Närimata kont? Näritud kont!

TIINA MATTISEN

Žürii valik on nüüd lugeja ees. Tiia Teder nendib ülal, et „mure muusikaajakirjanduse pärast on Eestis olnud pidev“. Aare Tool vastab siinsamas, et „muusika­ajakirjanduse puuduste üle kurta on mugav, sest see võimaldab peene­tundeliselt libiseda üle süsteemis sügavamal peituvatest ebakohtadest“. Mul on tunne, et see kont on liigagi näritud ega isuta enam haukama. Kui, siis kutsumaks põhjalikumale analüüsile, kes, kus, millest ja kuidas on kirjutanud. Ja märkamaks ka seda head, mille pinnalt edasi areneda.

Kas või Sirbis. Liisa Hõbe on kokku lugenud, et 2015. aastal kirjutas siin ainuüksi kontserdikriitikat 61 inimest. Mõistagi on panustatud erinevalt, kes mõne üksiku kirjutisega, kes püsiautorina. Skaala on igal juhul lai, juba ealiselt julgelt üle poole sajandi. Kes nad on? Ikka muusikainimesed: interpreedid, pedagoogid, muusikateadlased, heliloojad, tudengid. Siit ka erinev vaatenurk ja käsitlusviis. Muidugi, alati saab paremini. Ent on olnud nii siinse sündmuse hindamist laia muusikamaailma kontekstis kui ka meie oma muusika ja muusikute aatelist väärtustamist, nii põhjalikku analüüsi kui ka emotsionaalset kirjeldamist, on tunnustamist-julgustamist, sekka ka päris karmi noomimist, kaalukat elukogemust ja muusikakirglikku sõnaseadmislusti. Mõtlesin nende (ja paljude teiste võimalike) omaduste taga nimetada kas või sulgudes mõnd autorit, aga loobusin, mõistes, et ka pikaks venitatud loetelu puhul jääks keegi ebaõiglaselt kõrvale. Igal juhul on see alus, millele tuginedes sai võistlust korraldada, ja latt, mis paljudel katsetajatel sel esimesel korral jäi ületamata.

Võistlusel osalenud 42 autorit on hea tulemus. Kirjutajaid Türi gümnasisti­dest (aitäh pühendunud õpetaja Ulvi Tammele!) staažika kardioloogini. Mõistagi rõõmustab, et enamik osalenuist on Sirbile uued kirjutajad. Valdavalt noored muusikahuvilised, keda puudutanud-innustanud mõni plaat või kontsert (paraku sageli sellele emotsioonitasandile jäädigi). Natuke kurvastas, et meie autorkond ja ühes sellega ka süvamuusika­pool jäi peaaegu kõrvale. Selles mõttes on huvitav, et kaheksast esiletõstetust on neli siiski meie muusika­külgedel sõna saanud, Kaur Garšnek lausa oma rubriigiga. Ei kahtle, et nende aktiivsem osavõtt tõstnuks ka võistluse taset. (Olgu lisatud, et kuigi võistlus oli avalik, luges žürii artikleid autoreid teadmata.)

Aga praegunegi tulemus on hea: on uut ja vana, ka temaatiliselt. Tugevam oli esseistlike kirjutiste plokk: I – III kohaga auhinnatud viiest artiklist kuuluvad neli nimelt siia. See ongi konkursi suurim pluss. Esseerubriigi tõimegi eraldi välja, et julgustada analüütilist lähenemist, ärgitada otsima aktuaalset teemapüstitust, uudset ja isikupärast ainekäsitlust. Võidu­töödes seda oli ja Sirp ootab niisuguseid kaastöid edaspidigi. Loodan muusika­valdkonda kasvavat autor- ja lugejaskonda.

„Sõnast oli saanud heli, närtsimatult õitses ja kõlas kõik see, mis äsja oli olnud veel alles kuiv hingetu kõne,“ on Stefan Zweig näinud Georg Friedrich Händeli „loomingule süüdatud hinge“ imet tegemas. Kui nüüd keegi võtab kirjutada mõnest tema „Messia“ ettekandest, kas siis üldse on mingi võimalus, et sellest ei sünniks uuesti see kuiv hingetu kõne? Püüdkem selle poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht