Ole tervitatud, Maria!

Virve Normet

 … ja ole tervitatud ka kontserdikülastaja siin Oleviste kirikus! Kontsert „Ave Maria”: vokaalkvartett Orlando Consort (Suurbritannia) 5. VIII Oleviste kirikus. Need sõnad lausus kontserdisarja „Kirikupühad Maarjamaal” patroon peapiiskop Andres Põder kontserdi Olevistet täitva publiku ees.

Publiku ees, kes ootas hingekosutust, garantiiks kas juba pikka  aega muusikahuvilisi heade temaatiliste kontsertidega rõõmustanud Corelli Consorti tegevus või ka usk esinejate professionaalsusse ja eelteadmine, mida kätkeb endas XV sajandi inglise muusika. Kontsert kandis pealkirja „Ave Maria” ja otseselt või kaudselt puudutas peaaegu iga muusikapala seda õilsat teemaringi. Suurbritannia vokaalkvartett Orlando Consort (asutatud 1988) esines koosseisus Matthew Venner (alt), Nicholas Mulroy ja Angus Smith (tenorid)  ning Donald Greig (bariton). See on mainekas ansambel, kes ei vaja kiidusõnu ega teenete loetelu. Nad on valitud muusikutee tõsised teenrid, kelle esituslaad veenab, et muusika, mis rohkem kui pool tuhat aastat tagasi täitis nii protsessuaalseid kui kunstilises mõttes emotsionaalseid täiusetaotlusi, suudab sama pakkuda ka meie ajastul ja anda kas või kontserdi kõlamise ajaks inimesele tagasi nii vajalik hingeline tasakaal ning usk kõrgematesse vaimsetesse väärtustesse. Tundlikum osa  inimkonnast, kunstnikud-heliloojad, on tolle aja muusika õilistavat mõju tunnetanud otseselt ja sellest inspiratsioonist kantud XX-XXI sajandi helitöid on Orlando Consort lülitanud ka oma kavadesse.

Neist mõnigi on pühendatud sellele ansamblile, kelle vokaalne võimekus, kõlailu ja esituse stiilsus on muljetavaldavad. Kontserdil „Ave Maria” kõlasidki inglise XV sajandi teoste kõrval, õigemini nende vahel Terry Manni, Gavin Bryarsi, Arvo Pärdi, Tarik O’Regani ja Giles Swayne’i helitööd. Tuntuim  vanamuusikaautor kavas oli John Dunstable (u 1390–1453), teised XV sajandi meistrid nagu John Pyamour, John Plummer, John Trouluffe ja Walter Lambe on meile alles avastus, nagu ka mitmed anonüümid, olgu nad siis Ritsoni või Egertoni käsikirjadest või lihtsalt „leidlapsed”. Kontserdi infotihe kavaleht valgustabki, kui keeruline saatus on olnud mõnel helitööl, mis pärast sajanditepikkust kaotsisolekut mingi ime läbi taas muusikute kätte satub. (Loe ka www.corelli.ee.) 

Kava ülesehituses oli arvestatud inimpsüühikat: kui vanad inglased sisendavad oma kaunikõlaliste ja kaunistusterohkete vokaalteostega üha rahu ja harmooniat, siis niipea kui kõlama hakkab nüüdismuusika, tunneme otsekohe ära – kõikidele helilooja püüdlustele vaatamata –, et kirjutaja hinges pakitsevad (dissonantsirohked, rahuturütmilised) ärevustunded. Need polegi enam nagu tervituse- ja tänupalved, vaid alltekstis on pigem appihüüded, hädapalved. Muusikalise materjali  leidmise-arendamise mõttes olid ühed kaunimad ja sisukamad John Dunstable’i transsi viiva rahusõnumi järel kõlanud Terry Manni „Kyrie” fragmendid. Need jäidki minule nauditavuselt ületamatuks, kuigi kontserdi teisedki teosed oli kaunid; tõsi, mõjusid kontserdi edenedes üha enam sarnastena, ent olid vaieldamatult kõrgtasemel ette kantud. Kummaline, et justkui Nigulistes ja toomkirikus kogetu tõttu ootas kõrv ka Olevistes kaja kui muusikalis-akustilist kaastegurit. Sest  kirikute kaja sobib seda laadi muusikale: valdavalt aeglaselt liikuv vokaal, vaba polüfoonilise iseseisvusega häälte põimumisest tekkinud kooskõlad, aega-küll-rütmid ja -tempod …

Päriselt ei rahuldanud siiski Arvo Pärdi „Summa” esitus. Partiid olid teisele tenorile ja baritonile liiga madalas tessituuris, „tühimik” aldi ja teiste häälte vahel jäi kuidagi ebaloogiliselt hõredaks. Tervik pudenes koost. Ent see on vaid subjektiivne arvamus. Nagu ka kummastav äratundmine, et Bryarsi vahest kontserdi  kõige tänapäevasemalt mõjunud teoses „Super flumina” kuuldus õige eredalt meie noore Mart Saare XX sajandi alguses loodud klaveriteoste ja soololaulude kõlamaailmu. Selline kontsert, nagu meile kinkis Orlandi Consort, vabastab kuulaja sisepingetest ning laseb ta tunded ja mõtted konventsionaalsusest vabana lendama. Kontsert sai võimalikuks tänu agentuuri Corelli Music koostööle Kuressaare kammermuusika päevade ja Suurbritannia Eesti saatkonnaga,  suurimaks toetajaks Eesti Kultuurkapital.