Ooperipaastu magus lõpp

Maarja Purga esinemine oli hillitsetud kammerstiilist umbes sama kaugel kui Tallinn Roomast. See hääl lihtsalt kuulub ooperisse!

ANNE AAVIK

Eesti interpreetide liidu kontsert „Valgete ööde muusika“ 9. VII teaduste akadeemia saalis. Maarja Purga (metsosopran), Anneli Tohver (klaver). Kavas Francis Poulenci, Maurice Raveli, Eino Tambergi, Henri Dutilleux’, Ester Mägi, Hector Berliozi ja Léo Delibes’i kammerlaulud.

Kõik algas ühest niiskest juuliõhtust. Leevendasin ETV2 lehel igatsust suvise Lõuna-Euroopa järele ja avastasin järelvaatamise rubriigist Woody Alleni romantilise komöödia „Armastusega Rooma“ (2012). Ooperilavale sattunud surnumatjat Giancarlot kehastab linateoses veristlike rollidega tippu jõudnud tenor Fabio Armiliato. Karjääripööre toimub põhiliselt Alleni enda kehastatud läbikukkunud avangardistist ooperi­lavastaja initsiatiivil, kes veab oma värske langu poolvägisi lavale. Kuna selgub, et Giancarlo suudab jumalikku häält tekitada vaid duši all, siis esitab ta kogu Leoncavallo ooperi „Pajatsid“ peaosa alasti veejugade all seistes ja end seebiga nühkides. See ei takista aga ooperi dramaatilist arengut: koos nuustikuga on kenasti valmis seatud ka külmrelv ja ooperi finaalis käivad kõik surmale määratud tegelased viisakalt dušikabiini juurest läbi, et end kombekohaselt pussitada lasta. Allen on sellega ooperi olemuse täpsemalt kokku võtnud kui lugematud teoreetikud – igatahes on stseen hüsteeriliselt naljakas. Aga sel hetkel mõjus olukorra üle võlli keeratud koomilisusest veel enam Armiliato dramaatiline tenor.

Olen nüüdseks kuid elava muusika dieedil olnud ja tundsin äkki, kui väga igatsen elavat inimhäält kuulda. Kui oleksin kirjutanud ooperilibretot, siis karjataks minategelane: „Oo, julm saatus, kui ma kohe head laulmist ei kuule, siis suren!“ (Erilist lohutust ei pakkunud ka teadmine, et kevadiste plaanide kohaselt pidanuksin mõne päeva eest viibima Berliini riigiooperis „Figaro pulma“ viimasel etendusel Lauri Vasaraga peaosas.) Aga isegi mõnel ooperil on õnnelik lõpp ja juba järgmisel õhtul (kui isegi vihma ei sadanud!) leidsin end Toompealt teaduste akadeemia sulni akustikaga saalist. Kinnitan juba ette, et kogu järgnev jutt on sisutühi ilutsemine, liiati emotsionaalselt kallutatud ja täis ilmselgeid liialdusi. Sõnast algavad me vead, nagu on kirjutanud Linda Ruud luuletuses, mille on üheks eesti armastatumaks lauluks viisistanud Ester Mägi.

Niisiis, kahtlaselt magusa peal­kirjaga „Valgete ööde muusika“ kavas serveerisid Eestis harva esinenud, pigem Kölnis tegutsev metsosopran Maarja Purga ja ooperliku taustaga pianist Anneli Tohver põnevat prantsuse-eesti XX sajandi kammerlauluvalikut. Eks inimene saab ikka seda, millest ta unistada oskab, aga Maarja Purga esinemine oli hillitsetud kammerstiilist umbes sama kaugel kui Tallinn Roomast. See hääl lihtsalt kuulub ooperisse! Loodusjõud, mida iseloomustavad piirituna näiv hääleulatus, dramaatilised värvid ja rikkalik tämber, oleksid kui sündinud Wagneri hiigelrollide jaoks. Algus on ses vallas juba ka tehtud: eelmisel suvel tervitas lauljatari ilmakuulus Bayreuthi festival ja Berliinis esitas ta „Reini kulla“ Frickat.

Niisiis ei tulnud kuulajale üllatusena, et kammermuusikale omast dünaamikat ehk maakeeles vaikselt või väga vaikselt laulmist sel kontserdil ei kuulnud. Muidugi võiks nokkida ka mõningate keskregistri iseärasuste ja rinnaregistri ühendamise esteetika teemal, aga jäägu köögipool täna läbi hakkimata, sest suurepärase roa valmimise eeldus on siiski parim tooraine, ülejäänu olgu koka mure.

Ebatavaliselt hõrk oli küll lauluduo valitud kava, mille fookusesse sattus XX sajandi eripalgeline, mõnuga stiile kokku segav ja eksperimenteeriv laulu­looming. Kuigi laulja ise muiates tunnistas, et läbivat joont tal õieti seal leida ei õnnestunudki, siis kuulajale jäi kõlama eeskätt XX sajandi esimeses kolmandikus sündinud heliloojate otsinguline laululooming, olgu need siis meloodiad või romansid, laulud või šansoonid. 1940–1980ndatel kirja pandud miniatuurides leidub nii olemise talumatut valu kui ka leekivat armastust. Ülejäänud lood mõjusid kavas pigem juhuslike traagelniitidena.

Francis Poulenci „Banalités“ ning Henri Dutilleux’ „Quatre melodies“ ehk „Neli viisi“ on mõlemad loodud 1940ndatel, tekstide sümbolism ja sürrealism seguneb ehtprantslasliku maheda nostalgia ja džässivärvidega muusikas. 1916. aastal sündinud kauaaegse Prantsuse Raadio muusikajuhi Dutilleux’ suurepäraseid minimalistlikke laule jõuab eesti lauljate keelele kahetsusväärselt harva. Üks Dutilleux’ propageerija on olnud Renée Fleming, olen tema esitusi kuulanud nii palju, et lausa pelgasin – aga ka Purga ei valmistanud pettumust. Lihtsalt, kui võõrkeelte puhul läheb alati osa auru häälduse ja muude tehniliste küsimuste peale, siis kõige vabama sisulise kontakti saavutas ta ikkagi eesti muusikaga – olgugi et õpingud ning töötamine Hollandis ja Saksamaal on isegi emakeele hääldusele kerge pitseri jätnud. Kui Dutilleux’ tsüklit alustades hirmutas lauljatar meid, et osa klaveripartiist kõlab nagu juhuslik prõmmimine, siis Anneli Tohver (isegi teaduste akadeemia saali klaveri kiuste, mille võrdlemist teatava köögiriistaga ei suuda vähemalt mõttes ükski pianist vältida) ei täitnud lubadusi, vaid näitas end lauljale igati võrdväärse partnerina.

Nagu juba ähvardasin, siis ooperist sellest kontserdist rääkides ei pääse – isegi lauljatar ise kommenteeris Ester Mägi 1960ndatel loodud eesti kammerlaulu püsirepertuaariks saanud romansse, et äkki oleks võinud Mägi ikka ühe ooperi ka kirjutada. Meie kammermuusika esileedi sisekaemuslikule loomingule mõeldes on see esmapilgul üllatav mõte. Kes kuulis, see ilmselt nõustus! Ester Mägi laulud kõlasid parimas mõttes kirglikult ja metsikult. Marie Underi tekstile loodud laulust „Kuis võiksin magada“ sai üks kontserdi tundeküllasemaid osi.

Kava kõige uuemate lugudega tehti kummardus eesti heliloojale, kes on meie läbi aegade edukaima ooperi autor. Eesti muusika armastuslauliku Eino Tambergi 90. sünniaastapäeva tähistasime tänavu mais ja mul oli südamest hea meel kuulda just tema 1980ndatel kirjutatud „Kolme lihtsat laulu Viivi Luige luulele“, mitte sagedamini esitatavat nooruspõlve loomingut. Seni on minu tutvus nende lugudega piirdunud ERRi heliarhiivis leiduvate salvestustega. Eino Tamberg ise on öelnud, et ta armastab kunsti, milles on mingi saladus – ja suuresti sõnastamatuks jääb ka see erakordne meeleseisund, mille tekitab tema enda helikeel.

Vaid kergeks puhkuseks olid kavva juba nimetatud teoste vahele pikitud mõned varasemad, eeskätt tehnilist tulevärki pakkuvad temperamentsed menulood nagu Delibes’i „Cadixi tüdrukud“. Kolm osa Hector Berliozi menutsüklist „Suveööd“ oleksid sama hästi võinud kavast välja jääda. Sisuliselt jäid nad terviku seisukohast kuhugi oma nurka ja neile ei leidunud piisavalt tähelepanu äratavat kohta. Berliozi sulnid meloodiad on loodud paduromantik Théophile Gautier’ tekstidele, mis eelnenud tekstide valgel mõjusid ehk ülesuhkrustatuna. Teiseks, olgem ausad, poolteist tundi järjest puhkamata laulda näitab küll laulja hääle tehnilist võimekust, aga mõnele kuulajale käib see lihtsalt üle jõu. See viiekäiguline gurmeemenüü oli lihtsalt väga rikkalik ühele nälginud kõrvale!

Mõnusa kontakti publikuga oskas Maarja Purga küll luua algusest peale. Tema otsekohene kõnepruuk ja lõbusad lookesed teenisid naerupahvakuid ja lammutasid kähku igava elitaarsuse müüri, mille kõrgpoeetiline kammerkontsert nii sageli muusikute ja publiku vahele ehitab. Kuigi noodipuldi asetamine laulja ja kuulajate vahele nagu rõhutaks, et siin peaks ikkagi olema mingi sein, kas või nähtamatu. Lauljatar oli enda peale võtnud ka prantsuskeelsete tekstide tõlkimise, seega pole põhjust kahtlustada, et tal polnud aega neisse lähemalt süveneda. Siiski on võimalus häirimatult laulja näoilmet jälgida üks kontserdi olulisi osi – muidugi sõltub see ka valitud istekohast.

Suur paast on seekord õnnelikult läbi saanud ja vähem kui kahe kuu pärast avanevad taas ka meie ooperimaja uksed. Mind jääb kummitama mõte, et uuel aastal ootab meid taas Verdi surematu ooper „Trubaduur“ ja seal on üks eriline roll, kunagine Urve Tautsi leivanumber. Rollid on kindlasti juba jagatud, aga äkki saab võimaluse veel mõni Azucena?

Maarja Purga otsekohene kõnepruuk ja lõbusad lookesed teenisid naerupahvakuid ja lammutasid kähku igava elitaarsuse müüri, mille kõrgpoeetiline kammerkontsert nii sageli muusikute ja publiku vahele ehitab.

Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht