Õnne, ükskeelikud!

Una Corda kontserdil kajas kõiges vastu hoolikas läbimõeldus: valgustus, muusikute riietus ja lavaruumi paigutus oli klassikaliselt kaunis.

KATRIN ALLER

Una Corda kontsert „Külmking“ 15. II Tubina saalis Tartus. Una Corda: Kristi Mühling (kromaatiline kannel), Liis Jürgens (harf) ja Ene Nael (klavessiin). Kavas Marianna Liigi „Värelused“ (2022), Robert Jürjendali „Kolm kuningat“ (2013), Age Veeroosi „Külmking“ (2019), Mirjam Tally „Soe elu jäämäe jalamil“ (2014/2016/2023), Liisa Hirschi „Celsius –23˚“ (2024, esiettekanne) ja Una Corda vabaimprovisatsioon.

Inimesele märgib 15. sünnipäev murde­ea konarlikku jätku, Una Corda libiseb aga soodsas pärituules elegantselt nagu kuninglik purjekas. Aastad on lihvinud interpreetide tunnetuslikku meeleühtsust ja ehitanud ansambli ümber justkui omailmse mentaalse kupli. Selle all naudib pakutavat tänulik austajaskond ning sama kumeruse alla peavad painduma ka ansamblile kirjutavad heliloojad, sest ametiau kohustab arvestama eriomasega ja seda triol juba jagub. Kui õrnade pillide spetsiifikast lähtuvalt ongi käed pisut seotud – näiteks lage kergitavat forte’t ikkagi kusagilt välja ei pigista ja pikad avarusse sirutuvad noodid tuleb asendada tremoleerivatega –, siis hakatakse rõõmuga avastama muid elemente. Keskendutakse detailidele ning uputakse nende võlusse.

Jah, Una Corda on nüansirikas nagu graafiline leht lähivaates. Üsna kiiresti õpin eristama kandle ja harfi pulseerivate võbeluste värvitoone, millega haakub klavessiini särisev teravus – samaaegne sarnasus ja kontrast. Meenub kottpimedusse sattumise kogemus, mil silmad pärast esitist abitust harjuvad ja nägemine paraneb kui võluväel. Nüüd tundis sellist mõnu kuulmismeel.

Kuid seesugune helimaastike salamisi uuristamine, vaikuse ja hapruse varjumäng, kujuneb vahel omamoodi lõksuks nii heliloojale kui ka kuulajale. Viimasest alustades olen varem mõelnud ja imestasin nüüdki: on’s see pelk kokkusattumus, et väga intiimse kõlaruumiga kontserdelt lahkub lugude vahel kuidagi veidralt palju kuulajaid? Mõistan igati, kui hästi tasase helinivoo kuul(a)mine on kellelegi füsioloogilistel põhjustel raske. Aga võib-olla sunnib kõrgendet meditatiivsus hoopis vaimselt pingutama, mis tähelepanuhajusal ajal on lihtsalt liig kurnav? Ehk on see sama hirmutav ja teeb närviliseks nagu seismine vaikuses silmitsi iseendaga?

Helilooja vaatenurgast näikse leiduvat kaks vastandlikku komistuskivi: takerdumine juuspeente nüansside korrutamisega leierdatud stampidesse või teadlikult ja arrogantselt seesuguse pillikoosluse kõlaolemuse vastu sõdimine. Võib kohe päris kindel olla, et käiku lastakse noodsamad laiendet tehnikad, mida võis kuulda eelmises loos ja küllap järgmiseski: kandlevõtmega kriibit teravus, poogendamine, keeltelöögid jms. Kindlasti ei taha ma halvustada noid võtteid üldiselt. Vastupidi – kasutan neid vajadusel ise ja soovitan õpilastelegi –, kuid mis tahes uutel või vanadel (kopeerivatel, stiliseerivatel, parodeerivatel jne) võtetel peab olema sisuline eesmärk. Just sellest kipub vajaka jääma. Teost ähvardab mänguvõimaluste demonstreerimise kataloogiks muutumine ja elamusrikkus kaob. Tekkeajal oli säänsete mooduste uudsus ja puhuti šokeerivuski väärtus omaette, nüüdseks eeldaksin mõningast värskenduskuuri. Tehnika paraad emotsionaalse põhjenduseta muudab muusika tühiseks, rabedaks ja pärsib terviku adumist – ehkki rahutus saab muidugi ka taotlus olla.

Teises äärmuses ujub helilooja klišeestumishirmus teadlikult vastuvoolu, kaotades erilise agaruse korral pilliomase näo sootuks. Instrumendi korpus (eriti puu soe hõng) võib muidugi ahvatleda koputama ja patsutama ning klavessiini manuaalid peibutada lööma massiivseid klasterjaid puntraid. Ent kuidas leida üllatuslikkuse ja loomuliku ilu, jõu ja leebuse vahel tasakaal? Eks see üks peen tunnetuskunst ole, kuigi ma söandan uskuda, et vähemasti osa kuulajaid jagab vahe vaistlikult ära. Aplausilgi on hulk eri nägusid!

Hoole ja armastusega

Leidub mosaiiksemaid ja kompaktsemaid kontserte: selliseid, mis jätavad boheemlasliku segamudru mulje, ja selliseid, millest kajab kõiges vastu hoolikas läbimõeldus. Una Corda oma kuulub vaieldamatult viimaste hulka: valgustus, muusikute riietus ja lavaruumi paigutus oli klassikaliselt kaunis. Eraldi tahan kiita kontserdi kavalehte sellesse trükit heliloojate endi saatesõna eest ja et ansambli tegevusteekond oli kokku võet asjalikult, koormava infomürata. Väga akadeemilise hoiaku korral on interpreedi vestlemine publikuga ehk pisut kohatu, kuid kammerõhtuile lisab see kodusust, rääkimata teostele sisulise ligipääsu hõlbustamisest. Kolmiku kõik liikmed tutvustasid muusikat korda­mööda ja see mõjus armastusväärselt.

Suure panuse kontserdi ühtlikkusse andis muidugi repertuaar. Üdini puhas eesti kava, eesti hingelaad ja temperament ning seekord äraütlemata feminiinne, sest viiest heliloojast suisa neli olid naised. Varaseima ja hiliseima sünniaasta järgi mahtusid kõik sama põlvkonna raamesse. Veel üheks kava ühisnimetajaks võib pidada inspireeritust loodusest. Külma paratamatus ja soojaihalus, lumesaju rahu ja linnulaulu helgus avaldusid nii pealkirjades kui ka autorite annotatsioonides.

Enne autoriloome juurde jõudmist tahan lühidalt mainida Una Corda improvisatsioone, millest on olnud meedias päris palju juttu: nende kompaktsus ja harmoonilisus vastab kõigiti tõele, väheke kurvastas hoopis lühidus. Sedavõrd vilunud ja üksteist peensusteni tunnetav trio küündiks oma hetkeloomingus kindlasti palju arendatumate rännakuteni. Mitte et pikkus peaks olema siht omaette, vaid nii tore olnuks osa saada küpse loomingulise liidu spontaanseist uitlemistest. Napimana mõjusid need sissejuhatuse ja sidusosana ning sel juhul võinuks neid ehk olla veidi enam.

Kava, nagu öeldud, oli väga kompaktne. Paraku varitseb sellistes programmides taas oma oht: teosed n-ö söövad üksteist ära. Alati pälvib tähelepanu erksa kõrvaga jälgitav avalugu, sedapuhku Marianna Liigi „Värelused“. Lühike teos kujutab endast võrdlemisi lihtsat lineaarset kulgu kõrguse poole, ent selle raamesse mahub mitu muusikalooliselt tuttavlikku ja tämbraalselt vahvat leidu, alates tumedast lähtest (hämmastav sarnasus Giacinto Scelsi teose „Okanagon“ algusmotiiviga) ja terakesest ligetilikust mängust („Continuumi“ sagimisrõõm) kuni kummise nuiakesega löödud kellahäälsete kuminate ja e-bow’ kiirgava toonini.

Minu kõrvale ja südamele olid lähedased veel Liisa Hirschi ja Robert Jürjendali tööd. Jürjendali „Kolm kuningat“ eristub selgelt oma polüfoonilise, harmoonilise ja meloodilise küljega. Kuigi eredavärvilisi üleminekuid ühelt pillilt teisele leidub rohkesti, kannab juhtrolli kannel. Teose selgroona kasutet norra rahvakoraal katkeb aeg-ajalt ootamatult, pakkudes taasilmumisega alati midagi kõlauudset – parimas mõttes vana kooli kompositsioonitehniline osavus ja peene­tundelisus.

Õhtu tõeliseks maiuspalaks kujunes esiettekandes kõlanud Liisa Hirschi „Celsius –23˚“, kirjutet spetsiaalselt Una Corda 15. aastapäevaks. Olen alati imetlenud Hirschi isikupärast ja haruldast annet kasutada mis tahes eriefekte ja elektroonikat nii, et need loovad poeetilisele või tehnilisele tuumideele lisaväärtust ega muutu tühipaljaks edvistamiseks. Teost palistas interpreetide unenäoliselt leebe plastika, mis kujutas suurte tagurpidi asetet klaaside liigutamist väikeste kõlarite kohal. See kas päästis valla või summutas õrnade helide voolamise saali. Arvutitöötlusega lisas autor vibreerivate elektromagnetväljade ülemheliskaalasid, mille ulmeliselt kauneid kõlavärve rikastasid pillide esitet samast juurestikust võrsunud harmooniad.

Kvaliteetne muusika võikski ärgitada kuul(a)ma lisakihte, mis reaalselt ei kosta, aga mida meie fantaasia juurde loob. Selline võluv auditiivne meelepete laseb ühtaegu loovida helilooja osutet teerajal ja iga kuulaja omal kujutlusmaastikul. Hirschi fluidumlik heliilm sünnitas hulgi metamorfoose, millest ehk kõige lummavamas moondus harfi tipunootide repetitsioon tasaseks vilelaadseks kuminaks. Too salapärane foon sulas omakorda eelkirjeldet kõlarite ja vaaside mängitamiseks. Kõlaavade ees käe võngutamise tõttu jättis see vaevu aimatava linnulaulu mulje. Tundsin end lapsemeelselt õnnelikuna, sest kogu ruum mu ümber näis tilkuvat märtsikuist sädelevat lumesula – kuniks sain aru, et läksin elektroonilise trikitamise õnge. See polnud ainult kujutlus, linnulaul tuligi päriselt salvestiselt.

Olgu, mõni pettus on lubat ja teose lõpulahendus mõjus ilusaimana, mida on viimasest ajast meenutada – kevade­ootuse hääl, nagu helilooja oli taotlenud. Ükskeelikutele aga õnne ja inspiratsiooni!