No ei mahu ära

Kava oli koostatud alatult: esimene pool kiskus sentimentaalseks ja ajas pihud märjaks, teine pool justkui sööstis sest mööda ning jättis kuulaja oma virilate silmadega üksi.

GREGOR KULLA

ERSO sarja „Romantika“ kontsert „ERSO 95“ 10. XII Estonia kontserdi­saalis. Triin Ruubel (viiul), Arvo Leibur (viiul) ja Theodor Sink (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Heino Elleri, Jean Sibeliuse, Lepo Sumera, Erich Wolfgang Korngoldi, Richard Straussi, Ernest Chaussoni ja Maurice Raveli muusika.

Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika“ juhatas sisse eelkontserdil aset leidnud vestluspooltunni, kus Elts, Hallik ja Tüür avasid sama päeva lõunal peetud ümarlaua sisu – vaja on uut kontserdi­saali. Rõõmustav oli kuulda, et uue hoone planeerimisel on kampa võetud linn, riik ja erasektor, et peale lahenduse orkestri kitsasseisule töötada välja uuenduslik riigiülene kultuuritempel, mis teeks Tallinnast ehk tõsiseltvõetavama UNESCO muusikalinna. Elts rääkis, et aeg uue kultuurikeskkonna loomiseks on soodne: pandeemia tõttu on kaubanduskeskuste trend languses, kuna kõike on võimalik koduukse taha tellida (ja mis hinna eest!) ning põhjust tänavale uisutama minna on aina vähem. Sestap on omaette küsimus, milline näeb välja nii-öelda tuleviku kultuurikoda, kuhu mugav inimene viitsiks end kohale veeretada. Ja mida teha, et meelitada kohale noori, kelle meelest akustiline muusika on tähtsust kaotamas, kuna taskukohase hinnaga saab soetada enam kui adekvaatse helisüsteemi. Ehk võiks uues kontserdisaalis olla Dolby Atmos, ruumilise heli tehnoloogia, et ka kodus istujad leiaksid tee kontserdisaali? Sest, nagu ütles Elts, ei vaata ERSO juubeli puhulgi tagasi, vaid üksnes edasi.

See, mida perspektiivikas ERSO vaimusilmas näeb, avaneb vaatajale ja kuulajale, kui olla kursis nende edasiste ettevõtmistega. Praegu hüppan aga suurema sissejuhatuseta juubilari etteaste juurde. Kava koosnes ERSO-le ja üldiselt orkestrimuusikas olulistest teostest ning orkestri ette olid kutsutud omad tähed. Kontserdi avas Heino Elleri „Koit“, millega orkester on juhatanud sisse mitmed hooajad nii siin kui ka võõrsil. Kontserdi pealkirjast („Romantika“) põhjustatud õrn klišeevärin kadus kiirelt ning asendus külmavärinaga, sest teost alustav Vanemuise sümfooniaorkestri oboistile Mihhail Prokofjevile pühendatud oboesoolo¹ („aosoolo“, nagu seda nimetas Ofelia Tuisk) on kauneim, mis eales on kirja saadud. Guido Gualandi esitus ei andnud alust ses kahelda.

Tundmuslikult sarnasel lainel jätkus kontsert Jean Sibeliuse kahe palaga viiulile ja orkestrile. Palad „Cantique“ ja „Devotion“ on pärit helilooja 77. oopusest ning esimene on kirjutatud Esimese maailmasõja varjus. Sibelius ei pääsenud sõja tõttu Ameerika Ühendriike väisama, lootuses taas esimese visiidi edu maitsta. Nõnda on „Cantique“ kirjutatud võlakeerises ning selle pealkirjaks on helilooja mõelnud panna ka „Laetare anima mea“, kui see ühel kirikukontserdil ette kanti. Kaks tuunjat pala algasid ja lõppesid kiiresti ning äkki. Sestap mõjusid need tunnetest nõretava Elleri ja Sumera muusika vahel ka pisut kehatuna. Küll aga kandis Arvo Leibur Sibeliuse palad ette truult nende taotlustele vastates: vaoshoitult ning emotsionaalse teravuse ja tihedusega. Pärast teose ootamatut lõppu mõtlesin, et ehk isegi liiga vaoshoitult – suhu ei jäänud mingit mekki.

Küll aga sillutas kaebliku meelelaadiga Sibelius kaunilt tee Sumera teise sümfooniani. Elts tõi eelkontserdil välja, et sümfoonia võtab nagu valatult kokku 1980. aastad: hallist läbimurdmine, unistamine ning püüd millegi suurema ja uhkema poole. Sümfoonia kolmandas osas sulavadki erinevad muusikalised kujundid ühtseks ning vabanevad helistiku kammitsast. Sümfooniat kuulates oli raske minetada eelkontserdilt pähe pidama jäänud mõtet, et ses saalis ei lähe valjud kõlamassid õitsema. Tõepoolest, tutti’d lõid saali lukku, kuid see ei takistanud neil mulle vett silma toomast. Välistan siin ilukirjandusliku liialduse. Päris ausalt istusingi halerõõmsalt ja pisarsilmi oma soojal toolil ning mõtlesin: „Kui ilus …“ Paistis, et ma polnud ainuke, sest teost saatis ligi 30 sekundit vaikust. Rõõmuga oleksin kuulanud sümfooniat teistki korda. Teose ajal lülitati sisse ka valguslahendus, mis palistas lava nii ülalt kui ka alt ning püüdis sümfoonia mõju hiivata, kuid vähemasti üheksandas reas istuja silmis jäi see üksnes püüdluseks. Ehk vastas valgus-show tagapool istunute puhul oma aatele?

Kontserdi teine, märksa tagasivaatavam pool algas Erich Wolfgang Korngoldi tšellokontserdiga C-duur, mille esitas Theodor Sink. Korngold on helilooja, kes kujundas välja USA filmimuusika kõla – juba 1930ndatel. Tšellokontserdis on kasutatud 1946. aastal valminud filmi „Pettus“ („Deception“) muusikat. Filmi keskmes on armukolmnurk: sõjast naasnud tšellist ning edukas helilooja ja dirigent on mõlemad sisse võetud pianistist. Armukeerises kirjutab helilooja filmis tšellokontserdi. Korngoldi loodud teos on rasvaselt hilisromantiline, virtuoosne, hoogne ning Hollywoodile omaselt šabloonemotsionaalne. Päikese­loojangus Los Angelese künkaharjal autokapotil kurameerimise stseen on ehmatavalt selgelt käega katsutav. Ehk seetõttu mõjus teos ka kontserdikavas pisut kummastavana – nii hollywoodlik. Sellegipoolest oli Singi interpretatsioon üdini dünaamiline ning lüüme. Kaunis oli teda vaadata – ja kuulata.

Järgmisena kõlas „Seitsme loori tants“ Richard Straussi ooperist „Salome“, mis põhjustas esietenduse ajal veelgi suurema skandaali kui Wilde’i originaalnäidend ning seda ilmselgetel põhjustel: sisugi oli tavapärasele moraalile tüse proovikivi, kuid kõmu tekitas see ka muusikalise uudsuse tõttu. Selle glamuuri ja poleemikat võimendas veel enamgi tsensuur: Mahler taotles luba Viini esietenduseks, kuid asjatult, sest taotlus lükati avaliku moraali nimel tagasi. Kogu „Salome“ koosneb peaaegu täielikult „Seitsme loori tantsust“ ammutatud materjalist. Materjali on viimse piirini töödeldud ja moonutatud, nagu ka tants ise on ooperi juhtmotiivide orientalistlik moonutus. Näiteks tantsu alguses oboel kõlav „ussilausuja“ meloodia harmooniline taust meenutab ooperis varem kõlanud a- ja f-molli vaheldumist, mida seostatakse „Salome“ kontekstis seksi ja surmaga.² Teos on ka nii-öelda geiooperi sünniloo tore näide. Selle alguseks peetakse küll Alban Bergi lõpetamata ooperit „Lulu“, kus peategelase vastu väljendab armastust krahvinna Geschwitz, kuid kväärluse sosinaid oli kuulda juba Straussi „Salomes“. Esmalt on sellega silmas peetud Wilde’i loomingu muusikasse valamist ning teiseks ooperisse peidetud geiviidet – teenijapoissi, kes armub Herodese kaardiväe kaptenisse.³ Strauss on ilmutanud tundlikku sotsiaalset närvi ka varem lauludes „Morgen“ ehk „Homme“ ja „Heimlich Aufforderung“ ehk „Salajane kutse“ op. 27, mille ta pühendas oma abikaasale. Helilooja viisistas luuletaja ja kirjaniku John Henry Mackay ridu. Mackay oli anarhist ning tänapäeva mõttes geiaktivist, kes kirjutas nii oma kui ka varjunime all olulisi kväärtekste. Estonia kontserdisaalis lühike lõik „Salomest“ skandaali ei tekitanud, küll aga lõi pahviks. Esitusel tehti omale au sellega, et teose orientaalsete rütmide elastsete avardamiste ja viivitustega jõuti lahenduseni, misläbi saavutati tõeliselt idamaiselt temperametne ja nõtke kõlapilt.

Triin Ruubeli soleerimisel tuli ettekandele Eugène Ysaÿe tellitud ja kuulsaks mängitud Ernest Chaussoni „Poeem“, mille solist oli ise kavva valinud. Pealkirjas on peidus palju enamat: originaalpealkiri tuli Ivan Turgenevi 1881. aasta romantilisest jutustusest „Laul võidutsevast armastusest“, mille tegevus toimub renessansiajal Ferraras ja kus heidetakse pilk renessansiaegsesse Itaaliasse ning ühtlasi lääne vaimustusele idamaisest kultuurist. See on lugu kahest sõbrast Fabiost ja Muzziost ning nende mõlema armastusest Valeria vastu. Teose vormgi koosneb kolmest omavahel suhestuvast teemast. Milline oli neist võidukas, oli ehk muusikast kuulda. Nagu mainis ka Elts, siis sobis teos õhtut lõpetava Maurice Raveli „Valsi“ ette suurepäraselt. Vahest trumpas kuulsama prantslase isegi üle, sest „Poeem“ oli Sumera sümfoonia kõrval kava kõige köitvam esitus. Ruubeli interpretatsioon oli silmapaistvalt värviline ja sedavõrd paindlik, et leidsin end ühes dünaamikaga kaasa väänlemas. Komplimendi teen ka stilistilistele valikutele. Rõõmustav on näha, kui ka väljanägemises kajastub inimese isikupära. Meestel on küll nii-öelda etiketiriietuses vähem eksperimenteerimisruumi, kuid seni (frakiga) XIX sajandis kinniolemine pole minu silmis põhjendatud. Ka mehed võivad väljendusrikkamad olla.

Õhtu nii-öelda formaalse osa lõpetas Maurice Raveli „Valss“, mis on ka Raveli tahtmatu ja seega kahekordselt irooniline „Bolero“ ettevalmistus. See avaldub – vastupidiselt „Bolero“ ühele laiendatud crescendo’le – crescendo’de reas, mis jookseb ühes valsside ahelaga ning tuletab meelde teost „Valses nobles et senti­mentales“ ehk „Nooblid ja sentimentaalsed valsid“.⁴ Kuigi Ravel tähistab selle teosega valsimaailma hävingut, ei esita ta seda maailma esialgu ühtsena. Teos algab justkui üksikute osade kavandiga, mis moodustab terviku. Valsiteemade katkendid on hajutatud üle mõtliku vaikuse ning leiavad üksteist tasahilju: võitluslik fanfaar, hoogne traav, magus obligato, laialivalguv duurmeloodia. Igaüks paljastab oma isikupära, kui ühineb partneritega tantsus. Kontsentrilised elemendid muutuvad ekstsentrilisteks, need lahutatakse fragmentaarseks ning nõnda muudetakse harmoonia kakofooniliseks.⁵ Seda demonstreeris ehk kõige etemalt Elts 85. taktis algava liikumisega ning peatselt saabuvate tutti nii-öelda fortepiano’dega, mis kukkusid orkestril välja eriti lihavalt. Dünaamiline miinimum- ja maksimumpunkt olid teine­teisest sama kaugel kui Maa ja Päike.

Oma solistide lavaletoomine oli eriti armas, kuid kas ERSOs on tasemel üksnes keelpillimängijad? Ometi tuleb tunnistada, et pisarat pole minu mäletamist mööda ükski varasem kontsert mulle silma toonud (ses võis süüdi olla üksnes Sumera). Kava oli koostatud alatult: esimene pool kiskus sentimentaalseks ja ajas pihud märjaks, teine pool justkui sööstis sest mööda ning jättis mind oma virilate silmadega üksi. Tõsi, Straussi „Salome“ pala ikkagi kohati lohutas. Minu käepigistus sedavõrd manipuleeriva kava puhul. Nüüd jääb üle oodata, et järgmisel (või ülejärgmisel) juubelil saab kuulda elektroonilist 3D-heli ja Mahleri kuuendat sümfooniat orkestri täiskoosseisu esituses, sest praegu nad lihtsalt ei mahu oma kodusaali ära.

1 Heino Eller. Koost Reet Remmel. Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 107.

2 Richard Taruskin, Cristopher H. Gibbs, The Oxford History of Western Music, College Edition. Oxford 2013, lk 803.

3 Alex Ross, The Decline of Opera Queens and the Rise of Gay Opera. – The New Yorker 27 VII 2017. https://www.newyorker.com/culture/cultural-­comment/the-decline-of-opera-queens-and-the-rise-of-gay-opera

4 Stephen Zank, Irony and Sound: The Music of Maurice Ravel. University of Rochester Press, New York 2009, lk 73.

5 Carl E. Schorske, Fin-de-siècle Vienna: Politics and Culture. Alfred A. Knopf, Inc., 1979, lk 3-4.