Šostakovitš ja tema “Leedi Macbeth”

Tiiu Levald

 

Dmitri Bertmanil on lavastuses eriliselt õnnestunud

kooristseenide käivitamine.aili vahtrapuu

 

Solomon Volkovi poolt kirja pandud Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatust “Tunnistus” saame lugeda Šostakovitši põnevaid mõtteid seoses ooperi “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” sünnilooga. Ooperi aines on pärit Leskovi samanimelisest jutustusest, kuid libreto kirjutas helilooja koos noore Leningradi näitekirjaniku Aleksandr Preisiga – oli ta ju ise sellel ajal vaid 24aastane.

Kuulates Šostakovitši ooperit 18. VIII Pirita kloostri müüride vahel, pidi tõdema, et see muusika on tõesti nagu “kõrgepingeline võbelev elekter” (öeldud kunagi ühe kuulaja poolt pärast V sümfoonia ettekannet) ja samal ajal silmadega neelates kõike laval toimuvat, kogesid naudingut äärmisest sünkroonsusest. Harva kohtab nii täiuslikku muusikaga lõimuvat lavarežiid! Vaatamata hilisele ajale otsisin pärast etendust üles eelmainitud raamatu ja veendusin oma mulje paikapidavuses – lavastus on detailideni adekvaatne autori põhimõtetega selle ränga teema suhtes, kusjuures käsitlus on enneolematult julge ja avameelne.

Šostakovitš hindas väga oma muusikateadlasest sõbra Ivan Sollertinski seisukohta. Too uskus, et “armastus on suurim kingitus ja inimese oskus armastada on samasugune anne kui oskus ehitada laevu või kirjutada romaane. Ses suhtes on Jekaterina Lvovna geenius. Jekaterina teeb geniaalseks kirg, mille nimel ta on valmis kõigeks, isegi mõrvaks… Pühendasin “Leedi Macbethi” oma mõrsjale, oma tulevasele naisele. Seega on loomulik, et ooper räägib armastusest, kuid mitte ainult. Ta räägib ka sellest, milline armastus võiks olla, kui maailm ei oleks täis nurjatust. Just see nurjatus hävitabki armastuse. Ning seadused ja omandiküsimused (sic!) ja rahamured ning politseivõim. Kui olud oleks teised, oleks ka armastus teistsugune.”

Haruldane vene lauljanna Galina Višnevskaja, kellega Šostakovitšil oli erakordselt teineteist mõistev koostöö, kellele ta on pühendanud oma mitmed teosed ja kes laulis selle ooperi 1965. aastal lavastatud filmiversioonis “Katerina Izmailova” Katerinat, on oma mälestusteraamatus “Galina” öelnud: “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” on minu kujutluses helilooja kõige eredam autoportree, mis on kirjutatud tema elu kõige õnnelikumal perioodil. Siin on ta selline, nagu Jumal oli ta loonud: noor geenius, kellesse oli koondunud hämmastavalt võimas intellekt, lihvitud talent ja üle ääre pekslev temperament, seljataha vaatamata kirjutab ta kuidas soovib, kuidas tunneb. Ooperis on kõik avali – kirgede võimas mastaap ja särav huumor, mis hiljem muutus õelaks. Ei ole tema kohal veel seda kaigast, mille eest tal tuleb pageda kogu elu…” See, et ooper lavastati kohe nii Moskvas kui Leningradis ja mõlemal pool etendus see väga menukalt, üle saja korra (!), ei lugenud kahe aasta pärast midagi – 1936. aastal pandi autor häbiposti, ooper tehti pihuks ja põrmuks. Alles 30 aastat hiljem lavastati uus redaktsioon “Katerina Izmailova” nime all.

Praegu kuuldud-nähtud Helikoni etenduses on ilmselt lähtutud algvariandist ja eriti Katerina partii on just see, millisena autor seda kuulda soovis, kõigi äärmuslike, tessituurilistel piiridel balansseerimistega, mis eeldab muidugi väga võimekat lauljat. Kuuldud etenduse Svetlana Sozdateleva oli jällegi uus ja huvitav avastus (müügil olnud CD annotatsioonist sai teada, et tema repertuaaris on Verdi “Macbeth”, Wagneri rollid, Tšaikovski “Padaemanda” Liisa – seega täiuslik dramaatilise soprani võimekus). Kõik tundeskaala värvid, suur igatsus tõelise mehelembuse järele, meeletu kirg, teesklev leina-nutunaise huile, õrnus sunnitööstseenis oma armastatu taasleidmisel ja ooperi lõpus ränk pettumus ja lootuste kuhtumine “Musta järve” aarias, olid laulja hääles nii eredalt väljendatud, et paratamatult nõustusid autori kreedoga – tekib kaastunne, mitte hukkamõist.

Kuigi lavastaja ja kunstnike tahtel on tegevus nihutatud tänasesse interjööri, ei mõjuta see mitte kõige vähemalgi määral inimlikke tundeid ja suhteid muusikas. Otse vastupidi, saame kinnitust, et miski siin maailmas pole muutunud selles sfääris!

Eredad kujud olid Sergei Toptõgini kõlavahäälne, vitaalne, võimukas ja tiirane äi Boriss Izmailov, kes oli meelsasti valmis oma “äput” poega soojätkamisel asendama, ja Rääbakas mehike, kes Mihhail Serõštševi lauldud ilgete intonatsioonide ja pideva õunajäramisega andis eriliselt “innuka” pealekaebaja tüübi.

Lausa jahmatav oli kohtumine teise peategelase Sergeiga Nikolai Dorožkini esituses. Uskumatuna tundus, et see oli sama laulja, kes laulis Mozarti Titust! Mitte ainult täiuslik ümberkehastumine vastavalt autori väljaöeldule – “algusest peale näha, et kaabakas” –, vaid tõeliselt libe sell, kelle hääles nii palju vastikuid värve ja samas nii ründavalt ja hullutavalt maskuliinsust! Jällegi johtunult Šostakovitši repliigist – mis teha, sellised meeldivad naistele! Kadestamisväärne ampluaa avarus ühe laulja jaoks. Sest kuulnud Mozarti puhul nii kaunikõlalist ja lüürilist kantileeni ning koloratuuride laulmise tehnikat ja nüüd lisaks hääle dramatismi ja jõudu, võiks arvata, et ka Wagneri kangelastenori partiid pole talle tulevikus võimatud.

Viimase vaatuse Sonetka rollis sai kuulda Mozarti Sextust laulnud Larissa Kostjukki, kelle hääle eht venelik lopsakus andis täisväärtusliku tagatise, et luua Katerinale tasavägine võistleja. Huvitav oli lavastaja idee riietada ta samalaadsesse kleiti ja asetada samadesse misanstseenidesse ning samasse punasesse tugitooli – kõik kordus nii, nagu kord oli olnud Katerinaga. Ooperi lõpu teeb eriti mõjusaks see, et Katerina on jäetud oma II vaatuse valgesse pulmakleiti ja sümboolseks jääb kahe naise kahevõitlus – mäng kleidi slepiga. Igasuguse lootuse kaotanud Katerina lõpetab oma elu vetevoogudes, kuhu ta midagi kahetsemata tõmbab kaasa ka Sonetka. Võib-olla ainsa kunstilise liialduse ja helilooja põhimõttele vasturääkivusena mõjusid Katerina pikad punased kindad, et nendega vastu võtta nii kaua igatsetud lapsukese sünd – ja siis meeltesegaduses see olend hävitada.

Dmitri Bertmanil on siin lavastuses eriliselt õnnestunud kooristseenide käivitamine. Näiteks väga koloriitsete liikumiste ja sarkasmiga on nauditud muusikas kõlavat irooniat politseinike stseenis, mis Šostakovitši ja libretisti poolt Leskovi jutule omalt poolt lisatud. Väga huvitav on kooriliikmete kätte usaldatud kõrge seljatoega toolide kombineerimine kord pulmaliste istumiseks, kord vangla võrestikuks. Kõik stseenid vaheldusid kogu Šostakovitši muusika rikkalikku kolmemõõtmelisust ja fantaasiaküllast rütmikust arvestavalt, ruumi oli antud kõigile pingelistele ja otsivatele meloodiatele. On teada, et helilooja kirjutas kohe partituuri, mitte klaviiri ja pidas orkestratsiooni väga tähtsaks. Seda said sellel õhtul kuulajad nautida, sest orkestris olid suurepärased muusikud, kelle ees hea tervikutunnetusega dirigent Vladimir Ponkin.