Nihe rahuriigi poole

Kellele toimus Narva TMW? Eelkõige neile, kes on kaotamas lootust, kes tunnevad end hävingut õhkava Mordori naabruses üksi.

TÕNU KARJATSE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinn-Narva Music Week 7. V Narvas.

Kevadine Narva võttis TMW külalisi ja mujalt tulnud publikut vastu päikesepaistega. Joaoru rannahoone plats tervitas esimesi jalutajaid kerge džässiga, üle vee ähvardavalt kõrgumas Mordori kindlusemüürid. TMW toomine Narva on piirilinnale sümboolne toetusžest pärast rasket koroonaaega ja keset veelgi tõsisemat julgeolekukriisi. TMW näitas, kuivõrd on meil praegu vaja muusikat, mis ühendab, lubab end välja elada ja annab lootust, et maailm pole otsas. Byung-Chul Han kirjutab „Läbipaistvusühiskonnas“, viidates Giorgio Agambenile: „Rahuriigi loomiseks peab asju ainult natukene nihutama. See minimaalne muutus, seletab Agamben, ei toimu mitte asjades enestes, vaid nende „perifeerias.“* TMW nihutas maailmanimed ja siinse muusikakultuuri üheks päevaks ääremaale, kinnitades sellega narvalastele, et ka muu maailm tunneb nende vastu huvi, ning näidates Narva külalistele taas, kuivõrd võluv ja mitmekesine võib piirilinn olla.

Kui juba regulaarseks kujunenud sügisfestival „Station Narva“ on samuti kantud kultuurielu laiendavast missioonist, siis äsjasel TMW Narva kaval oli paratamatult teatud poliitiline pitser, ehkki sõjast seal ei lauldud. Rahulikul ajal oleks aga näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste Arvo Pärdi kava Narva Issanda Ülestõusmise peakirikus kandnud ilmselt hoopis teistsugust laetust. XIX sajandi lõpus ehitatud katedraali akustika sobib väga hästi Pärdi kompositsioonide nüansside edasiandmiseks, mida Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatamisel ka väga hästi valdab, rääkimata vokaalsest jõust, millega Pärdi muusika kuulajateni toodi.

EFK Pärdi kava oli ka TMW Narva ametlik avakontsert, palve rahu eest, Ukraina sõja ohvrite eest ja nende eest, kes agressorile vastu seisavad. „Kuda mõ idjom?“, küsis kuueaastane poiss oma isalt ja emalt, astudes nende käekõrval mööda Bastrakovi tänavat. „V tserkov,“ vastas teksajakiga isa tõsiselt. See perekond istus Issanda Ülestõusmise peakirikus koos teiste muusikahuvilistega, festivali aukülaliste ja korraldajatega, ostnud pileti alles kiriku ukselt. Kas maailmas on veel mõni linn, kus Arvo Pärdi kavaga üles astuva Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdile saab osta pileti uksel? Seda võib tõlgendada muidugi mitmeti: vähene reklaam, sügavama muusika pelglikkus või ka lihtsalt see, et maailmaklassi kontserti oli keeruline muu festivalimelu sees üles leida. Samal ajal toimus Narvas festivali ajal veel palju muid kontserte, rääkimata sellest, et oli esimesi kevadpäevi, mil võis T-särgi väel väljas olla.

Raske öelda, kas TMW publikut oleks Narva tulnud rohkem, kui samal nädalal poleks sattunud Tallinnas esinema teisigi mainekaid artiste: Sparks kolmapäeval ja Róisin Murphy pühapäeval. Narva-Tallinna ekspressrong oli aga reisijaid täis nii laupäeval kui ka pühapäeval. Arvestades Narvas üles astunud Tirzah’ ja Floating Pointsi mainet, on siiski tähelepanuväärne, kuivõrd väike oli Kreenholmi massiivsete müüride vahel nende kuulajaskond. Mõlemad artistid oleksid eraldi kontserdina tavalisel, festivali­välisel ajal mõnel väiksemal laval toonud sadade fännidega täismaja, aga kunagise õmblusvabriku õuel Narvas sai vabalt kohti valida.

Tõsi, vaatajate arvu kahandas ka muutlik ilm, mis pööras päikeselisest kevadest õhtu saabudes peaaegu et talviseks rõskuseks mõne plusskraadi ja riietest läbi tungiva peene vihmaga. Külmaks tõmbunud ilm võis tulla üllatusena ka korraldajatele, sest kogu platsi peale oli vaid üks paari soojenduslambiga varjualune, mis koondas tihkelt muusikasõpru keskööni, mil lõpetas viimasena üles astunud Floating Points. Londoni produtsent ja helilooja Sam Shepherd ehk Floating Points mängis oma loomingust tantsulise kava, jätmata välja ka värsket hittsinglit „Vocoder“.

Floating Pointsi hüpnootiline ja mitmekesine kava meenutas ka põranda­alust reivi kusagil mahajäetud tehasekompleksis, kus ilmastikust tingitud ebamugavused hävitab tempokast muusikast tõusev energia. Ainuke vahe on selles, et kui mahajäetud tööstus­kompleksis toimuval reivil saab vahepeal minna tehaseruume avastama, siis riiklike kultuuriobjektide nimekirja lülitatud Kreenholmis olid ligipääsetavad vaid kaks ruumi: üks neist Telia akupunkt, sidevõrku markeeriva nööri­koridoriga, teises võis seevastu leida NARTi (Narva kunstiresidentuuri) residendi Jaakko Autio heliinstallatsiooni „Piiril/Rajalla“. Räsitud sammashoones üles pandud heliinstallatsioon seisneb 40 kõlaris, mille vahel jagunevad 40 koorilauljat Soomest ja Narvast, kes esitavad Paciuse kirjutatud hümnist inspireeritud helimaastikku. Installatsioon viib elava esituse ja helikonservi vahel asuvasse kujuteldavasse ruumi, saatjaks ühte seina kuvatud üleelusuuruses video lauljate nägudest. Autio installatsioon on ruumiga tihedas suhtes ja jääb üle vaid kujutleda, millise efekti annaks see siis, kui jaotada kõlarid eri korruste vahel või koguni varustada liikumisele reageerivate sensoritega. See kõik võib seda teost veel ees oodata, sest Narvast liigub installatsioon edasi Tartu Kogo galeriisse ja Porvoo Art Factorysse.

Kreenholmi tehasehoone räsitud sammashoones üles pandud Jaakko Autio heliinstallatsioon „Piiril / Rajalla“ seisneb 40 kõlaris, mille vahel jagunevad 40 koorilauljat Soomest ja Narvast, kes esitavad Paciuse kirjutatud hümnist inspireeritud helimaastikku.

Jelizaveta Kuznetsova

Narva Kreenholm töötaks kontserdi­paigana kõige paremini kahel viisil: kas metsikuna, koos varinguohu ja ärevusega turvafirma saabumise pärast või restaureeritud kultuuritemplina, kus on samuti võimalik ligipääs tornidele ja muudele põnevatele paikadele. Praegu sai Kreenholmi kogeda nii-öelda üleminekustaadiumis – töökoloss ootab kultuurkapitali rahalaeva ja otsust, mis lubaks remondiga alustada. Kes teab, võib-olla oligi tänavune TMW viimane enne kapitaalremonti, mis toob kunagise kapitalismilossi kultuuri teenistusse.

Õrna ja kammerliku Tirzah’ esinemine Kreenholmi õuel mõjus sümboolselt võimsa aktina, arvestades seda, mida on pidanud kogema selles hiiglaslikus hoones tööd rabanud naiste põlvkonnad. Teisalt läks ka Tirzah’ potentsiaal osaliselt kaduma, kuna esineda tuli tal programmis, mida täitsid maskuliinse võnkega hiphopartistid: enne teda San Hani ja Metabor, kes püüdsid ülal hoida Genka ja ta Ühendkuningriigi Blah Recordsi sõprade getovaibi ning pärast Tirzah’d Taani hiphopi esindaja Black Daniels, soojendamas suurel laval end sisse seadvat Floating Pointsi. Tirzah’ alternatiivsel või õigem oleks öelda isikliku lähenemisega R’n’B-l oli raske pääseda mõjule publiku hulgas, kellest paljud ootasid üha jahenevasse õhtusse pigem trummi ja bassi või muud kütet. Ka heli oli paika keeratud ilmselt õhtu teise peaesineja Floating Pointsi järgi, sest teatud madalatel sagedustel tekkis ülevõimendus, mis tappis kõik muu. See kotermann kummitas paaril korral ka Floating Pointsi, kuid kuna Sam Shepherdi kava oli väga vaheldusrikas, jäi selle mõju üürikeseks. Väita, et Tirzah’ esinemine läks täielikult kaduma, oleks samuti liiast, sest fännid said kuulda oma lemmikuid, ja need, kes seda artisti ei teadnud, said aimu, millest on seni ilma jäänud. Aga ainult aimu. Ideaal oleks siiski olnud Tirzah’d kuulda ja näha mõnes väiksemas ruumis, täpselt timmitud heli ning oma publikuga.

See ongi aga TMW võlu ja needus: näha korraga palju, saada rikkalik menüü muusikaampsudest, mis tekitavad kokkuvõttes vaid nälja iseseisva, tervet õhtut hõlmava kontserdi järele. Võib arvata, et neid võimalusi ka avaneb, sest paljudele artistidele on TMW olnud aegade jooksul omakorda Eestit ja siinset publikut tutvustav platvorm. Tänavune TMW jääb meelde ka üpris erakordse võimaluse poolest näha Tallinnas taas laval legendaarset Röövel Ööbikut ja tõdeda, et nad hoolimata hektilisest kontserttegevusest on ikka veel Eesti parim bänd. Narvas Ööbikud ei esinenud – oleks ju isegi võinud, sest Kreenholmi õuele oleks Röövel Ööbiku psych rock oma nihilistlikkuses sobinud. Kreenholmis oli „Station Narva“ esimest korda „EV 100“ raames, 2018. aastal. Ka toona toimus järelpidu teises linna otsas asuvas Ro-Ro Klubis, mis ei mahuta just palju, kuid mille olemasolu võivad tallinlased isegi kadestada – hubasus kaalub üles kauguse keskusest.

Võib ju küsida, kui palju määrab kohavaim ühe festivali õnnestumisel. Kui TMW oleks toimunud hoopis Tartus või Valgas, oleks sel olnud ka teine nägu. Praegu, 2022. aastal, kui Putini režiim peab mõttetut sõda, püüdes hävitada Ukraina rahvast, on maailmanimede ja Eesti tippude toomine Narva narvalasi kannustava tähendusega. Lahket ja viisakat Propazhat saavad narvalased kuulata-vaadata linnavalitsuse heakskiidul ka TMWta, pealinnast tuleva innustuse ja publikuta võivad nad aga tunda end unustatuna. Moskvast Eestisse oma abikaasa juurde koliv geipoiss küsis murelikult: „Mida te venelastest mõtlete? Mida Ida-Virumaa teile tähendab?“ Ta oli siiralt imestunud, kui vastasin sõbralikult ja vene keeles, sest talle, Venemaa metropolis üles kasvanud vähemusele, oli seni tundunud, et eestlased vihkavad vene keelt ja venelasi ning on nõus Ida-Virumaast ja Narvast loobuma nagu Vene telejaamadestki. „Mu vanemad kardavad, et Eesti on järgmine,“ ütles geipoiss Vladimir.

Kui nüüd küsida, kellele toimus Narva TMW, siis siin see vastus ongi: eelkõige kõigile neile, kes on kaotamas lootust, kes tunnevad end hävingut õhkava Mordori naabruses üksi, ja ka neile, kes käivad ikka veel linna piiril jõe ääres kivipostamendil seisvale roostetanud tankile lilli panemas. Muusika kõlas ka neile, kes seda ei kuulnudki, küll aga ei saanud nad mööda vaadata linnapilti kirevamaks muutnud TMW logo ja kava tutvustusega reklaamtahvlitest ning kindlasti kohtas nii mõnigi neist linna arvukates söögikohtades teistsuguse väljanägemisega inimesi, rääkimas hoopis teistes keeltes, kui unises piirilinnas tavaliselt kuuleb. Muusika on ühendav keel ning seda jagus Narvas neljale väli- ja kuuele sise­lavale, kui ka Kreenholm välilavade hulka arvata. Ilmselt kandus Kreenholmis peetud peo kõma ka üle jõe teisele poole, kust pigem eelistatakse lahkuda kui sinna minna.

Muusika ongi sõja antidoot.

* Byung-Chul Han, Läbipaistvusühiskond. Tlk Hasso Krull. – LR 2022 nr 7. Lk 20.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht