Õhku tuleb tõusta ja maanduda tuleb ka

Jaan Ots: „Olen üliõnnelik, kui avastan midagi, kui võtan mingi uue teose, leian seosed ja äratundmise, saan seda edasi anda ning jõuan inimestega ühele arvamusele.“

KAI TAAL

Jaan Ots on dirigent, aga ka suurepärane trompetist ja pianist, kes annab kammerkontserte muusikamaailma tippudega. Kohtume Jaaniga talle väga kiirel ajal: järgmisel päeval on tema dirigeerimisel Tallinna muusikakeskkooli (TMKK) sümfooniaorkestri hooaja avakontsert ning järgmisel nädalal debüüt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees. Ometi õhkub Jaanist kadestamisväärset rahu ning see on nakkav. On tunda, et endast ja oma saavutustest ta meelsasti ei räägi, see ääretult huvitav ja andekas noor muusik on väga tagasihoidlik. Muusikast räägib ta aga hea meelega.

Olid hiljuti Bremenis. Mis tuuled sind sinna viisid?

Mul on Saksamaal tutvusi juba ajast, kui olin 16aastane. Sain Peterburis ühel klaverikonkursil laureaadiks ning sellega kaasnes preemiana kolmenädalane kontserdireis ühe saksa kvartetiga. Nende esimese viiuliga tekkis hea kontakt, esineme peaaegu igal aastal paar korda. Seekord oli ainult lindistus, salvestasime Beethoveni ja Kurt Albrechti loomingut. Saksamaal olen käinud väga palju, seal on päris kodune tunne.

Kus on su kodu praegu? Eestis?

Nüüd on Eestis, eelmisest aastast elan siin. Aga olen ka päris palju ära, tihti olen olnud Kreekas ja ka järgneva kolme kuu jooksul olen palju seal. Kevadel olin ühe ooperiprojekti assistent, tegime Šostakovitši „Macbethi“. Mind kutsuti tagasi ning nüüd on plaanis Verdi „Don Carlo“ ja Bergi „Wozzeck“. Olen assistent Ateenas sealse uue ooperiteatri juures. Tunnen nagu mingit seost Eestiga – sel on meie linnahalli sarnane asukoht. Seal panid rikkad kultuuritoetajad õla alla ja tegid mere äärde ooperiteatri, lähedal on ka pargid, mänguväljakud ehk suur vaba aja veetmise keskus, millest ooperimaja on üks osa. See tegutseb teist aastat, saal on 1200 kohaga, hästi ilus ja hea akustikaga. Kreeka kultuurile on see väga suur vitamiin, varem seal ooperit väga palju tehtud ei ole. Nüüd on nende vastu ka väljastpoolt suurem huvi, nad saavad sinna häid lauljaid – mul on tunne, et see on kultuurile mingis mõttes ärataja.

Sa oled õppinud viiulit, TMKK diplom on sul trompeti erialal, bakalaureusekraad klaveri erialal ning dirigeerimist oled õppinud Soomes ja Prantsusmaal. Kuidas jagad oma elu kõige selle vahel?

Viiulit õppisin ainult kaks aastat ja trompetit ei mängi enam üldse. Aga klaverit olen kogu aeg mänginud, mul on trio Soomes, esineme regulaarselt. Kammermuusika on mulle hästi hea laadimispunkt. Soolot pole ammu mänginud, mulle meeldib teistega koos muusikat teha. Eriti meeldib see tunne, kui mõistame üksteist sõnadeta. Rääkimisega on hästi raske: kui rääkima hakata, võibki rääkima jääda. Võib kontseptsiooni seletada ja sellest rääkimisest võib tärgata äratundmine. Oluline on, et protsessi kestel saaks suhelda, et poleks kapseldumist.

Jaan Ots tahab kindlasti jätkata nii pianisti kui ka dirigendina, need tegevused täiendavad teineteist väga hästi.

Taavi Kull

Kas rohkem dirigeerid?

Tegelen sellega, mida elu mulle ette söödab. Eneseteostuse seisukohalt on dirigeerimine olulisem, saan rohkem enda mõtteid väljendada. Kammermuusika on samuti tähtis – minna pilli taha, tunnetada.

Teha muusikat oma füüsisega, mis dirigendina pole siiski võimalik.

Just. Kõikide nende häälte eest, mis klaverist tulevad, vastutad sa täielikult. Mitte et see dirigeerimise puhul nii poleks, aga see on siiski teine asi – ma saan protsesse mõjutada, aga ma ei saa panna kedagi kuidagi mängima. Et ma tahan teha sellise kontseptsiooni ja nii täpselt läheb – see on illusioon, see on võimatu.

Lugesin intervjuud dirigendi ja piloodi Daniel Hardingiga. Ta rääkis, et arvatakse, et kumbagi tema elukutset pole tegelikult vaja: orkester mängib ka dirigendita ja lennuk juhib ennast ise. Hiljuti kuulsin veelgi käremeelsemat arvamust, kus dirigente võrreldi lausa parasiitidega, kes võtavad orkestrantidelt au, kuulsuse, vastutuse ja suurema osa rahast.

On selge, et orkester saab ise mängitud, lennuk lennatud – dirigenti pole vaja selleks, et kedagi otseselt mängima panna. Aga õhku tuleb tõusta ja maanduda tuleb ka. Kui midagi juhtub, peab keegi otsuse vastu võtma. Et reisijad saaksid rahulikult oma tööd teha, s.t reisida – ja orkester saaks mängida –, siis on vaja kedagi, kes võtaks vastutuse. Muidugi kõige parem on, kui seda pole näha (naerab) – et poleks näha, et piloot muretseb.

Muidu hakkavad reisijad muretsema.

Just. Muidugi on tunda, kas dirigendil on selles protsessis mingi roll. Helilist vastutust kannavad muusikud ja seda kuuleb publik esmajoones. Ma ei arva, et publik oskab tihtipeale dirigenti süüdistada, ja see on mõneti ebaaus. Püüan alati otsida, mida saan ise ära teha. Kust see viga tuli? Miks see grupp pole koos? Äkki ei tõstetud õigel ajal pilli, äkki ma ei oodanud ära? Miks äkki läks energia alla, miks hakati proovis rääkima? Võib-olla mängisin enne liiga pika lõigu, võib-olla rääkisin liiga palju?

Tundub, et siin on palju psühholoogitööd, palju tunnetuslikku. Üks asi on muusikaline ettekujutus teosest, kuid iga inimene sinu ees on mikrokosmos.

On küll. Õpin kogu aeg: iga koosseis, mille ette lähen, on täiesti erinev, iga päev on erinev. Iga kord tuleb mingis mõttes alustada nullist. Olen näinud kontserte, kus orkester lülitab dirigendi välja. Saan sellest täiesti aru: prooviprotsessis on siis ilmselt midagi juhtunud, on tekkinud usaldamatus. Siis orkester mängib ise – olen seda kogenud Berliini Filharmoonikute kontserdil. Kõik on koos, kõik kõlab hästi, on nagu solistide ansambel, aga tekib küsimus: mis see teos siis ikkagi on? Mida me siin kuulame? Võiks mängida ükskõik mis teost. Kus on inimene, kes paneks erinevad arvamused kokku?

Ka kõige suurepärasem orkestrant ei kuule seda, mida kuuleb dirigent orkestri ees, kuid arrogantsust kohtab, ja mitte just harva.

Mina tegelikult usun muusikute arrogantsusesse. Neil on vaja iseloomu, et nädalast nädalasse orkestris istuda. Kui midagi ei õnnestu, siis dirigent läheb ära. Kuid orkestrant peab tulema järgmisel esmaspäeval tagasi, mängima võib-olla kõige raskemat teost, mis on ette nähtud. Dirigendil on nii lihtne rikkuda ära üks nädal, inimese enesekindlus ja suhted. Väga kerge on keerata oma kritiseerimisega kõik pahupidi, kusjuures võib-olla omaenda eksimuste tõttu. Heas orkestris muusikud toetavad üksteist ja nii see peabki olema – ükski orkestrant ei pea ennast ebaoluliseks.

Sa räägid orkestrantidest nii suure respektiga. Kas oled ise ka orkestris mänginud?

Jaa, ikka. Olen mänginud trompetit, klaverit ja tšelestat. Vägev kogemus oli näiteks mängida Lätis Andris Nelsonsiga Šostakovitši seitsmendat sümfooniat.

Mida annab sulle kui dirigendile orkestris mängimise kogemus?

Ma ei saa ennast pidada kogenud orkestrandiks, aga püüan ennast alati panna orkestrandi olukorda.

Kas tead, mis tunne see on?

Ma ei saa öelda, et tean, kuidas ta ennast hetkel tunneb, aga hindan tema vastutust, järjepidevat tööd, pühendumust. Hindan seda kõiges. Olen ka näiteks suur spordifänn: mulle meeldib vaadata spordivõistlusi, mängin ise korvpalli. Mind paelub meeskonnatöö, see on samasugune protsess nagu orkestris – jälgida, kuidas meeskond töötab, kuidas treenerid asja haldavad, mis roll kellelgi on. Kõik ei viska korve, mõne roll on vastasmängijat provotseerida.

Kreeka dirigent Teodor Currentzis on öelnud, et nii elus kui ka muusikas on väga tähtis teada oma kohta. Keegi mängib pikolot, keegi teist viiulit – igaüks peaks teadma oma rolli. Kõik ei saa kogu aeg meloodiat mängida.

See on hästi oluline. Tähtis on ka see, millal mitte raisata energiat, olla vaataja positsioonil.

Mõnikord oleneb saatepartiist palju rohkem kui meloodiast – millise värviga see on mängitud, kui ühtlane see on. Claudio Abbado meisterlikkust selles võib lõpmatuseni imetleda. Saade ei kosta küll nii palju välja kui meloodia, aga võib olla loo kujundamise seisukohast palju olulisem. See on jällegi elu võrdpilt.

See teeb meloodia kuulamise võimalikuks ja võib ka ära rikkuda. Sama asi on näiteks balletis: kõik vaatavad esitantsijaid, kuid kui kordeballetis on keegi, kes näiteks sügab pead, ei saa me seda nautida. Tema rolli ei panda tähele, kuid ta annab solistile võimaluse särada.

Kes on muusikas sinu lemmikud?

Need, kellel on oma käekiri. Näiteks Juri Temirkanov, tema varajased Tšaikovski salvestised on midagi erilist. Mulle tundub, et ta on loonud sellise muusikute koolkonna: orkestrantidel on teadmised, kuidas mängida, kuidas teatud repertuaari käsitleda. Hindan seda. Seda, kuidas dirigent kontserdil välja paistab, ei vaata ma juba ammu. On näha, kas tehakse järjepidevat muusikalist tööd. Valeri Gergijev teeb, ta on loonud Peterburis justkui oma riigi. See on päris võimas, mulle meeldib tema intuitiivne meetod. Tal pole üleliigseid impulsse, tal on palju värve ja ta interpretatsioon pole kunagi ühesugune.

Kes on veel sellised dirigendid, kelle interpretatsioon pole ühesugune?

Mulle meeldivad Currentzise tegemised, tema ooperisalvestised. Kahjuks pole ma teda kontserdil kuulnud. Mulle meeldib, et tal on oma kujutlus, ta on isikupärane ja ta tunneb orkestrit.

Currentzise orkester MusicAeterna on väga kõrge tasemega, n-ö isemängiv orkester. Nad teevad lääne orkestritega võrreldes palju rohkem proove. Kui Londoni Sümfooniaorkester teeb enne kontserti vaid ühe proovi ja Berliini Filharmoonikud kolm, siis neil on proove nii nädalavahetustel kui ka lausa öösiti. Võimalik vaid Venemaal!

Need orkestrandid on suured entusiastid ja üldse mitte suure orkestrikogemusega. Seal mängib mitu solisti-virtuoosi.

Noore dirigendina juhatad sa praegu ilmselt enamikku lugusid esimest korda elus, seega läheb kavade ettevalmistamisele väga palju aega. Tegutsed ka pianistina, nende kontsertide andmiseks ja pilli harjutamiseks on samuti aega vaja. Kui palju on sul sellise hõivatuse juures olla kursis sellega, mis praegu muusikamaailmas toimub? Kui palju jõuad kontsertidele?

Väga palju ma kontsertidel ei käi. Parema meelega käin peaproovides, seda teen nii palju kui võimalik. See on mulle huvitavam.

Sul on IX Eesti pianistide konkursil [28. – 29. XI] dirigendidebüüt ERSO ees. Väga sobilik väljakutse sulle kui pianistile!

Mul on tarvis ette valmistada 20 kontserti – ma ju ei tea, kes finaali valitakse. Pole aimugi, mitu tundi muusikat see on, igal juhul väga töömahukas ülesanne. Enne 1. oktoobrit oli nimekirjas lausa 50 kontserti! Ometi on loo teadmine ja juhatamine täiesti erinevad asjad. Valikus on ka teoseid, mis on mulle täiesti uued. Solistina orkestri ees esineda on väga teistmoodi kui esitada soolokava. Solisti ja orkestri arusaam peavad kokku sobima. Mõnikord tundub, et orkestris on rohkem teemasid kui solistil.

Kuid proove solistiga on harilikult vähe, praegusel juhul ainult üks.

Annan endale aru, et olen töötav personal. (Naerab.) Minu töö on teha žüriile võimalikuks hinnata pianisti. Kindlasti ei hakka ma selles situatsioonis oma arusaama peale suruma, aga üritan aidata, kui tundub, et sellest oleks abi. Mäletan, kui olin aastaid tagasi ise täpselt samas olukorras. Igal juhul on see praegu mulle väga huvitav kogemus.

Kuidas näed praegu klassikalise muusika elus toimuvat? Räägitakse klassikalise muusika kriisist, ometi toovad paljud interpeedid alati saali rahvast täis. Olen vestelnud ka muusikutega, kes kurdavad, et tihtipeale on kontserdid n-ö tühjad ning seetõttu käivad nad harva kontsertidel. Esinevad kuulsad interpreedid, kes on säravad, artistlikud ja suurepärase tehnikaga, kuid kes ei puuduta südant.

Muusikute protsent ühiskonnas on väga väike. Arvan, et me ei tee muusikat muusikutele. Oleme siin selleks, et mängida kõikidele, avada uksi neile, kes pole veel klassikalise muusikaga kokku puutunud. Rääkides kriisist – võib-olla see on seotud sellega, mismoodi maailm praegu toimib. Varem tuldi kontserdile, et olla seltskondlik, nüüd pole see otseselt vajalik. Käib publiku püüdmine ja mõnes kohas see õnnestub. Peadirigent võib tuua saali täis, samuti solist, orkestril endal võib olla suur toetajate hulk. Neeme Järvi kontsertidelt saab minu meelest alati kaasa hea tunde. Ja mulle meeldib, kuidas teeb muusikat Kristjan Järvi – ta käib oma rada ja tal on suur vägi sees.

Kui sul oleks võimalik ette võtta ajaränd ja kuulata mõne kunagi elanud dirigendi kontserti või proovi, siis kes sind huvitaks?

Herbert von Karajan. Tal on oma keel, tema salvestistest on aru saada, et see on tema dirigeeritud. Berliini Filharmoonikud kõlavad tema käe all nii, et on kuulda, et neil on hea mängida. Muusika voolab pidevalt, ta ei lase muusikal katkeda. Mind huvitaks näha, kuidas tegi proove Arturo Toscanini. Võib-olla Venemaal noorteorkestritega tehakse veel sellist „ülevalt alla“ tööd, aga muidu on selline töövorm läänes kadunud. Jevgeni Mravinskit tahaksin ka näha.

Oled pärit perekonnast, kus ema on pianist ja isa trompetist, sinu kaks õde ja kaks venda on ka muusikud. Kas oled vahel mõelnud, et sinust võinuks saada keegi muu kui muusik või on see alati olnud loomulik suund?

Muusikuks saamine on imelik asi. Pärast esimest honorari hakatakse vist asju niimoodi nägema. Ju ma pole endas muud talenti leidnud ega arvanud, et kuskil oleks parem – või pole huvi tundnud. Kui olin 13aastane, siis oli klaverimängus kriis, trompet tundus huvitavam. Mäletan, et Liszti polonees E-duur tõi mind tagasi klaveri juurde. TMKKs olid mu ümber ka inspireerivad kaaslased: pianistid Jaan Kapp, Maksim Štšura, Johan Randvere ja Mihkel Poll. See motiveeris, aga elu solistina tundub väga raske – nagu pidev monoloog. See ei lähe minu natuuriga kokku. Mulle meeldib pigem dialoog, kammermuusikas on seda võimalik teha. Solist saab pidada dialoogi vaid teose või publikuga. Tulevikus tahan kindlasti jätkata nii pianisti kui ka dirigendina, need tegevused täiendavad teineteist väga hästi. Mind inspireerib hea koostöö.

Millised on siiamaani olnud sinu kõige meeldejäävamad kontserdid nii pianisti kui ka dirigendina?

Sel aastalgi on neid olnud päris mitu. Suvel mängisin Berliini Filharmoonikute oboemängija Christoph Hartmanniga, andsime Kreekas ühel festivalil kahekesi kontserdi. See oli hästi õpetlik: ainult üks proov ja siis juba kontsert. Dirigendina oli just Jyväskylä Sümfooniaorkestriga õnnestunud koostöö.

Mis teeb sinu meelest kontserdi õnnestunuks?

Ennekõike vastastikune usaldus protsessi hetkel, mitte enne või pärast. Mõnikord sõltub kõik lausa Auftakt’ist või juba proovidest. Peaasi, et muusikud poleks pärast prooviperioodi väsinud. Väga raske on seda täpselt tunnetada, õpin seda kogu aeg.

Oled kolmandat hooaega TMKK sümfooniaorkestri dirigent. Millised on noored, kes seal praegu mängivad?

On näha, kellel on kirge selle tegevuse vastu. Tunnen, et on tähtis seda protsessi niimoodi vedada, et säde alles jääks. On ka neid, kes orkestrisse veel eriti ei usu ning kes on veel kantud mingitest muudest väärtustest. Noorte arrogantsust ma üldiselt hindan, sest sellest võib tulla midagi väga erilist. On ka neid, kes protsessi ajal täiesti rahunevad ja keskenduvad ning seda on hästi ilus vaadata. Igas proovis on hetki, kus mingi ei toimi, ja ka hetki, kus on vastastikune mõistmine. Mitte et nemad saavad minust aru, vaid me mõistame üksteist. Praegu on mul selle orkestriga väga huvitav, töötan nendega täie tõsiduse ja motivatsiooniga. Mul ei ole veel päris oma orkestrit, liigun sinna, kuhu mind kutsutakse ja suuremaid plaane ei tee. Palju olen teinud kontserte orkestriga Beethoven NOW, plaanisime esitada kõik Beethoveni sümfooniad ning on ka teisi ideid, aga praegu seisavad need natuke rahastuse taga.

Olen üliõnnelik, kui avastan midagi, kui võtan mingi uue teose, leian seosed ja äratundmise, saan seda edasi anda ning jõuan inimestega ühele arvamusele. See on suurim rahuldus. Tahaksin kunagi väga hästi teha Tšaikovski muusikat, see on hingelähedane.

Kes on sind senises elus kõige rohkem mõjutanud?

Kindlasti Marja Jürisson, minu klaveriõpetaja TMKKs. Ta suutis mind klaveri juures hoida, oli minuga kannatlik. Suure muutuse tõid dirigeerimisõpingud Soomes Leif Segerstami juures – tema suhtumine, tema äärmiselt täpne visioon igast fraasist. Ta oli nii sütitav: tema teene on, et ma ei rahuldu sellega, kui mul on läbitöötamata partituur. Suhtleme siiamaani, võin talle helistada ja temalt nõu küsida. Ta on kogu aeg sada protsenti muusikas, leiab alati partituuridest uut ja põhjendab. Tema avas mulle selle, milline on dirigendi ja muusika suhe.

Ma kahtlen esitustraditsioonides. Muidugi võivad selle taga olla mõjuvad põhjused, aga võivad ka mitte olla. Mõnikord võivad need helilooja mõtte avamisel aidata, aga kas alati … Leian, et kahtlemine pole halb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht