Õppimiskallakuga koorifestival Pärnus

Kaie Tanner

Laste- ja noortekooride festival „Europa Cantat junior 6” 9. – 17. VII Pärnus.        Eestis esmakordne laste- ja noortekooride festival „Europa Cantat junior 6” oli märgilise tähendusega sündmus mitmes mõttes: esmakordselt jõudis Euroopa Kooriassotsiatsiooni algatatud noortefestival Eestisse, esmakordselt kutsuti sinna ka segakoorid, esmakordselt tõsteti osavõtjate muidu 8–18 aasta vanusepiiri 20 aastani ning esmakordselt saabus Eestisse ühekorraga nii suur hulk tipptasemel rahvusvahelisi koolitajaid: kümme dirigenti USAst, Venezuelast, Kenyast, Hollandist, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Eestist. Seejuures viibisid ka kõik külalised Eestis esmakordselt. Kui Euroopa Kooriassotsiatsioon (tollase nimega Euroopa Noortekooride Föderatsioon) Europa Cantat 1963. aastal loodi, oli üheks ajendiks üksteisemõistmise suurendamine  eri rahvaste vahel, et hiljuti lõppenud Teisele maailmasõjale ei järgneks kunagi kolmandat. Seega keskendus organisatsioon võimalikult laia võrgustiku loomisele ning festivalide ja koolituste korraldamisele nii kooride kui dirigentide jaoks. Koorikonkursid ning nendega kaasnev võistlusmoment aga Europa Cantati filosoofiaga nii hästi ei sobinud ning seega on võistlusi korraldatud ainult noortele dirigentidele, et anda neile võimalus oma võimeid  näidata ja kogemusi saada. Europa Cantati festivalid on oma olemuselt koolitusprojektid, kus kooridel on võimalus osaleda õpitubades tippdirigentide käe all.

Pärnu festivalil oli erineva raskusastmega õpitube kokku üheksa: „Kreegi Reekviem” (Tõnu Kaljuste), „Koorimuusika ja liikumine” (Ana María Raga, Venezuela), „Ooperikoorid” (Jean-Marie Puissant, Prantsusmaa), „Vokaaljazz” (Michele Weir, USA), „Eesti filmi- ja muusikalimuusika” (Aarne Saluveer), „Veemuusika” (Maud Hamon-Loisance Prantsusmaalt ja Basilio Duque Astúlez Hispaaniast), „Aafrika muusika”  (Ken Wakia, Kenya) ja „Muusikalikoorid” (Panda van Proosdij ja Hans Cassa, Holland). Kokku registreerus ligi 1000 last ja noort Belgiast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Poolast, USAst, Taiwanilt ja Eestist ning iga õpitoa lõpetas kontsert Pärnu kontserdimajas. Kreegi Reekviem ja Kõlari Missa Tõnu Kaljuste juhatusel kanti ette nii Nargeni festivali raames Noblessneri valukojas 15. juulil kui ka Pärnu kontserdimajas 16. juulil. „Haruldane  võimalus ja suurepärased kontserdikohad,” ütles üks osalejaist, Atlanta Noortekoori dirigent Paige pärast festivali: „Tõnu tegi noortega väga head tööd ning nad olid oma õpitoaga ülirahul”. Kaljuste töö oli eriline: kui tavaliselt omandatakse õpitoa jooksul kuni 30 minutit muusikat, siis Kreegi Reekviem ja Kõlari Missa moodustasid palju mahukama programmi. Kuna õpituba oli mõeldud aga valitud noortekooridele, kes enne Pärnusse sõitu ka muusikalise materjali ette valmistasid, õnnestusid ettekanded suurepäraselt.       

Michele Weir (USA) on pikalt koos töötanud maailmakuulsa Manhattan Transferiga ning teinud neile ise seadeid. Ka Pärnu õpitoas töötas ta peamiselt oma seadetega, mis olid noortele küllalt keerukad, kuid saadi nädalase tööga kontserdiks siiski korralikult selgeks. Muljet avaldas Weiri professionaalsus stiililise ja rütmilise täpsuse nõudmisel – ta ei teinud kvaliteedis järeleandmisi ja saavutas noortega väga hea tulemuse.       

Huvitav oli jälgida dirigente, kes tegid tööd omaenda maa muusikaga: Basilio Astúlez (baski heliloojate looming), Ken Wakia (aafrika muusika) ja Ana María Raga (ladina-ameerika muusika). Kõigi töö oli pedagoogiliselt kõrgel tasemel ning muusikaline valik põnev, kuid lisaks suutsid dirigendid lastele edasi anda oma muusika nüansid ja tunnetuse, mis oli ka esitusel selgesti kuulda.       

Õpitubade lõppkontserdid avardasid ilmselt meie kontserdipubliku tavaarusaama koorimuusikast. Jalustrabava energiaga tantsivad ja laulvad muusikalikooride õpitoa õpilased, paljajalu laval keksivad veemuusika mudilased, ooperikooride laste käepäraste vahenditega lavastatud etteasted, animafilmi ja koori sümbioos filmimuusika õpitoas – lõppkontsertidel esitatu paistis silma nii kunstilise taseme, esitusrõõmu kui publiku entusiastliku reaktsiooni poolest. Mina pole varem juhtunud nägema, et koorikontserdi publik Pärnu kontserdimajja  vaevu ära mahub ning suure vaimustusega vaat et katuse pealt ära tõstaks. 15. ja 16. juulil sai seda aga nii näha kui kuulda. Festival on läbi, õpitud laulud ja omandatud kogemused aga jäävad. Olulisim on ehk, et ka Eesti kooride hulgas hakkab kujunema harjumus käia festivalil õppimas ja koos muusikat loomas, mitte vaid võistlemas või oma repertuaari esitamas. Nii tipptasemel konkursil kui koolitusfestivalil on koori arengus oluline koht. 

Pärnus käis Kaie Tanner