oleks vaja kindlasti rohkem kuulata, enne kui sellele hinnang anda. Seevastu Reisi teos, mille algus ei olnud just kõige paljutõotavam – tundus, et tulemas on jälle üks tüüpiline praeguse aja rütmitu ja vormitu moepala –, osutus erakordselt efektseks, värvikaks ja mitmeplaaniliseks. Pille mängiti eba­tavaliste võtetega: näiteks klavessiini klaviatuur vajutati alla terve küünarvarrega ja kõikidel pillidel tekitati õõvastavaid glissando’sid nuiadega. Tihtipeale on sellised võtted kasutusel lihtsalt efektitsemise pärast, siin oli aga neil tähtis osa nii narratiivi loomisel kui ka vormikujundusel. Eriti meeldis mulle teose lõpp, mis kõlas nagu mahajäetud maja ukse kääksatus, ning ei saa jätta lisamata, et mõned selle teose lõigud sobiksid ideaalselt õudusfilmi muusikakujundusse.

Kontserdi suurima elamuse sain aga Ester Mägi 1991. aastal loodud teosest „A tre“, mis on küll kirjutatud viiulile, kitarrile ja tšellole. Taas tuli tõdeda, kuivõrd andekas ja omapärane helilooja oli Ester Mägi, kuidas ta oskas ajada oma asja, minemata kaasa ühegi moevooluga, jäädes samal ajal alati värskeks ja üllatuslikuks. Nii nagu paljudes teisteski teostes, on Mägi ka „A tre“ puhul kasutanud paari väikese ulatusega rahvamuusika(likku) motiivi, mida ta on osanud väga põnevalt arendada. Pala kõlab originaalkoosseisu esituses suurepäraselt, aga Una Corda seade on veelgi värvikam – ja just klavessiin tõstab eriti teravalt esile teost läbiva ühtse motoorika. Kontserdil kõlas veel Galina Gri­gorjeva „Evening Bells“ ehk „Õhtukellad“. Pärast natuke pika- ja monotoonsevõitu algust harfil kujunes järk-järgult välja erakordselt mõjuv teos. Uskumatu, kui hästi suudeti neil kolmel instrumendil jäljendada eri kõrgusega õigeusu kiriku kellasid. Madalas registris klavessiin ja harf jätsid üsna sünge ja ähvardava mulje, justkui kutsudes kogu maailma oma tegusid kahetsema. Loo lõpu poole sisse toodud kannel ja kõrges registris harf tõid küll mingi lootuskiire, aga suurt optimismi see teos ei sisendanud.

Helge ja kompaktne oli Cyrillus Kreegi Taaveti laulu „Õnnis on inimene“ seade, samuti sobis suurepäraselt harfile Arvo Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“. Eraldi tahan aga esile tõsta ansambli improvisatsioone. Tänapäeva kontserdielus on selline musitseerimisviis üsna harv nähtus, eriti ansamblimuusikas, seetõttu tuleb eriliselt tunnustada muusikuid, et nende kavasid ilmestavad live-kompositsioonid. Päris raske on uskuda, et need teosed sünnivad täielikult kohapeal – niivõrd läbimõeldud mulje jätsid nad.

Pärast suurepärast kontserdielamust koju sõites sain veel autoraadio kaudu ajaloolise muusikasündmuse osaliseks: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester andis esimese kontserdi Hiiumaal. Kahjuks kuulsin vaid lõpuaplausi ja lisapalasid. Kahte nii erinevat koosseisu järjest kuuldes tuli hinge hea tunne: tore, et meil on nii mitmekülgne muusikaelu ja igaüks, kes natukegi otsib, leiab endale midagi, sealjuures väga kõrgel tasemel.