Ookean, hiidnukk ja prügihunnik
Muusikaline lavastus „Ookean“ paneb vaataja mõistma, et loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg.
Muusikaline lavastus „Ookean“ 15. VII Tallinna kruiisisadama alal. Helilooja Ülo Krigul, elektrooniline helikujundus Sander Mölder, lavastaja Ran Arthur Braun, kunstiline juht ja dirigent Risto Joost. Esitajad Tallinn Sinfonia ja Voces Tallinn.
Audiovisuaalse teose „Ookean“ keskmes on kaheksa meetrit kõrge tuukriülikonnas nukk, kes kergitab köietõmbe peale kätt-jalga, pööritab silmi ja paotab suud. Nattipidi kraana otsa riputatuna veeti teda mootorimürina saatel etenduspaigas ühele ja teisele poole, ümberringi sebimas kaheksaliikmeline nukuliigutajate meeskond nagu mammutikütid. Vahepeal avas nukk suu, et tuua malbel häälel kuuldavale mõtteteri „kui sureb planeet, siis sureme ka meie“ või „ärme risusta omaenda kodu!“.
„Ookean“ on mingis mõttes koroonapiirangute järgse (või koroonalainete vahepealse) aja sümptom. Mida keerulisem on olukord, seda ülemeelikum on pärast vabanemise tunne ja seda ohjeldamatum vaatemäng. „Ookean“ lausa rebeneb sellesse paigutatud vahendite külluse all: kammerkoor ja -orkester, elektrooniline helikujundus, eelsalvestatud videoklipid, videopilti otse lavaekraanile edastav võttegrupp, akvalangistid, iluvõimlejad, tõrvikutega žongleerijad, rääkimata hiidnukust ja selle juhtidest. Seejuures kanti „Ookeani“ ette ainult kaks korda ja mõlemad etendused olid samal õhtul.
Pisendatud süütunne
Etenduspaigas, kruiisisadama alal asuval mulla- ja kruusaväljal, võis kõigepealt näha kokkupressitud plastpudelitest tahukaid, mis juhatasid põhiteema, ookeanis hulpiva prügi juurde. Juba ainuüksi kruiisisadama mullatolmune väljak, kus veel hiljuti oli raskeveokite parkla, rõhub oma trööstituses publiku ökoloogilisele süütundele. Sellisesse kohta jõudnuna küsid endalt: kas olen ikka omalt poolt teinud kõik, et hoida ookean rämpsust puhas? Küllap mitte, sest viisakas ja loodushoidlik publik kõnnib Estonia kontserdisaali parketil. Igaüks, kes on sattunud tühermaale „Ookeani“ vaatama, peab mõistma, et on selle ära teeninud: loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg.
Ran Arthur Brauni lavastuses ei kohelda vaatajat siiski liiga karmilt. End musta kilesse mähkinud kalaga liitus lavaekraanil peagi merest soppa nokkiv luik, ent audiovisuaalne šokiteraapia jäi tulemata. „Ookeani“ reklaami tähelepanelikult lugedes selgub, et see ei räägi ainult ookeanist ja prügist, vaid palju laiemalt „maailma hoidmisest, unistamisest, vabadusest ja aupaklikust suhtumisest elusse“. Käsitlemiseks on valitud põletav ökoloogiline probleem, ent samal ajal öeldakse, et soovi korral võib igaüks mõelda lavastust vaadates ka ükskõik millele muule. Miks peaks?
Merereostust siidkinnastega mõistukõneliseks pöörata ja seeläbi pisendada on lavastuse suurim viga. Kui nii tõsine teema on kord juba välja hõigatud, siis ei saa jääda pidama poolel teel, vaid tuleb näidata ilma keerutamata, mida kilekott või naftaloik teeb linnu ja loomaga. Rõhuda ei tuleks ainult üksikisiku vastutusele, vaid ka majanduslikele hoobadele, mis looduse lagastamist nagu nõiaringis tagant tõukavad. Kuna mängiti sadamas, siis seda asjakohasem olnuks meenutada, milline osakaal on merede reostamisel sadamate kaudu käival pahatihti vastutustundetul kaubavahetusel. Mõjusalt saanuks nende teemade lahkamisel kasutada dokumentaalkaadreid. Selle asemel sulistasid ekraanidel inimmolluskid ja muud olendid, kes on küll vaieldamatult mereteemalised, aga ei toeta kuigivõrd lavastuse sõnumit.
Pahupidi sümfoonia vaatemängud
„Ookeani“ teatrisündmuseks nimetada ongi ehk liiast. See oli ennekõike Ülo Kriguli heliteose ettekanne, millele Sander Möldri elektroonilises helikujunduses oli lisatud merekohinat ja vetevulinat. Tund aega kestev teos jaguneb seitsmeks sidusalt kulgevaks osaks, mis on inspireeritud teekonnast läbi ookeani isesuguste eluvormidega ja eri valgusega veekihtide. „Ookean“ on niisiis nagu pahupidi Richard Straussi „Alpisümfoonia“: kui „Alpisümfoonias“ kirjeldatakse mäkketõusu, siis „Ookeanis“ laskumist vetesügavusse ja pinnale tulekut ehk ühtlasi rännakut valgusest pimedusse ja uuesti päikese kätte. Veeteema kajastub Ülo Kriguli varasemaski loomingus, eriti piibliainelises segakoorile ja keelpilliorkestrile kirjutatud teoses „And the Sea Arose“ („Ja järv hakkas tõusma“, 2019), millele omane kõlakujundlikkus iseloomustab ka suurt osa „Ookeanist“. Ülo Kriguli muusika on karakteriküllane, koori rahulike veemasside ja orkestri maruliste hoovustega. Muusikaline külg pääsenuks paremini mõjule, kui Tallinn Sinfonia ja kammerkoor Voces Tallinn (endise nimega Voces Musicales) esinenuks loomuliku akustikaga korralikus kontserdipaigas, mitte lageda taeva alla püstitatud ajutisel laval. Seetõttu tasub loota, et „Ookeani“ esitatakse kunagi uuesti soodsamates kontserditingimustes ja võib-olla hoopis teistsuguse, muusikat paremini toetava visuaalse materjaliga.
Ran Arthur Brauni lavastuses tühistavad visuaalsed kujundid üksteist vastastikku nagu osake ja antiosake. Etenduse alguses on ekraanil näha merre sammuvat leekides inimfiguuri, mis sümboliseerib ehk inimkonna ahnust ja rumalust, mille eest ainult ookean suudab pakkuda pelgupaika. Oma naturalistlikkuses kriibib see kujund mõrkjalt, siis tuleb aga malbe tuukriülikonnas nukk, mis pöörab meresügavusest kõneleva lavastuse kuidagi pinnapealseks. Kus on vett, sinna sobib muidugi ka tuli. Mida rohkem žongleeriti tõrvikutega ja süüdati tossavaid säraküünlad, seda enam läks ookean meelest ja tundus, et saabunud on hoopis Hiina uusaasta. Kell seitse alanud etenduse ajal, muide, lõõmas veel päike, mistõttu tõrvikud olid sama mõttekad kui valge tindiga kiri valgel paberil. Etendusepaik oli sadamas, aga lava varjas ära merevaate. Selle asemel sai vaadata merd ekraanidelt ja kuulata ookeanimüha kõlaritest. Meri on sealsamas, aga siiski publikust tehnoloogiliselt võõrandatud.
Umbes veerand tundi enne etenduse lõppu suundus tuukriülikonnas nukk aeglaselt veidi eemale mere äärde, kus ta oleks justkui tahtnud viskuda lainetesse (tegelikult tehti tal siiski vaid kalossid märjaks). Üleelusuurune nukk on juba iseenesest veetlevalt jabur, tema aegluubis paraadlik lahkumine keerab aga oma tõsidusega absurdile veel vindi peale. Meelde tuleb 1980. aasta Moskva suveolümpia lõputseremoonia, mis kulmineerus mängude maskoti, karumõmmik Miška „taevasse minekuga“. Täiskasvanud vaatajad pühkisid sel hetkel silmanurgast pisara, lapsed olla aga kiljunud nutta: „Miška, ära mine!“ „Ookeanis“ ei paistnud keegi sukelduvat nukku taga nutvat. Siiski tuli ta etenduse lõpus tagasi, lehvitas käega ja näitas suurt gloobust, otsekui öeldes: „Vaadake, see on meie kodu, planeet Maa!“
„Ookean“ on teisisõnu tõestus sellest, et kui panna kokku ambitsioonikas algidee ja ülevoolav teostus, siis on tulemuseks lavastus, mis taotluslikult või tahtmatult läheneb camp-esteetikale. Kas see aga täitis oma eesmärgi loodushoiu mõttes? Kaudselt kindlasti, kuivõrd raha, mille publik oleks muidu kulutanud mõttetule tarbimisele ja looduse lagastamisele, suunati sedapuhku etenduskunstidesse – valdkonda, mis ainsa reostusena toodab süsihappegaasi ja metaani ning sedagi palju vähem kui muud majandusharud.