Noodid ja naised

Võimalus kuulda ühe õhtu jooksul Imre Kálmáni loomingu läbilõiget köidab kärsitut teatrikülastajat, kes tahab saada palju ja korraga.

AARE TOOL

Kontsertlavastus „Operetikuningas Imre Kálmán“ 9. I Rahvusooperis Estonia. Dirigent Lauri Sirp, lavastaja ja idee autor Jaak Jõekallas, kunstnik Reili Evart, valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograaf Hedi Pundonen, kostüümikunstnik Ülle Kogerman, animatsioonikunstnik Chris Männik. Osades Hans Miilberg, Helgi Sallo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Helen Lepalaan, Rauno Elp, Mehis Tiits, Kristel Pärtna, Kristina Vähi, René Soom, Urmas Põldma, Triin Ella ja Juuli Lill.

Kes ulatab teatrile sõrme, sellelt võtab teater kõik. Veel öeldakse, et kes opereti kirjutab, sellele kulub ära, kui ta karistuseks ise teatritüki sisse pannakse. Las kogeb siis oma nahal, mis tunne on olla vangistatud sellesse nii heitlikku pettemaailma, kus vahuvein ei lõppe iial ja magusate meloodiate dekadents voolab nagu pisaratega segatud siirup. Hea küll, niisugust ütlust ei pruugi olla, aga Imre Kálmáni elu ainetel kontsertlavastus on nüüd igatahes Estonia laval. „Operetikuningas Imre Kálmán“ on kollaaž Kálmáni operettide üksiknumbritest, mida ühendab tema elust pajatav raamjutustus.

„Operetikuningas“ täidab oma niši kavalalt ja on seejuures kaitstud lähimineviku operetilavastustele osaks saanud kriitika eest. Kokku on pandud midagi, mis kõnedialoogide ja muusikaliste etteastete vaheldumise poolest meenutab operetti, kuid ei allu siiski „pärislavastuse“ puhul valitsevatele nõuetele. Kontsertlavastuse paindlik määratlus jätab võimaluse igaühel ise otsustada, millise mõõdupuu järgi pakutut mõista.

Mida saame lavastuses helilooja biograafia kohta teada? Esmalt seda, et perekonna tahtel pidi Kálmánist saama jurist nagu kõigist korralikest inimestest, muusadel olid aga temaga sootuks teised plaanid. Peamine mure oli, et noodipaber oleks laual ja klaver hääles. Kui noodipaberit käepärast ei olnud, siis läksid kohvikus käiku salvrätid, sest mida muud muusiku elu on kui noodid, noodid, noodid. Tegelikult küll noodid ja naised: Paula, Ágnes ja Vera. Kord juhtus, et Kálmán takerdus valssi tantsides partneri kleidi volangidesse. Kui see piinlik äpardus arvestamata jätta, siis kulges operetikuninga elu üsnagi tüünet loomingurada, sisaldades esmapilgul vähe niisugust, mis võiks tiivustada dramaturgilist mõttelendu.

Seal nad siis on, Imre ja Vera Kálmán, kusagil kohvikus ühiseid mälestusi heietamas. Tahaksin uskuda, et tegevuspaik on Viin, isegi kui napilt kujundatud laval miski otsesõnu selle oletuse kasuks ei räägi. Kálmán olevat olnud „äärmiselt tõsine, süngevõitu ja ülitundlik, nagu ühele tõelisele ungarlasele kohane“. Hans Miilbergi kehastatud Kálmán on tõepoolest vaoshoitud ega lausuks laval vist silpigi, kui Vera ehk Helgi Sallo teda oma libeda jutuga tagant ei tõukaks. Kavaraamatust selgub, et abikaasa Vera oli Imrest 25 aastat noorem. Seega, kui oletada, et raamjutustus leiab aset helilooja elu lõpuaastatel, ütleme tinglikult 1950. aastal, siis Imre on seitsmekümne ligi ja Vera neljakümnendates eluaastates.

Hans Miilbergi kehastatud Kálmán on vaoshoitud ega lausuks laval vist silpigi, kui Vera ehk Helgi Sallo teda oma libeda jutuga tagant ei tõukaks.

Harri Rospu

Kas see, mis lava-Kálmánist vastu kumab, on loomuomane hillitsetus või pigem niisugune leebe ja tülpinud tagasihoidlikkus, mis võtab maad, kui aastad teevad kunagise andunud elumehega oma töö? Torukübar peas ja nupuga jalutuskepp näpus, näeb Kálmán välja, nagu sooviks mõne eriti lõbujanuse lavakangelasega kohad vahetada. Kui Imre olemuses võib kahelda, siis Verale on näkku kirjutatud, et ta ei ütle ära kõrgseltskonnale omasest meelelahutusest. Miilbergi ja Sallo sõnarollis sammub käevangus vana hea vastandpaar: kuivikuks pigistatud operetikuningas ning nunnutav-meelitav Vera, kes Imre eduga võrdväärselt naudib endale osaks saanud positsiooni ja sooblikasukaid. Ajad olid karmid, aga meie elasime lõbusalt, ütleb ta selle kohta ise.

Kontsertlavastuse idee autor ja lavastaja Jaak Jõekallas on nentinud, et „siit ei tasu otsida mingeid sügavamõttelisi peidetud tähendusi“. Selle asemel laskem aegumatutel meloodiatel end muretult minema kanda. See soovitus võib praegusel juhul kehtida, aga kindlasti ei saa seda üldistada kogu žanrile, sest oma algupäralt on operett just rõhutatult päevakajaline ja ühiskonnaküsimustes varjamatult kaasarääkiv, isegi satiiriline. Opereti kui žanri tundelaad on tegelikult traagiline, sest selles kujutatud elulaadi olemuses on täitmatus: kõik meeldiv, millesse operetikangelased end mähivad, ei ole õieti eesmärk, vaid justkui mingi kurb asendustegevus.

Võimalus kuulda ühe õhtu jooksul Kálmáni loomingu läbilõiget köidab kärsitut teatrikülastajat, kes tahab saada palju ja korraga. See soov on mõistetav, sest operett on eelkõige mõjuvate üksiknumbrite kunst ega sunni tingimata haarama tervikut. Enamasti ei ole selleks võimalustki. Vanadest aegadest püsib visalt kujutlus operetist kui kõige paremas mõttes populaarsest žanrist, mille juurde tullakse kutsumatagi. Praegu on olukord hoopis teistsugune, kuivõrd rahvusooperi mängukavas esindavad operetižanri kõigest „Linnukaupleja“ ja „Savoy ball“ ning muusikalide vallas annavad tooni lastetükid. Teater näib kohkuvat tagasi opereti kui laulja- ja näitlejatöö suhtes nõudliku ning lavastuslikult ressursimahuka valdkonna ees, mistõttu teatrikülastaja kasvab operetist lahku ega tea enam isegi, mida oodata või soovida.

Estonia mängukavas on lähiminevikus olnud Kálmáni „Tsirkusprintsess“ (2015) ja „Tšaardašivürstinna“ ehk „Silva“ (2010), aga kontsertlavastus sisaldab numbreid ka näiteks operettidest „Sügismanööver“, „Mustlasprimaš“, „Bajadeer“, „Chicago hertsoginna“ ja „Montmartre’i kannike“. Küllalt olulisel kohal on neis (nagu „hõbeajastu“ Viini operetis üldisemaltki) teatav eksootiline element, olgu siis tegemist piirkondliku sise-eksootikaga tšaardaši näol või „Bajadeeri“ idamaa temaatikaga. Alates 1920ndatest leiab ka džässiliku tantsumuusika vastukaja, mille poolest on eriti märkimisväärne „Chicago hertsoginna“.

Osalejate nimekirjast nähtub, et mõned vokaalnumbrites ülesastujad peaksid idee poolest sümboliseerima Kálmáni eluloojutustusega haakuvaid tegelasi nende eri eluetapil. Nii näiteks on Janne Ševtšenko krahvinna Ágnes Esterházy ja Helen Lokuta Vera Kálmán nooruses. Niisugused peensused teevad lavastuse esmapilgul üsnagi keeruliseks. Siinkohal tasub aga taas meenutada, mida on väitnud lavastaja sügavamõtteliste peidetud tähenduste otsimise kohta, ja võtta need taotlused lihtsalt teadmiseks. Tenor Mehis Tiits, Estonia solistitrupi üks uuemaid liikmeid, tegi mitu kaalukat etteastet kui noor Kálmán, veel võib tõsta esile René Soomi, kelle vokaalsetele võimetele lisanduv näitlejapotentsiaal tuleb selles vallas iseäranis kasuks. Kálmánile auaarialase nimetust pakkuma tulnud nahkmantlis ja käesidemega tüüp, kes oleks justkui „Heliseva muusika“ ekraniseeringust välja karanud, eemaldus järsult üldiselt tinglikust ja laugest lavakeelest, aga see on lavastuse probleem.

Saalis ekraanidel jooksvast tekstist on palju kasu, kuivõrd vokaalnumbrites ei olnud kerge sõnu jälgida. Seda ei saa siiski panna alati esitaja süüks, sest eestikeelsed tõlked on mõnel puhul arhailiselt sõnarohked ja ajavad paremagi tahtmise juures keele sõlme. Numbrid on valitud nii, et õhtu esimene pool on hoogne, teises pooles, kui jutuks tuleb sõja eelõhtu ja opereti käekäik muusikalidest vaimustunud maailmas, sagenevad mõtlikumad hetked. Pali Ráczi laulu resignatsioon („Nii see läks, nii see läks, on möödas kõik …“) on seatud iseloomustama Kálmáni enda saatust, kes justkui saavutas kõik, aga soovinuks siiski enamat.

Kontsertlavastuse määratluse tõttu ei äratanud „Operetikuningas“ algul erilisi lootusi. Ometi tundub tagantjärele, et mingil (pooltahtmatul?) moel võtab see kokku opereti kui žanri põhiprobleemid. Operetil on tugev potentsiaal olla päevakajaline, kuid samal ajal hindame seda eriti just teatava ajakohatuse tõttu, mis oma minnalaskmises on peaaegu nihilistlik. Laulja maskil on suunurgad ülespidi ja tantsijad võivad koreograafilistes numbrites väänata kas või jala kukla taha, aga siiski jääb lõpuks esikohale resigneerunud meeleolu – justkui oleks sajandi lõpp saabunud sajandi keskel. Operetilikku lõbu tumestab teadmine sellest, et kõik on kaduv ja head ajad mööduvad. „Operetikuningas“ osutab operetile kui žanrile, mis on saanud iseendast teadlikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht