Nostalgilisi noote 30 aastat hiljem

Jaak Sooäär: „„Jazzkaar“ on ainuke mitteriiklik suur muusikaüritus, mis elas 1990ndate esimese poole üle. See oli aeg, kui rahval ei olnud üldse raha ja kõik korraldajad hävisid.“

MARJE INGEL

„Jazzkaare“ peakorteris kogub festivalieelne sagin üha hoogu. Astun festivali staabist läbi, uksekell heliseb sageli ning inimesi tuleb ja läheb. Lähme džäss­kitarrist Jaak Sooäärega Anne Ermi kabinetti juttu puhuma. „Jazzkaare“ hing Anne on arvuti taga ametis, aga kuna peagi 30aastaseks saava festivali algusaegadest ei saa temata kuidagi rääkida, meelitame ta tunnikeseks tööst eemale.

Jaak, missugused on sinu esimesed mälestused „Jazzkaarest“?

Jaak Sooäär: Esimene suhe „Jazz­kaarega“ on mul kuulajana. Kui „Jazzkaar“ 1990. aastal alustas [toona „Jazzi ja bluusi päevad Tallinnas“ – M. I.], siis olin mina juba vägagi džässihuviline kitarrimängija ja käisin kontsertidel. Kuna piletid olid soodsa hinnaga, siis võis ka hilisteismeline neid endale lubada, kohe terve pataka. Olulisemad kontserdid kuulasin kõik ära.

1991. aastal esinesin „Tudengijazzil“, mida tookord korraldas Eero Raun, keda tundsin RAMi poistekoori ajast. Kuna ma õppisin Tartu ülikoolis majandust, siis helistasin millalgi Eerole ja küsisin, kas tal on abi vaja. 1992. aastal aitasingi Eerol „Tudengijazzi“ korraldada ja 1993 korraldasin seda juba ise. Arvan, et sealtkaudu me Annega tutvusimegi, sest „Tudengijazz“ puges vaikselt igale poole. Võib-olla pidin raadios mingi intervjuu andma – Anne töötab ju raadios.

Toonane džässihuviline kitarrist ja majandusüliõpilane Jaak Sooäär tutvus Anne Ermiga, kui aitas Eero Raunal 1992. aastal „Tudengijazzi“ korraldada. Varsti leidis ta end „Jazzkaare“ korraldajate seast.

Rauno Volmar / Delfi

Anne Erm: Võisime kohtuda ka „Tudengijazzil“, sest mina aitasin ka Eerol sinna artiste kutsuda. Peale „Tudengijazzi“ toimus ka Pärnu „Fiesta“, kus mina käisin raadiotoimetajana. Mõned muusikakriitikud või avaliku elu tegelased ütlesidki, et meil ei ole mingit uut festivali vaja, sest „Fiesta“ on juba olemas. Aga kuna Tallinna festivalide varasem traditsioon oli ikka niivõrd tugev ja pikk, siis mina, Valter Ojakäär ja veel mõni leidsime, et peaks ikkagi tegema. Seal ümber oli muidugi päris palju tegelasi. Oli ju loodud Eesti Jazzliit, kus vist liikmepilet nr 1 oli Kustas Kikerpuul ja minu oma on ka esimese kümne seas. Saime mõned korrad kokku ja kohe tuli ka vabatahtlikke, nagu Eero Raun, Mari Gross ja keegi Eesti Kontserdist. „Jazzkaare“ korralduspoolega tegeles paar esimest aastat Eesti Kontsert. Mina otsisin raha ja koostasin programmi, natukene oli minu asi ka reklaam ja kujundus. Kuna lõpuks jäid võlad minu kaela, siis mõtlesin, et parem oleks ikka teada, mis toimub. Tollane kultuuriminister Lepo Sumera soovitas teha oma firma ja siis saigi asutatud nii Jazzkaar OÜ kui ka Jazzkaare Sõprade Ühing, millega hakkasime festivale edasi korraldama.

Alguse juures oli soovitajaid palju. Valter soovitas Soome ja Rootsi esinejaid, vene džässiajakirjanik Dmitri Uhhov soovitas Šveitsi agenti Ralph Gluchi, kellega suhtleme siiamaani. Tema kaudu saime Ray Andersoni ja mitmed teised Šveitsi esinejad. Vene muusikuid tundsin loomulikult ise. Villu Veski tahtis kutsuda lauljatar Debbie Cameroni ja esines järgmisel aastal „Fiestal“ ka temaga koos. Üks meie tugev toetuspunkt oli restoran Eeslitall eesotsas Jens Moustgaardiga, kes meid vahvasti toitlustas. Eeslitallis toimusid paljud džässiõhtud, see oli väga pop koht, ka suvine džässihoov. Nii et „Jazzkaare“ algus ei ole üksinda minu teene, vaid kõigi panus kokku.

Missugune oli tollal üldse Tallinna džässielu?

Erm: Eeslitallis toimusid regulaarsed üritused, algul all keldris, Villu Veski abikaasa Inna Veski broneeris sinna artiste. Hiljem olid üritused ka üleval punases toas … Teine tugipunkt oli Kiko klubi, kirjastuse Valgus baar, kus toimusid filharmoonia džässiõhtud kord või paar kuus. „Jazzkaare“ paaril esimesel aastal paigutasime samuti osa esinejaid Valguse baari. Pärast sai selle omanikuks Jaak Joala ja nimeks Guitar Safari. Meie Andres Peetsiga püüdsime Kaubamaja restoranis Kevad bluusiklubi teha, sinna tuli väga palju rahvast kokku. Inspiratsiooni andis vist Matti Oiling, tema bänd Oiling Boiling esines seal esimesel korral. See bluusiklubi tegemine oli veel enne „Jazzkaart“.

Mulle on kõrva jäänud, et restoranist Kevad võrsusid nii mõnedki nüüdseks tuntud džässmuusikud.

Erm: Eks tollal džässmuusikud mängisidki restoranides: Astorias ja Pirital ja Kevades. Kaubamaja oli suhteliselt värske koht 1970ndatel, Pilliroog, Saarsalu ja teised, kõik on seal mänginud.

„Jazzkaare“ algus oli keeruline, just rahalises mõttes, ja selles mõttes ka, et ei olnud sellist infotehnoloogiat nagu praegu. Ainsad vahendid olid kirjutusmasin, telefon ja julgus. Kogunenud võlgu sai ühel aastal kaetud Raadio 2 reklaamiga. Igal hommikul helistasin mõnda firmasse ja küsisin, kas te reklaami ei sooviks. See oli päris suur enese­ületamine: ma olin neli-viis kuud Raadio 2 parim reklaamiagent. Väga põnev aeg oli. Praegu ajab naerma, aga siis ajas pigem nutma – kõik need unetud ööd ja valu südames.

Sooäär: Anne on tagasihoidlik, aga see oli aeg, kui rahval ei olnud üldse raha ja kõik korraldajad hävisid. Olgem ausad, kõik, kes midagi tegid, jäid miinusesse – publikut lihtsalt ei olnud. Kõik teised viskasid püssi põõsasse, aga Anne tegi edasi. Ma mäletan, et see võlg oli tohutult suur … See, et ta suutis selle võla täiesti üksinda aasta jooksul tasa teha … Selliseid teisi ei ole. „Jazzkaar“ on ainuke mitteriiklik suur muusikaüritus, mis elas 1990ndate esimese poole üle.

Mina liitusin 1993. aastal, kui mängisin esimest korda „Jazzkaarel“ oma bändiga Ajastajad. Siis Anne kutsuski mind festivali juurde pressi ja kommunikatsiooniga tegelema.

Erm: Siin on 1993. aasta buklet. Niikaua kui raadios oli veel bigbänd, oli raadio ka festivalil miskitpidi osaline. Peale Eesti Raadio Big Bandi on kavas UMO Jazz Or­chestra ja Georgie Fame …

Sooäär: Georgie Fame’iga seostub minu elus väga oluline päev. Meil oli temaga kontsert tulemas ja siis Anne ütles: „Nüüd lähed lennujaama, tuntud briti rock’n’roll’i mees ja džässlaulja Georgie Fame tuleb, teed temaga inter­vjuu.“ Mina jäin, suu ammuli, vahtima: „Mida ma pean tegema?“ Anne käskis mul maki võtta, läksin kohale. Tookord oli kõik palju lihtsam. Murdsin veel sinna alasse, kuhu pagas tuli, vaatasin ringi – mul oli tema välimus teada – ja leidsin Georgie Fame’i üles. Lugu pidi uudistesse jõudma, nii et mul oli kiire. Tormasin sinna, pistsin talle mikrofoni nina alla ja rääkisin temaga, siis kihutasin raadiomajja ja seal lõigati see lint kohe plaks-plaks-plaks kääridega kokku. Juba tunni aja pärast oli see eetris. Anne oli kõik ette korda ajanud, ütles, et nüüd mine! See oli minu elu esimene inter­vjuu – ja kohe Georgie Fame’iga!

„Jazzkaare“ algusaegade kavad väärivad eraldi äramärkimist. Kunstilises mõttes oli see tase meeletu! Tol ajal käis siin palju New Yorgi koorekihi muusikuid. Mul vedas tohutult, et olin juba „Jazzkaarega“ seotud, seetõttu sain kõiki neid soundcheck’e vaatamas käia. Sain sealt tohutu hariduse: nägin väga noorelt väga palju erinevat muusikat. See infoväli, mille „Jazzkaar“ siia tõi, oli ikka hõlmamatu, eriti eksperimentaalsem muusika, mis siit läbi käis. Tänapäeva noortele me ei suuda seesugust kooli pakkuda, kuna me lihtsalt ei suuda neid esinejaid siia tuua. Aga tookord oli „Jazzkaar“ nii vägev ja tõi, kuna festival toimus oktoobris Tampere Jazz Happening’iga peaaegu samal ajal. Tampere Jazz Happening on ju kvaliteetse kavaga: kõik, kes sinna tulid, olid maailma tasemel. 1990ndate alguse esimestel „Jazzkaare“ festivalidel, olgem ausad, oli küll saal ikkagi enamasti pooltühi.

Erm: Ja mul oli tohutu julgus panna need free jazz’i esinejad ka Sakala suurde saali. (Naerab.)

Sooäär: Mulle tundub, et eksperimentaatorid on vist samavõrra nõus katsetama ka sellega, kuhu nad esinema lähevad. Eesti oli ju tol ajal ikka täiesti tundmatu nagu … Põhja-Korea, eksju, või nagu tänapäeval Mongoolia. Peavooluartistid ei riskinud siia tulla, aga avangardistid olid julgemad ja tulid kohale. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks olid esimeste aastate kavad suhteliselt progressiivsed ja julged.

See hull töö, mida Anne tegi aastail 1992–1993, hakkas tagasi tooma mõned aastad hiljem. Ühel hetkel käis mingi krõks ära ja „Jazzkaar“ oli äkitselt väga populaarne ning saalid olid kogu aeg täis. Ma arvan, et see oli nii osalt konkurentsi puudumise tõttu. „Jazzkaar“ oligi number üks festival. Noh, loomulikult Eesti Kontsert, tollane filharmoonia, korraldas ka kontserte, aga alternatiivi pakkus ainult „Jazzkaar“.

Erm: Suur muutus tuli 1994. aastal. Tol kevadel käisin koos Madis Kolgi ning kahe lätlase ja kahe leedukaga Ameerikas, oli selline täiendusprogramm. Kuu aega saime seal igasuguseid üritusi vaadata, käia džässiklubides. Samal kevadel käisin Soomes festivalil „April Jazz“ ja mai esimestel päevadel Leedus. Kaunase festival oli siis veel kevadel, seal esines tol korral Scofield. Rääkisin neile augu pähe, et teil on mai alguses, teeme meie aprilli lõpus festivali, ja Kaunasega saimegi kohe hakata koostööd tegema. Ma sisuliselt koostasin neli-viis aastat nende kava, nad lihtsalt ütlesid „jah“ kõigele, mis ma välja pakkusin. Edasi on ikka tunda olnud, et maitse on meil natuke erinev: nemad tahavad rohkem Ameerika suuri nimesid ja vähem eurooplasi.

Igatahes 1994 hakkas natuke paremini minema: sügisel tõid Joe Zawinul ja Real Group „Jazzkaarel“ saalid täis. Šokimoment oli ka, sest samal hommikul, kui pidin kokku saama Johansoniga, selle laevakompanii direktoriga, kuulsin raadiost, et Estonia on põhja läinud. Pärast seda Real Group muidugi ütles, et nad ei tule. Mõtlesin ikka, kuidas nad saaksid Soome kaudu tulla. Lennupiletite jaoks ei tundunud üldse raha olevat, aga lõpuks sai nad ikkagi lennukiga siia toodud.

Sooäär: See oli umbes kuu aega pärast Estonia tragöödiat. Tegelikult oligi see hetk, kui toimus täiesti selge muutus.

Erm: Mõni kuu hiljem oli mul juba julgust teha järgmise aasta festival, s.t mitte aasta vahele jätta, vaid viia „Jazz­kaar“ kohe kevadesse. Festival oli küll natuke väiksem, aga väga vahva. Rahvas laulis Toots Thielemansi „Bluesette’i“ kaasa. Ray Anderson tuli oma Alligatory Bandiga, ja siis ma avastasin, et meie Sadolin tegi telereklaami Ray Andersoni loo saatel. See jäi mulle kohe kõrva, järelikult kuskilt jõudis see muusika ikkagi teisteni ka. Tegime juba esimese noorte­ürituse ka, jazz rave’i kunstiülikoolis.

Sooäär: See oli Gilles Peterson, need olid megapeod hommikuni välja. See oli võimas, London tuli oma täies hiilguses siia kohale. „Jazzkaart“ oli märgatud, seal käisid juba tollal tuhanded kuulajad, ma arvan.

Eesti džässi arengule olid peale kontsertide väga olulised jämmid. Eesti muusikutele, kes polnud Eestist õieti välja saanud – mõne üksiku erandiga – oli see täiesti harukordne. Me ise veel kuhugi ei pääsenud ja raha ei olnud, et kuhugi minna. Need, kelle „Jazzkaar“ kohale tõi, olidki meie aken maailma. Raekoja platsi muusikabaar Õpetajate Maja teisel korrusel oli põhiline džässikoht: seal toimusid igal õhtul jämmid ja ameeriklased tulid sinna meiega jämmima. Nad olid tõesti New Yorgist, väga head muusikud ja mul on see hetk meeles – me mängisime ameeriklastega!

Erm: Mäletan, et mina lahkusin sealt Raekoja platsi baarist hommikul, kui päike juba paistis! Suurem osa New York Voicesist oli ka seal hommikuni.

Tõeliselt hea ja suur festival oli 1997. aasta „Jazzkaar“, see on kuidagi eredalt meeles. Siis oli 30 aastat „Tallinn 67st“. Ma küsisin algul, et kuulge, järsku Keith Jarrett on odavam kui Charles Lloydi kvartett, aga management naeris mu välja – ei tule kõne allagi.

Sooäär: Tol aastal oli Jobim-Morelenbaum Quintet. Sellist bossanoovat polnud Eestis varem kuuldud. See oli vahetult pärast Tom Jobimi surma, meile jõudsid tema poeg ja pojapoeg Daniel ja Paolo Jobim. See oli nii vägev kontsert!

1997. aasta bukletis on Jaak Sooääre pilt ka.

Sooäär: Ma tulin Taanist taani bändiga, aga enne mängisime koos Raul Vaigla ja Toomas Rulliga, grupi nimi oli E-moll Trio. Charles Lloydiga oli kaasas üks Ameerika ajakirjanik. Ta kirjutas väga põgusalt festivalist ja olime tohutult õnnelikud, et meie saime ka DownBeati.

Erm: Meil oli kirikupinkide mahutavus üle mõõtmata ja Kaarli kirik ajas Garbareki kontserdi ajal üle ääre …

Sooäär: Lloyd oli ju siin käinud 30 aasta eest, eks ole, ja seal lava kõrval Sakala keskuses olid pressikonverentsid. Kuidagi tuli jutuks kogu see „Tallinn 67“ skandaal ja keegi küsis: „Kas te ka teate, et pärast seda pandi festival kinni, inimesed lasti lahti ja oli tohutu palju jama?“ Charles Lloyd hakkas nutma! Tema ei teadnud seda üldse. Nemad sõitsid minema ja andsid välja LP „Charles Lloyd in Soviet Union“, kõik oli nagu kord ja kohus, tema ei teadnud tagajärgedest midagi. Ta oli nii sügavalt puudutatud sellest, et mõnes mõttes oli ta osaline paljude probleemide ja kannatuste põhjustamises. See kontsert, mille ta 1997. aastal siin andis, oli eriti hea kontsert. Ma nägin sedasama bändi kusagil mujal mõned kuud hiljem, kuid see kontsert oli palju tavalisem.

Erm: „Tallinn 67“ aastapäeva puhul tulid paljud uuesti Tallinna, nii ajakirjanikud kui ka näiteks Namysłowski ja Leningradi Dixieland, pidasime seda suurelt. Venelastele on see siiani väga oluline: näiteks Tõnu Naissoo tegi pärast 1967. aasta festivali oma esimese salvestise, see oli üldse eesti džässi esimene salvestis Melodijale. Ja nüüd on Tõnu teinud uued salvestised Aleksei Kruglovi ja teistega Venemaal ning sõidab mööda Venemaa festivale. Venemaal on ta endiselt staar.

Sooäär: Kui Venemaale minna, siis tulevad alati jutuks Tõnu Naissoo, Lembit Saarsalu ja Tiit Paulus, kõik küsivad, kuidas neil läheb, mis nad teevad. Igal pool teatakse neid …

Erm: … ja esimeste festivalide noortest talentidest nagu Jaak Sooäär ja teistest on saanud praegused väga tugevad tegijad, ka juba omakorda legendid.

Kas „Jazzkaare“ korraldamine on tänapäeval kergem? Võiks ju arvata, et kõik on sisse töötatud: on teada, milliseid liigutusi mis järjekorras peab tegema, et tulemuseni jõuda.

Erm: Teatud mõttes küll, sest meeskonnas on kõik spetsialiseerunud ja vaadatakse kaugemale ette. Samal ajal on konkurents suurem ja ligipääs jälle väiksem: ajalehtedest on kadunud tutvustused ja arvustused, televisiooniaega osta või saada on peaaegu võimatu. Esimesel festivalil oli küll ligi 50 kontserti ja 47 bändi võeti üles, raadios on see kõik olemas – see on tohutu varandus.

Festival on muidugi kasvanud. Kui algul kestis see pikka aega neli-viis päeva ja siis kasvas kümnepäevaseks kahe nädalalõpuga festivaliks, siis tähendab see rohkem kontserte ja ka rohkem tööd. Kogu aeg on tulnud juurde kõrvaltegevust, kava on täienenud. Aastaid tutvustasime džässansamblitega koolides džässi ja „Jazzkaart“. Viimastel aastatel oleme sellest loobunud, aga asemele on tulnud tänavu kümneaastaseks saav linnaruumiprojekt, kus osalevad Otsa kooli, Elleri kooli ja Viljandi tudengid ja kes kõik veel. Džässijutte on proovitud nii ja naa, hulk aastaid tähistasime džässikuud terve aprilli jooksul, see hõlmas palju tegemisi. Järjest olulisem on festivali kavas ulatuslik tasuta programm. Juba sel korral hõlmab ainuüksi tasuta kontsertide päev üle 40 ürituse. Kodukontsertide idee saime Wrocławi festivalilt „Jazztopad“. Põnevate eriprojektide võimaluse andis „EV 100“.

Millised on „Jazzkaare“ tulevikuplaanid?

Erm: „Jazzkaare“ eesmärk pole kasvatada külastajate arvu, sest oleme maksimaalsele näitajale väga lähedal. Küll aga soovime meelitada festivalile senisest rohkem külastajaid Euroopast, sest „Jazz­kaare“ mitmekülgne programm ja festivalikorraldus kannavad välja võrdluse Euroopa parimatega.

Maailma ja Euroopa kvaliteetse džässi kõrval on järjest olulisemad noortele suunatud projektid. Kuna „Jazz­kaare“ kuulaja keskmine vanus on 36 aastat, on selle publik Euroopa festivalide üks nooremaid. See teeb välispartnerid kadedaks, aga sunnib meid ka rohkem pingutama ja mugavustsoonist välja astuma. Uut hingust toovad koostööprojektid, olgu tegu kammerkoori, kammerorkestri, kunstnike või ka Jazzliidu ja “Jazzkaare“ ühiste suur­kontsertidega. Kindlasti soovime jätkata põnevate piire ületavate projektidega, sest just koostöös sünnib tihti uus kvaliteet. Sama kehtib kontserdiformaadi tehnoloogiliste uuenduste kohta.

Tingimata jätkame koostööd Euroopa festivalidega, kusjuures mitte ainult ansamblite vahetamise tasemel, vaid üksteise kogemustest õppides ja vastastikku inspireerides ning ühisprojekte toetades. „Jazzkaar“ aitab ka edaspidi kaasa eesti džässi tutvustamisele maailmas ja valdkonna arendamisele Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht