Õrn sõda. Eleegia

Doris Kareva

Kui hollandi pianist Charles Visser avastas üheksakümnendate algul ühest antikvariaadist Hillar Kareva „Eleegia” partituuri, ei olnud tal autorist vähimatki aimu. Et saksofonile ja klaverile kirjutatud muusika teda aga tõeliselt köitis, oli vaja leida kaaslane, kellega koos see ette kanda. Nii kohtuski Charles Visser endast üsna erineva muusikunatuuriga noore saksofonisti Luc van Gesseliga, kellega koos moodustati duo Tendre Guerre (’õrn sõda’). Oletades, et tegu on vene naisheliloojaga, püüdsid nad „Eleegia” autori kohta rohkem teada saada, järelepärimised tulemusi aga ei andnud. Kuni ühe kontserdi järel soovitas baltofiilist tenor Jan Sleumer neil ühendust võtta samanimelise eesti luuletajaga. Läks õnneks. Mu isa oli innukas kirjakirjutaja. Vastuseks Charles Visseri küsimustele avas ta meeleldi oma loomingu tagamaid, saatis teisi partituure – saksofonile ja klaverile oli ta kirjutanud õige mitu teost, mõnigi neist Villu Veski jaoks – ja oli rõõmsalt elevil selle üle, et tema muusikat, millele tema konservatooriumi lõpetamise ajal anti üsna kuiv, kui mitte hävitav hinnang „igatahes kõlab see ebanõukogulikult”, Euroopas mängitakse. 1992. aasta septembris pidi Tendre Guerre esinema ka Tallinnas ja mõlemad pooled ootasid kohtumist väga. Kahjuks kujunes kontsert mälestuskontserdiks; kaks nädalat varem oli isa lahkunud.

Mäletan, mismoodi Charles ja Luc astusid tema tuppa, otsekui üle templiläve, ujeda harduse ja ahne huviga silmitsedes kitsukest ruumi, milles isa ratastoolis oli veetnud oma viimased aastad. Eriti äratasid neis hämmastust tema käsikirjalised partituurid – laitmatult puhtad, filigraanses kirjas. Selleks oli klaveril alati valmis skalpell ja mitu pehme südamikuga kvaliteetset pliiatsit, mis pidid alati olema täiuslikult teravad. Pliiatsiteritamine oli üks isa meditatiivkunstidest – võrdväärse tulemuseni ei küündinud ükski automaatteritaja. Ka munavalget õpetas ta vahtu lööma tavalise kahvliga, nii et kui taldrik tagurpidi kummutada, ei tohtinud vaht maha langeda. Tema lõigatud kahekäeleivad, mida kindlal temperatuuril pika aja jooksul poolavatud uksega ahjus tuli kuivatada, olid õhkõhukesed ja sulasid suus. Musta kanget kohvi, mis moodustas ehk poole tema päevasest toiduratsioonist, valmistas ta jonnakalt omal meetodil, alates roheliste kohviubade röstimisest ja jahvatamisest, kas siis kuus korda kuuma liiva sees peaaegu keema lastes türgi moodi, itaalia espresso-masinas või röövlikohvina suures mõrnikus – nii ta oma lemmikkruusi kutsus. Mida ta ka ei teinud, tegi ta ennastunustava pühendumusega. Tema kuldsulega täitesulepea pidi olema parim võimalik, et mitte rikkuda tema täiuslikult ühtlast käekirja – seevastu mis tahes elumugavusele või ka oma väljanägemisele ei pööranud isa vähimatki tähelepanu.

Ehk esimene pilt, mis seoses temaga meenub, on isa köögilaua ääres kitsukesel taburetil, käes suitsupits filtrita sigaretiga, kõrval mõrnik kanget kohvi, pilk pööratud sissepoole, keha vibreerimas ainult talle teada olevais rütmes. Kuni korraga hüppas ta püsti, tormas klaveri taha, lõi mõned tormilised – või vahel ka valuni õrnad – akordid, haaras valmis teritatud pliiatsi lennult ja märkis vaimus kuuldu üles. See oli aeg, millal tema jaoks midagi muud ei eksisteerinud; aeg, mida ei tohtinud katkestada.

Mitte midagi ei vihanud mu isa rohkem kui leigust ja lollust, olles lapsest peale kasvatatud range maksiimi „Mida sa ka teed, tee seda nii hästi, kui vähegi suudad” vaimus. Ta oli erakordselt nõudlik nii enda kui oma lähedaste, küllap ka andekamate õpilaste vastu. Samas iseloomustas teda suuremeelne leebus; igasugune üleolek või kadedus oli talle võõras. „Ära kunagi võrdle end teistega,” kordas ta ikka. „Ainus mõõtkava enda jaoks oled sa ise – küsi endalt pidevalt, kas su sooritus on sinu kujutluse kõrgusel. Kadedus võib olla niihästi halvav kui edasiviiv. Kui suudad vaimustuda teiste saavutustest, neist õppida ja innustuda iseennast täiustama, on see rõõmus, loov ja arendav tunne.”

Kontrastse ja kirgliku isiksusena kandis isa endas eluaeg seda „õrna sõda”, mille Charles Visser tema loomingus nii selgelt ära tundis ja mille ta meelsasti ikka ja jälle algatas. Mäletan vaidlusi kreeka mütoloogia teemil, kui ta „Parise kiusatust” kirjutas. Kui me Hera kuju osas olime enam-vähem ühel nõul, lahknesid meie arvamused Athena ja Aphrodite osas tublisti. Küllap selgus see mulle kõige pildilisemalt siis, kui olin tunnistajaks isa järjekordsele raevukale meelehärmihoole Esko Lepa talle pühendatud eksliibrist nähes. See kujutas tujukat trotslikku muusat, kelle tooga oli ühelt õlalt pisut alla libisenud ja lubas rüü voltide all aimata naiserinda. Minu meelest andis eksliibris isa dionüüsilist loomust hästi edasi. Kogu oma austuse juures Esko Lepa loomingu vastu palus isa aga kunstnikul siiski selle siivsamaks ümber teha. Päris helkivat Athena kiivrit ta muusa voogavate lokkide üle küll ei nõudnud, aga Aphrodite kehastust ei tahtnud ta oma eksliibrisel kindlasti näha. Parise valiku mõistis ta hukka kui andestamatu kergemeelsuse, mis mitte ainult ei vallandanud Trooja sõda, vaid põhjustas palju kannatusi paljudele inimestele.

Mina pidasin Parise otsust noore mehe kohta üsna loomulikuks ja eluterveks ega nõustunud kuidagi Aphroditet sõja algatajaks pidama; pigem said saatuslikuks Athena ja Hera haavatud tunded. Ja nii me vaidlesime – tuliselt, tihti tundide kaupa, algselt teemalt teinekord päris kaugele kandudes. Eeposed, müüdid ja muinasjutud olid vanas kirjaviisis piibli kõrval isa kapist pärit lugemisvara, mille peal olin üles kasvanud. Mäletan näiteks, et kui ennast unustades hüüatasin millegi peale „kurat!” – just samal toonil nagu isa –, siis kergitas isa enamasti üksnes oma puhmaskulme ja kostis: „Mis sõna nüüd lipsas, oh laps, üle valgest su hammaste aiast?” Sellest korralekutsumisest piisas. Mis on lubatud Jupiterile…

Aga oh häda, kui mind tabati soovitusliku ajaloolise või populaarteadusliku kirjanduse, näiteks „Kuidas avastati latimeeria” asemel salaja laenatud „Consuelot” või mõnd muud armastusromaani lugemas. Seda vaikivat meelehärmi ja haletsuse segu isa näol oli ehk raskemgi taluda kui tema raevuhooge. See meenutas saatuslikku lauset, kui olin umbes viieaastane: „Sul pole mõtet muusikat õppida. Konservatooriumid on täis õpilasi, kes on sinna sattunud üksnes tänu oma andekaist muusikuist vanemate ambitsioonidele; keskpärasust toita pole vaja”.

Seitsmekümnendate lõpul, kui poliitiline surutis hääletult ümber kaela hakkas keerduma ja tunneli lõpus õieti valgust ei kumanud, andis isa mulle ülesande kirjutada tekst „Ood rõõmule” vaimus. Kui kaugel ma sellest ka hetkel polnud, võtsin siiski teema üle mõelda, mille tulemusena valmis triptühhon rõõmu kolmest vormist: lootus, rõõm ja rahu.

Jälle vallandusid kirglikud vaidlused. Eriti võõrastas isa kolmandat osa, mis algas sõnadega „Ei, surma ei ole …” ja lõppes „… ning läbi me hingetõmmete ohkavad puud”. Mis minu jaoks oli ülev maailmakõiksusse sulanemine ja helge paratamatusega leppimine, tundus talle mitte andeks-, vaid allaandmisena; rõõmu osa osutus õ-tähe kordumise tõttu raskesti lauldavaks ja lõpuks sündiski heliteosena vaid esimene, „Laul lootusest”. Selle rahutud rütmid olid isale arusaadavalt kõige südamelähedasemad. Küll aga nurises ta, et minu tekste on äärmiselt raske viisistada, kuna muusika on neisse enamasti väga intensiivselt juba sisse kirjutatud. Sellele polnud ma enne mõelnud, pidin paraku aga nõusse jääma.

Isa huvitasid paljud asjad. Tema raamatukogus oli muinasjutte õige mitmetes keeltes, mida ta luges sõnaraamatute abil; arvukalt teatmeteoseid mis tahes vallas – ja polnud vist eset, mida ta vajaduse korral poleks valmis meisterdanud. Temas pulbitses pidevalt loomise ja leidurluse vaim; muusika kõrval teine kõige olulisem kirg oli siiski fotograafia – nagu ka jalutamine. Tallinna tänavaid tundis ta paremini kui mõnigi taksojuht. Eks oli ta juba koolieast peale, kontrabass seljas, pidanud hilistelt pidudelt jala koju kõndima. Ikka liikus isa trammipileti pealt kokku hoides pikki vahemaid lennukalt, kiirel sammul, siin ja seal peatudes, et mõnd hetke jäädvustada – kuni ränk haigus ta ratastooli aheldas.

Tendre Guerre ei püsinud duona koos kuigi kaua. Peale Hillar Kareva muusika ei ühendanudki Charles Visserit ja Luc van Gesselit õieti miski, ometi ammutasid sellest inspiratsiooni mõlemad. Mul on väga hea meel, et juba mõnda aega on enam-vähem sama repertuaari esitanud ja plaadilegi püüdnud isa õpilane Ivo Lille saksofonil ja Jorma Toots klaveril – meie koostöö on olnud elamuslik ja rõõmustav.