Õnnestunud vaskpillimuusika tähis

Väga hea ülesehitusega kontsert sarjas „Sada suures saalis“ andis läbilõike eesti heliloojate stilistiliselt mitmekesisest suhtumisest vaskpillidesse.

MIRJE MÄNDLA

EMTA sarja „Sada suures saalis“ kontsert „Vaskpillimuusika sajand Tallinna konservatooriumis / Eesti muusika- ja teatriakadeemias“ 10. XI EMTA suures saalis. EMTA sümfooniline puhkpilliansambel, Eesti Noorte Kontsertorkester, Brass Academy Tallinn. Solistid Jan Marius Laur (trompet), Villem Endel Tiits (flüügelhorn), Hendrik Jaak Sepp (tromboon), Susanna Liisa Onoper (klaver), dirigendid Aavo Ots, Priit Sonn, Villem Endel Tiits, Enri Remmelgas. Kavas Harry Otsa, René Eespere, Teet Raigi, Ülo Kriguli, Timo Steineri, Toomas Trassi (esiettekanne), Mart Siimeri (esiettekanne) jt muusika.

Eesti puhkpillimuusika üks tugipiilareid Aavo Ots on intervjuus nimetanud eesti professionaalse vaskpilli­muusika saja-aastast traditsiooni ja ühendust Peterburi konservatooriumiga. Samuti tuleb meeles pidada tema enda õpinguid samas keskuses ning ühe saavutusena õpilase Neeme Birgi jätkuvat tegutsemist Peterburis. Kontsert andis koondvaate eesti heliloojate mitmekihilisest panusest vaskpillirepertuaari. Nooremate heliloojate loomingu valmimist on initsieerinud Aavo Ots ning kontserdil kajastus energiliste ja kvaliteetselt mängivate noorema põlvkonna puhkpillimängijate väga hea hetkeseis. Sama olen kogenud ka konkursi „Parim noor instrumentalist 2019“ finaali kuulates. Eri koosseisude ees seisid sel kontserdil valdavalt äsja mitmete preemiatega pärjatud head muusikutest pedagoogid Aavo Ots ja Priit Sonn.

EMTA juubelihooajale pühendatud kontserdisarja „Sada suures saalis“ eesmärgina on välja toodud soov tutvustada publikule mitmekülgsete kontsertidega uut saali. EMTA võimalusterohke suur saal, mis võiks ju kanda ka mõne Eestile olulise helilooja või muusikategelase nime, pakub küllap jätkuvalt avastamisrõõmu Eesti publikule, aga ka muusikutele. 10. novembril oli seal esimene puhkpillikontsert, kus olid leidnud kasutust selle saali avarad võimalused: solistid või ansamblid olid osaliselt tõstetud esinema saali rõdudele või küllaltki suure lava eri punktidesse. Saal soosib julgeid katsetusi, sest kõik saalis toimuv kostab igasse selle punkti ning ka vaade lavale on garanteeritud.

Heledast vineerist väljajoonistuvate seintega erilise arhitektuuriga saal oli 10. novembril fantaasiarikkalt kujundatud sinises toonis valgusvihkudega, mis jooksid osaliselt seinapaneelidel seitsmes reas. Erksas valguses mõjus rõdupiire parteri kohal laevareelinguna ning tekkis tunne, justkui oleksin mere ääres.

Kaua oodatud saal on täitnud muusikute unistuse hea akustikaga suuremast kammersaalist, kuhu mahub kontserti andma kammerorkester või sümfo­niett. Kuulamiseks tunduvad olevat parimad read, mis jäävad saali keskmisest osast tahapoole, veelgi parema kõlaelamuse ja ülevaate saab aga esimese rõdu keskosas. Mõnusad helebeeži kangaga üle tõmmatud toolid pakuvad piisavalt istumis- ja olemisruumi. Saali valgustus on külluslik. Kohati võiks üldmulje ehk isegi veidi mahedam olla: olen mõnel kontserdil tähele pannud, et näiteks saali kolmandas reas istudes tunduvad lava valgustavad prožektorid liialt kiiskavat ning on silmi väsitava nurga all. Laval toimuvat näeb aga selgelt ning sellise valgusrežiiga saab lavalt hea tele- või videopildi – kontserte jäädvustataksegi ses saalis aktiivselt.

Publikule on ehk harjumatu niivõrd hea akustika, et naabriga kontserdi ajal sosistamine tuleb lükata vaheajale. Saali akustika palub avastamisrõõmu ja põnevust. Ootan suure huviga kontserte, kus timmitaks dünaamilise skaala vaiksemaid helisid – selles saalis saab kenasti mängida vaikuse ja heli piiri kompivate teostega. Muusikule tähendab uue akustikaga saal samuti suuremat pingutust, sest iga eksimus on kuulda ega sumbu mühisevasse kajasse, mille varju saab pugeda nii mõneski teises juba tuttavas kultuuritemplis. EMTA uus saal on heas mõttes kõla koda või heli kodu. Tundub, et muusikud on saali üles leidnud, kuid tallinlased ilmselt veel mitte, sest tasuta kontsertidel kipub ju muidu olema külluslikult publikut. Praegu on saalis mõnel kontserdil veel kuulajatele ruumi. See ei ole etteheide, sest huvitatud leiavad kontserdid kindlasti üles: info on kenasti välja pandud nii eraldi kodulehel kui ka trükitud koondkavas.

Kontserdisarjas „Sada suures saalis“ on varem esinenud kammerorkester Accademia Baltica Guntis Kuzma juhatusel, puhkpillikvintett NyNorsk, kes tõi kuulajateni ka eesti heliloojate Liis Viira ja Toivo Tulevi teose, ning EMTA kammerorkester Arvo Leiburi juhatusel. Detsembri kammerkontsertidel esinevad teiste seas pianist Frank-Immo Zichner, viiuldaja Stanislav Pronin ning Guildhalli muusika- ja teatrikooli üliõpilased.

10. novembril anti kontserdisarjas võimalus süüvida eesti vaskpillimuusika ajalukku. Kava oli kokku pandud väga hea stiili- ja vormitunnetusega: Aavo Ots oli kenasti suutnud vältida läbilõigetega enamasti kaasnevat killustatust. Kontserdi esimeses pooles, mida dirigeeris Ots, esitleti kõigepealt väiksemaid koosseise ning liiguti EMTA sümfoonilise puhkpilliansambli poole. Õhtu teises pooles pakuti kena krestomaatiline puhkpillimuusika põimik, millest leidsid endale kindlasti kuulamist needki, kes otsivad puhkpillimuusikast äratundmisrõõmu ja rõõmsat pidupäevamuusikat. Autoritest olid esindatud Ülo Vinter, Eduard Tamm, Raimond Valgre (Tõnis Kõrvitsa seades) ja Valter Ojakäär. Laval mängis noori innustunud muusikaõpilasi ühendav Eesti Noorte Kontsert­orkester ning vaheldumisi dirigeerisid Enri Remmelgas, Villem Endel Tiits ja Priit Sonn. Viimistletud, virtuoosse ja meeleoluka soolopartiiga jäi meelde tromboonimängija Hendrik-Jaak Sepp Valter Ojakääru „Pika pilli polkas“ (1957).

Õhtu esimeses pooles esitasid Brass Academy Tallinn ja EMTA sümfooniline puhkpilliansambel kena valiku valdavalt Aavo Otsa eestvõttel eesti heliloojatelt tellitud heliloomingust. Sealhulgas kõlas kenasti kaunistatud flüügelhorni soologa Ülo Kriguli „Kolm kõla“, kolm koraalivariatsiooni luteri kiriku lauluraamatust (2017). Õnnestunult soleeris Villem Endel Tiits. Samuti kõlas Timo Steineri varase loomeperioodi teos „Hõbe, avita!“. Kontserdil kuulis eesti heliloojate-organistide Mart Siimeri ja Toomas Trassi uudisteost. Mart Siimeri teose „Tõstke väravad“ lähtepunktiks on psalmitekst, millest 300 aasta eest kasvas välja koraal „Nüüd tehke kõrgeks väravad“. Siimer on toonud kaassõnas esile teose liikumise aste-astmelt, akord-akordilt, helistik-helistikult ülespoole, sealjuures on teoses palju akordide paralleelliikumisi, poole tooni kaugusel asuvate harmooniate kõrvutamist. Teos andis mitmele noorele muusikule võimaluse soleerida: üles astusid Jae Wook Sung (metsasarv), Silver Niinemets (trompet, flüügelhorn), Ella Mimosa Laine (tromboon), Karl Abro (eufoonium), Enri Remmelgas (tuuba). Teose esitas Brass Academy Tallinn.

Õhtu teise uudisteose „!Oremus por la patria!“ kirjutanud Toomas Trass on selles väljendanud ülevoolavat poisikeselikku rõõmu rahvusriigi üle ning tsiteerinud EMTA kauaaegse rektori, helilooja ja professori Juhan Aaviku laulu „Jumal, hoia Eestit“. Trass on pühendanud teose oma isa Hans-Voldemar Trassi (1928–2017) mälestusele. Eesti heliloojate teosed on omanäolised, põnevalt ja eriilmeliselt orkestreeritud ning peale puhkpillide on huvitavalt ja oskuslikult kaasatud rikkalikult löökpille.

Eraldi vajab esiletoomist René Eespere 2010. aastal loodud teos „Dies festus“, mis näitab Eesperet võimeka puhkpillimuusika looja ja instrumendi põhjaliku tundjana. Eespere teos asetas Eesti puhkpillimuusika saja aasta loo veelgi avaramasse muusikasängi, meenutades puhkpillimuusika sajandeid kestnud traditsiooni ning Veneetsia koolkonna ja Gabrielide särisevalt helget katedraalimuusikat. Teose orkestratsioonis sai nüüdismuusika kaudu kuulata renessansipäraseid rikkalikult kaunistatud trompetipartiisid ning tooni kvaliteeti ja head ansamblitunnetust demonstreerivat tutti-osa. Õnnestunud ja klaari faktuuriga teost on täiesti arusaadavatel põhjustel korduvalt ette kantud ning sel kontserdil kõlas see erakordselt väärika lõppakordina.

Väga hea ülesehitusega kontsert sarjas „Sada suures saalis“ on märk sellest, milliseid tähendusvälju kannab sajandi­pikkune traditsioon ja kuhu võib selle aja jooksul arengus jõuda. Kvaliteetse esitusega kontserdil tegi kaasa õpilas­kond väikestest trompetiõpilastest meisterlike solistideni ning kuulajale avanes läbilõige eesti heliloojate stilistiliselt mitmekesisest suhtumisest vaskpillidesse.