Oma laulu ei leia ma üles

Kuidas reageeriksime, kui hommikuses ajalehes seisaks uudis, et varastatud on Beethoveni viies sümfoonia?

AURORA RUUS

Ehkki muusikateos ei ole muusika ainus avaldumisvorm¹, valitseb see tänapäeva muusikakultuuris eelkõige just klassikalise muusika ja popmuusika tõttu. Koosneb ju ka viimane enamjaolt lauludest või lugudest ehk samuti muusikateostest. Žanride ja stiilide paljususes on aga järjest keerulisem määratleda, mis asi on siis ikkagi muusikateos ning millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et muusikaline tekst kvalifitseeruks teoseks.

Autonoomse muusikateose kategooria sõnastati alles 1800. aasta aegu ning sellest – oma ajastus tõesti vaat et paradigmanihkest – tulenevalt sai lääne muusikakultuuri alusprintsiibiks ratsionaalsus, nagu kirjeldab muusikateadlane Hans Heinrich Eggebrecht.² Veel leidis ta, et ratsionaalsusest tulenevad europotsentristlikule kunstmuusikale iseloomulikud kategooriad, milleks on muusikateooria, noodikiri (võimaldab muusika fikseerida ja seda reprodutseerida) ning muusikaline kompositsioon ehk ratsionaalne korrastatus, mille alusel saab sellele vastandada näiteks vaba improvisatsiooni. Eggebrechti järgi ongi lääne kunstmuusikas kesksel kohal just muusikateose kategooria ning selleks et mingi muusikaline tekst üldse selles ranges mõttes muusikateoseks kvalifitseeruks, peab see olema lõpetatud ehk suletud vormi ja struktuuriga, mis on üldjuhul ühe autori või koolkonnaga seostatav, kirjalikult fikseeritud ning sellisena noodikirjast lähtuvalt interpreteeritav ja analüüsitav. Viimaks peab see Egge­brechti kirjelduses olema vastavuses teatud väärtushinnangutega, mis toob endaga kaasa ka kunst- ja nn tarbemuusika (toona näiteks suurema osa nii vaimulike kui ka ilmalike tseremooniate tarbeks loodud muusika) eristamise.

Eelnevast johtuvalt saab niisiis selgemaks, millised tunnused eristavad muusikateose kategooriat teistest muusika avaldumisvormidest. Oluline toonitamist vääriv tunnus on ratsionaalne korrastatus ning suletus, mille kaudu tuleb iseäranis hästi välja näiteks vabaimprovisatsiooni ja pärimusmuusika erinevus teosest, mis pole erinevalt esimestest avatud ka nn kaasaloovale interpretatsioonile. Pealegi ei saa mööda olmast, et juba eelmisest sajandist peale on hakatud koos modernistliku muusika sünniga teose kontseptsiooni üleüldse dekonstrueerima ning ka tänapäevane popmuusika ei vasta alati tingimata Eggebrechti nõudlikele kriteeriumidele. Olukorra teeb keerulisemaks veel muusika muutunud staatus ning žanriline mitmekesistumine, sest muu hulgas on nn ajaloolise kunst- ja tarbemuusika piir üha hägusem. Loomulikult saab neid ka praegu mingil moel üksteisest eristada (à la süvamuusika versus liftimuusika), kuid kuna muusika ei ole enam sageli vanas ja ranges mõttes otseselt mõne funktsiooni teenistuses (nagu näiteks kirikumuusika), on paljudel juhtudel eristamine ja piiride tõmbamine erakordselt subjektiivne ja suhteline. Liiatigi ei saa tähelepanuta jätta kõikvõimalikku inter- ja kondistsiplinaarset muusikakultuuri enda sees.

Kui tulla tagasi teose kategooria juurde, siis sellise arusaama tekkimise foonil on veel oluline, et autonoomse muusikateose temporaalset iseloomu mõisteti pigem puudusena, sest seda hakati vaatlema n-ö esteetilise objektina, mitte protsessina või muusika(teose) praktilise funktsiooni kaudu. Niisiis ajal, mil sai alguse n-ö muusika muusika pärast, muutus heliteos küll iseseisvaks kategooriaks, mis on üsnagi rangelt määratletud, ent pädebki seepärast esmalt ja enamasti just kunstmuusika kontekstis. Ehkki sellest samast ajaloost, traditsioonist ja harjumusest tulenevalt tundub ühest küljest lihtne ja loogiline mõelda muusikast teose mõiste abil, jääme ikkagi hätta, kui proovida näiteks Eggebrechti üsnagi rangeid ning esmajoones ikkagi kunstmuusikale sobilikke kriteeriume kanda üle teistele muusikalistele tekstidele.

Muusikateose eksistentsi ja identiteedi järele küsimise teeb aga žanrist või ajastust hoolimata keeruliseks tõik, et erinevalt näiteks maalikunstist või skulptuurist pole muusikateosel otseses mõttes originaalset objekti ning ka teos ise pole füüsiline objekt. Seda paradoksi kirjeldab iseäranis tabavalt Peter Kivy raamatus „Sissejuhatus muusikafilosoofiasse“³, kus kirjeldab hüpoteetilist olukorda, mil hommikuses ajalehes on uudis, et Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“ on Louvre’ist röövitud. Ilmselt ei teki küsimust, millest on jutt, kui räägitakse varastatud maalist. Kuidas reageeritaks aga siis, kui pealkirjas seisaks, et varastatud on hoopiski Beethoveni viies sümfoonia? Ilmselt tekiks küsimus, mis siis täpselt ikkagi varastati. Kas see on mõni hinnaline partituur või lausa Beethoveni enda kirjutatud originaalne käsikiri? Kas üleöö on ehk interneti­avarusest ja helikandjatelt kadunud kõik selle teose salvestised? Kas reinkarneerunud Beethoven kutsus oma teose tagasi, nagu on teinud nii mõnedki elavad heliloojad?

Just siin tulebki ilmsiks muusikateose identiteedi probleem, sest seda ei määratle ei selle noodistus, esitus ega salvestis. Asi on veel selles, et muusika­teos kui selline on olemas ka siis, kui keegi seda parasjagu ei kuula ega selle vastu mingilgi kujul huvi ei tunne. Pealegi on ju teoseid, mida pole üldse noodistatud, salvestatud või esitatud. Ehkki Eggebrecht pakub välja võimalikud kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et mõnd muusikalist teksti teoseks nimetada, on teose eksistents võrdlemisi hägune ja abstraktne.

Niisiis on lõpuks intrigeeriv, et kuigi muusikas saab rääkida autonoomsest teose kategooriast, pole muusikateos teiste füüsiliste (kunsti)objektidega võrreldes siiski selles mõttes autonoomne, et sel puudub üheselt mõistetav ja määratletav algupärane objekt. Samuti on oluline, et kuigi muusikateos eksisteerib inimese teadvusest sõltumatult, on see teadvuse kaudu veel midagi muud. See tähendab, et just muusikateose (tegelikult igasuguse muusika) kogemise kaudu (olgu selleks esitamine, kuulamine vms) saab võimalikuks selle kirjeldamine ning muusikateos konstitueeribki lõppkokkuvõttes end sellisena, nagu see meile ses subjektiivses ja individuaalses kogemuses paistab. Just seepärast on igaühe südamelaul isemoodi ning oma laulu ülesleidmine võib osutuda arvatust keerulisemaks.

1 Vt Aurora Ruus, Kuraatorituur muusika(teoste) vabaõhumuuseumis. – Sirp 2. II 2024.

2 Vt Toomas Siitan, Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris. Rmt: Mõeldes muusikast. Toim Jaan Ross, Kaire Maimets. Varrak, 2004, lk 37-38.

3 Peter Kivy, Introduction to a Philosophy of Music. Clarendon Press, Oxford 2010, lk 202-203.