Numbrimaagiaga kava Juilliardi kvartetilt

Toomas Velmet

USA kvarteti eriline kõlavärv avaldus eelkõige Mozarti puhul.  

Festival “Mozart 250”: JUILLIARD STRING QUARTET (USA) Estonia kontserdisaalis 14. I, kavas Mozart, Beethoven, Šostakovitš.

 

 

Keelpillikvartett on imepärane kooslus. Sellise ansambli loomine-asutamine on seotud tohutute raskustega, aga kui kooslus on ennast õigustanud, on tema tegevuse lõpetamine pea võimatu. Vahelduvad üksikud liikmed, aja jooksul ehk terve koosseis, aga märk jääb.

Üks sellistest žanrimärkidest, Juilliardi Keelpillikvartett koosseisus Joel Smirnoff (I), Ronald Copes (II), Samuel Rhodes (vioola) ja Joel Krosnick (tšello), oli lülitanud oma seekordse Euroopa turnee marsruuti 14. I ka Tallinna ja esinemispaigaks Estonia kontserdisaali. Eakateks kooslusteks võib lugeda kvartette, kes on koos töötanud üle kolmekümne aasta. Maailmakuulsate keelpillikvartettide hulgas on neid mitmeid ning nii mõnigi mängib selle aja asutaja-liikmeskonnaga. Siin tasub meelde tuletada meil suure populaarsusega Dmitri Šostakovitši nimelist kvartetti, kes just tänavu, helilooja 100. sünniaastapäeval, tähistab oma tegevuse 30. aastapäeva algkoosseisus.

Kui Juilliardi kvartett on asutatud 1946, siis täna tegutseb veel Borodini-nimeline kvartett asutamisdaatumiga 1945 ja selle koosseisus mängib nüüdseks 60aastase (!) staažiga tšellist Valentin Berlinski. Pikaajalised kaubamärgid on kindlasti veel inglaste Amadeuse kvartett (1947 – 1987), ungarlaste Tatrai kvartett, legendaarne venelaste Beethoveni-nimeline, kes oli pea kõikide Šostakovitši kvartettide esiettekandja ning kelle liikmetele on pühendatud autori 12. (D. Tsõganovile), 13. (V. Borissovskile) ja 14. (S. Širinskile) kvartett. Juilliardi kvarteti koosseisus on pikima staažiga altist Samuel Rhodes ja tšellist Joel Krosnick, kelle muusikaline kooselu on kestnud üle kolmekümne aasta. Kuid just Juilliardi kooli vaim on see, mis neid kõiki ühendab. Kvartetti on korduvalt hinnatud Grammyga ja superlatiive kõlab tänaseni nende maailmaturnee kohta, kus Beethoveni kõik kvartetid esitati seitsmekontserdilise tsüklina; üks Grammydest oli ka selle sarja plaadistuse eest.

Juilliardi kvarteti seekordse Euroopa tuuri kava on allutatud põnevale numbrimaagiale: 250 aastat W. A. Mozarti sünnist, kava algab Mozarti Kvartetiga nr 14 G-duur K 387; 100 aastat D. Šostakovitši sünnist, kava jätkub autori Kvartetiga nr 14 Fis-duur op. 142; lõpuks L. van Beethoven kirjutas oma 14. kvarteti cis-moll op. 131 ju 180 aastat tagasi, seega kolm korda 14. kvartette – soliidselt akadeemiline kompositsioon. Selle kavaga alustas ansambel Frankfurdist läbi Bonni, Tallinna ja Riia (kaks kontserti) ning lõpetas Madridis, edasi juba uue kavaga risti-rästi läbi vana maailma ja veel kuu lõpuski sama kava paaril korral (Stuttgart, Viin).

Palju on kuuldud Juilliardi kvarteti erilisest kõlavärvist ning Mozarti 14. ettekandes arvasin selle ära tundvat. Kirjeldaksin seda kui erakordselt pehmet, aga tumeda varjundiga koloriiti, mis eriti Viini klassikute esituses ei ole üldse üldlevinud, kuid juilliardlaste ettekandes pani teraselt kuulama. Selgus, et tegemist on tõepoolest tämbriga, mitte mängumaneeriga, sest partituur ei hägustunud hetkekski, kuigi rütmifiguuride kadu oli märgata. Pisikaod kompenseerusid momentaanselt tähelepanu tõmbumisega elavalt pulseeruvale dünaamikale ja mõnusalt jutustavale fraasi kulgemisele. Selline Mozarti ühe populaarsema kvarteti esitus oli veenvalt köitev.

 

Mozartlik Šostakovitš ei veennud

 

Olen kaugel sellest, et teha etteheiteid Juilliardi kvarteti Šostakovitši ja Beethoveni esitustele, kuid sel teemal arutleks pisut küll. Täiesti rahulikult võin tunnistada, et minu Šostakovitši taust on pikkade aegade jooksul kujunenud vene esituskunsti olustikus ja kõik, ehk peaaegu kõik mujalt tulev on jätnud mind skeptiliseks. Juilliardi kvartett ei ole siinkohal erand. Ei tasu üldse arutleda, mis on õige ja mis vale, kuid jätkuvalt mozartlik maneer Šostakovitši neljateistkümnendas ei veena kohe mitte, vaatamata sellele, et teoses peaaegu ei esinegi autorile nii omast sarkasmi ja ängi, vaid pigem allegretto’likku lusti ja kontsertlikke kadentse. Seda teost Šostakovitši kvartetiloomingus nimetatakse kirjanduses “muretuks” muusikaks, nii ebatavaline kui see ka pole autori süvenenud haiguse perioodil paar aastat (1973) enne päriselt lahkumist (1975).

Mina täiendaksin teose meeleolu karakteristikat ja lisaksin muretusele nukruse varjundi. Adagio pikki lõike esitavad I viiul ja tšello, sest 1973. aastaks olid lahkunud II viiul Vassili Širinski ja altist Vadim Borissovski – selliseid autorile iseloomulikke kodeeringuid on tema viimased kvartetid täis. Teades neid koode, ei pääse liiga lähedale kontsertlikult eemalolev maneer, mis sest, et professionaalselt absoluutselt perfektne.

Kontserdi teise poole täitis Beethoveni seitsmeosaline Kvartett nr 14 op. 131. See kõige ebaharilikum viiest viimasest kvartetist on justkui keskendunud kontemplatsiooniseisundite katkematu jada, kuid kuhugi ei ole kadunud ega sumbunud helilooja soov, et keelpillikvartett peaks kõlama kui “orkester”. Seda mahlakat ja mehist jõudu väljendavat kvaliteeti ma ei kuulnud. Kuid jäädes ausaks, on Juilliardi kvartett ikkagi Juilliardi kvartett, s.t rariteetsuse aura ei ole lahjendatav ja puupüsti publikut täis Estonia kontserdisaal sai boonusena kuulda Allegretto’t Franz Schuberti a-moll kvartetist “Rosamunde” – see tõi ka minu Juilliardi lummusesse tagasi. Numbrimaagia olnuks muidugi täiuslik, kui ka lisapala oleks olnud Schuberti kvartetist “Tütarlaps ja surm”, mis on numbri 14 all, kuid “Rosamunde” siiski kõigest nr 13.

Kõige enam rõõmu ja rahuldust pakkus meie publik, kes oskab vääriliselt hinnata kammermuusika kõrgtaset maailma tipus asuva keelpillikvarteti esituses meie oma kodu­murul.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht