Noh, tule emba mind!

Risto Joosti käe all tõotab Vanemuise saja viiekümne esimene hooaeg tulla karske ja põnev. Avakontserdi kava oli suurejooneline ning avaldas muljet.

GREGOR KULLA

Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avakontsert 4. IX Vanemuise kontserdisaalis, dirigent Risto Joost. Pirjo Jonas (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Juhan Tralla (tenor), Simo Breede (bariton), Märt Jakobson (bass), Vanemuise ooperikoor, Tartu Ülikooli kammerkoor ja Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfooniaorkester. Kavas Eino Tambergi ja Ludwig van Beethoveni muusika.

Kolmkümmend minutit enne kontserdi algust valdas mind Vanemuise kontserdimaja teise korruse vitriinide taga istudes ja hooaja avakontserti oodates nostalgia. Märkasin kudrutamist ja lobisemist, joogi- ja söögipoolise silmipimestavaid hindu ning tualette ja frakke, mis on nüüd juba pikemat aega kapis aega parajaks teinud. Suur paus on tekitanud õhuaugu, mis on olemist värskendanud, kuid pärast pikka mälestustes ja meenutustes urgitsemist pannud ka uut ootama. Olin ehmunud, sest polnud kaua käinud säärasel kombel muusikat kuulamas, ja harjumatust olukorrast tulenevalt pisut kriitiline – kriitiline enda ja selle massi suhtes, kes kavatses end kontserdisaali mahutada. Olin võib-olla lihtsalt mures.

Ümardatult täissaal põrpis mind. Eeldasin soovituslikust hõrendamisest kinnipidamist, kuid vähemasti parteris oli märgata vähe vabu kohti. Ma ehk ei oodanud nii suurt menu, kuid mõistan, et uus, ilus ja staažikas dirigent ning hooaja avamine toovad publiku saali. Kindlasti oli oma osa ka elavas esituses muusika mõnekuusel põual. Igatahes, kontserdi populaarsuse põhjusi oli palju, kuid ma ei oleks uskunud, et hirm seoses hiljutise kohaliku koroona­puhanguga vaibub nii kiiresti. Ma ei süüdista kontserdimaja, kulmu pani kergitama inimeste julgus. Täissaali joovastus oli igatsetud meeleseisund, kuid eesti klassikalise muusika kontserdi­külastaja keskmist vanust silmas pidades ka murettekitav.

Kava oli kokku pandud kahe helilooja najal, kelle aastapäeva tänavu tähistatakse: Eino Tamberg 90 ja Ludwig van Beethoven 250. Tambergi ooperinumbrid Vanemuise kontserdikavas tekitasid magusa ja natuke rumala tunde: silmad kippusid niiskeks minema ning pähe tulid mõtted lapsepõlvest, heledatest aasadest ja surnud vanavanematest. Tamberg on sel aastal jumitu kosmopoliidi varju jäänud. Beethoveni looming on olnud sel aasta peaaegu iga kontserdi kavas, kuid Tambergi oma ma nii tihedalt kohanud ei ole. „Klaaspärlimängul“ oli üheteistkümnest kontserdist kolm pühendatud Beethovenile, Pärnu muusikafestivalil kohtas Beethoveni nime neljal kontserdil. Tambergi polnud märgata kummagi festivali kavas, kuigi ta on meie suurim ja kalleim armastuslaulik.

Kontsert algas nii-öelda sõnakuulmatult, Tambergi erksa orkestriteosega. Kontserdi avateosena oli see löök naelapea pihta – mõjus kui avamäng ooperi „Cyrano de Bergeraci“ numbritele. „Avafanfaarid“ on väga võimas teos, mis loomult sobibki ehk vaid kontserdi algusesse või lõppu. Kiired punkteeritud rütmid – fanfaarid – vaskedel ja tormlevad passaažid tutti keelpillidel lõid järgnenud aariatele ja ansamblitele ooperist „Cyrano de Bergerac“ suurepärase õhustiku.

Eino Tambergi ooperi „Cyrano de Bergerac“ Roxane’i rollis Vanemuise koloratuursoprani Pirjo Jonase olekust kiirguv kergus vastas ootustele. Laevõlvi alla ulatunud hirmkõrged soolod teostas ta vähimagi pingutuseta.

Tõnis Järs

Usun, et nii minu kui ka teiste tähelepanu oli pingsalt koondunud Risto Joostile. Uus juht ei hoidnud end tagasi. Punktuaalsed sissenäitamised, selge käsi ja vapustav kehakeel – jalalöögid kostsid viimaste ridadeni – tekitasid aukartust. Orkestrandina oleks tema käe all väga mugav mängida. Esimeses proovis jättis dirigent äärmiselt imponeeriva mulje. Joost võttis kõike väga kergelt. Kolmetunnise proovi vältel polnud kuulda ühtegi ohet ega pisemalgi määral külma tooni. Küsitavused said lahenduse huumori ja muretusega. Muljet avaldas dirigendi mälu: pärast teose või teose osa läbimängu oli Joostil taktinumbri täpsusega meeles iga väiksemgi detail, millele oli tarvis tähelepanu pöörata. Sedagi tehti kiirelt ja möödaminnes, ent konkreetselt.

Risto Joostilt varastas tähelepanu pärast „Cyrano de Bergeraci“ sissejuhatust Cyranona lavale tormanud Simo Breede. Eino Tamberg on oma ooperitegelase kohta kirjutanud: „Harva võib kohata nii eredat ja mitmetahulist karakterit kui Cyrano. Ta on peen poeedi­natuur ja hulljulge mõõgakangelane. Tema tunneteskaala ulatub säravast koomikast sügava traagikani, tas on uhkust ja alistamatust ülikute ees, põlgust orjameelsuse ja pugejalikkuse vastu, kompromissitust oma loomingu kaitsel, ületavat eneseohverdust ja samal ajal ka ehtinimlikku edevust.“* Vokaaltehniliselt on ooper nõudlik. Ooperi esmasalvestusel laulnud Teo Maiste kahtles sügavalt vokaalpartii tessituuris ning kartis, et ei tule sellega toime. Roxane’i osa täitnud Anu Kaal on esile toonud ka partii naiselikkuse ja nõtkuse, mistõttu olnud seda rolli kerge laulda. Vokaalpartii omandamine võttis ka Kaalul küllalt palju aega, enne kui ta võis tunda Roxane’i tegelaskuju kergust.

„Cyrano de Bergerac“ on kindlasti üks kaunemaid eesti oopereid. Jaan Krossi kirjutatud humoorikas libreto on kirjutatud XIX sajandi prantsuse poeedi ja näitekirjaniku Edmond Rostandi samanimeline värssdraama (1897) põhjal.

Helilooja ja muusikateadlane Evelin Kõrvits kirjutab selle kohta kontserdi bukletis järgmiselt: „See on lüüriline ja romantiline lugu ennastohverdavast armastusest, inimese sisemisest ja välisest ilust ning traagilisest hiljaksjäämisest nende kahe eristamisel. XVII sajandi Pariisis aset leidev sündmustik keerleb ümber võluva seltskonnadaami Roxane’i, kellesse on armunud kena välimusega, ent vaimuvaene noor kadett Christian ning ilusa hinge ja erksa vaimuga Cyrano, kes peab end oma suure nina pärast inetuks.“ Simo Breede jäi Vanemuises oma lavalise liikumisega lauljatest enim silma. Ette­aimatavad žestid olid julged ning mõjusid kontsertesitusel usutavalt. Laval toimuv oli igati dünaamiline ja oskuslik. Christiani osas Juhan Tralla liikumine oli ehk nõudliku vokaalpartii tõttu tagasihoidlikum. Tenori ulatuslikes soolodes oli õpikunäitena kuulda resoneerivat formanti, mis särises meloodiajoonise tipuhetkil. Roxane’i rollis Vanemuise koloratuursoprani Pirjo Jonase olekust kiirgunud kergus, mida on maininud ka Anu Kaal, vastas ootustele. Laevõlvi alla ulatunud hirmkõrged soolod teostas Jonas vähimagi pingutuseta. Solistilt tõmbas tähelepanu ära vaimustavalt mängitud oboesoolo Roxane’i aarias „Ju õhtune on õu ja loojang läidab taeva“. Anastasija Tšernjaki toon oli klaarselge ja fraseering avaldas keerulistest oktavihüpetest hoolimata muljet. Külmavärinaid tekitas ka viiulisoolo kirjastseenis „Christiani koltunud kirja all“. Kadri Palu on äärmiselt mugav jälgida, kuna ta eristub ülejäänud keelpillimängijatest oma otsustava näoilme ja dünaamilisusega. Emotsioon annab rohkem kui tehniline meisterlikkus, ent kui need kaks kokku saavad, on tulemus peadpööritav.

Vahtisin kavas seisva Beethoveni üheksanda sümfooniaga pikalt tõtt. Mõtlesin, et tegu võib olla liiga suure ampsuga. On ju teos helilooja sümfoonilisest heliloomingust mängituim, mingil põhjusel vaat et Euroopa Liidu hümngi. Üheksandat kutsutakse sümfooniate sümfooniaks. Mitmed suured heliloojad, nagu Berlioz, Brahms, Mahler ja Schubert, on seisnud silmitsi küsimusega, kuidas üldse pärast sellist teost sümfooniat kirjutada – paremini ju lihtsalt ei saa. Oma aja kohta väga uudne teos, eelkõige teose finaal, on sümfoonias hääle kasutamise esimene näide.

Esimene osa kõlas paljutõotavalt, kuid tasapisi hakkasin tundma ebalust. Paksus faktuuris läksid puupuhkpillide repliigid kaduma ning metsasarv kõlas ärevalt ja ebakindlalt. Pean siiski jagama vaimustust järjekordsete sõnatuks võtvate oboesoolode üle. Beethoveni teoses soleerinud Anna Šulitšenko oli kui pidepunkt, kelle interpretatsiooniselgusele ja täpsusele jäin lootma. Tema vokaal, mis kostis üle orkestri, kuid jäi teisal sümfoonilise fraasi osahulka, oli vaimustav.

Osavahetuse tavalisest pikem ja intensiivsem vaikus mõjus värskendavalt ja koondas tähelepanu. Teise osa iseloomulikule timpanisoolole polnud ma varem sedavõrd tähelepanu pööranud, kuid sel korral jäin sellele mõtlema liigagi kauaks. Kuidas on saavutatud seesugune terav plastilisus? Järgmisena ahvatles mind puupuhkpillide trio, mis tekitas järjekordse rumala ja magusa tunde. Fagoti staccato’d olid esinduslikud ja kadestusväärsed. Kulvo Tamra pillimängu küps lapselikkus ajab alati punastama. Adagio’s jäi silma keelpillide paks ükskõiksus. Miimika oli muutumatu ja keha puine. Vaid esipuldid jätavad professionaalse mulje – et tehakse ikka muusikat, mitte tööd. Südamerütm taastati aeglase kulgemisega ning finaali šokielement sai täiel rinnal võimust võtta.

Keelpillikaanonit alustavad tšellod ja kontrabassid võinuksid fraasiloomisel vibraato appi võtta. Tume ja madal soolo ei saavutanud täit potentsiaali. See-eest sai kaanonile laskuv fagott mind jälle üllatada – tubli, istu, viis! Vanemuise kontserdisaal hakkas kogu kontserdi vältel kõlama alles finaali tutti ajal. Ennist kõlas kõik summutatult – pehmelt küll, kuid maru vaikselt. Kas siidisus oli uue dirigendi siht või mängis kontserdisaali kehv akustika sordiini rolli, ei saa ma arvatavasti iial teada.

Olen rõõmus, et Vanemuine on saanud endale noore maineka dirigendi. Kava oli suurejooneline ning avaldas muljet. „Cyrano de Bergeracist“ õhkus heliloojale omast nõtkust ja sulnidust, ka äkiliste meeleolumuutuste kontrastid ei olnud kuhugi kadunud. Beethoveni viimane sümfoonia esmapilgul küll ehmatas, kuid üldmulje oli uhke. Instrumentaalsoolod olid kütkestavad ja finaali võimsust on raske millegagi võrrelda. Risto Joosti käe all tõotab Vanemuise saja viiekümne esimene hooaeg tulla karske ja põnev. Jään kannatamatusega ootama järgmisi Vanemuise sümfooniaorkestri suurtükke.

* Eino Tamberg, Teatrimärkmik 1975/76. Koost Helvi Einas ja Inna Rips. Tallinn 1977.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht