Paavo Järvi sobib hästi Tonhalle psüühega

ATEŞ ORGA

Nüüd, mil Paavo Järvi on peadirigendina ohjad haaranud, algab Zürichi Tonhalle orkestril põhjendatult uus peatükk.

Paavo Järvi esimene kontsert Zürichi Tonhalle orkestri peadirigendi ja muusikajuhina 2. X Tonhalle Maagi kontserdisaalis. Johanna Rusanen (sopran), Ville Rusanen (bariton), Eesti Rahvusmeeskoor, Zürichi Sing-Akademie, Zürichi Tonhalle orkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Arvo Pärdi ja Jean Sibeliuse muusika.

1968. aastal asutatud veteran Tonhalle orkester ei kavatse loorberitele puhkama jääda. Selle energia ja juhtkond on neil päevil nooruslik, suure kujutlusvõimega ja otsusekindel. Tonhalle Maagi kontserdisaalis, praeguses Zürichi lääneosa ajutises kontserdisaalis – seitsme kuuga ehitatud meeldiva kõlaga ruumis, mida kasutatakse ajal, mil 1895. aastal Brahmsi sissepühitsetud hunnitu järveäärne saal on taastamisel, et see 2021. aasta märtsis taas avada – segunevad solistid, muusikud ja publik vabalt. Üleolekut, staaritsemist ja elitismi siin ei sallita. Industriaalsete torudega rohmakalt saetud puidust koridorides publikualal uidates võib igaüks kellega tahes rääkida muusikast või seinamaalingutest, poliitikast või psühholoogiast, kunstist või esteetikast – elust. Entusiasm, torm ja tung luua mitmekülgne avatud XXI sajandi keskkond on ilmne.

Nüüd, kui Paavo Järvi on peadirigendina ohjad haaranud, algab põhjendatult uus peatükk. Tuues endaga rea tunnustatud Euroopa orkestrite, nagu Stockholmi Kuninglikud Filharmoonikud, Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikud, Frankfurdi Raadio sümfoonia­orkester ja Pariisi orkester juhtimise kogemuse, sobib ta hästi Tonhalle psüühega. Visiooniga, kuid pragmaatilise ja ligipääsetava, sõnaosava mehena räägib ta oma ideedest kirglikult. Ootus, et orkester naaseb selle algsesse koju, väljavaade, et hakatakse harjutama ja muusikat tegema sellise õhkkonnaga akustilises atmosfääris, „mängima saali“ nagu küpset instrumenti, kus lava­põranda vibratsioon ulatub publikuni, on midagi selgelt tähenduslikku. „Võib ehitada uue saali,“ ütleb ta, „aga mitte vana.“ Näha Tonhallet jälle kunagiste tähtsamate Euroopa kontserdipaikade seas, nagu Concertgebouw, Musikverein ja Rudolfinum, on midagi sellist, mida tema ja teda ümbritsevad vaatavad arusaadava uhkuse ja ootusärevusega.

Järvi on varasemates ametites dirigeerinud väljapaistvaid salvestusi ja videoprojekte, näiteks Beethoveni tsükleid Bremenis ja Sibeliuse omi Pariisis. Tonhalle orkestriga, kellega ta andis just välja sel aastal salvestatud Messiaeni albumi, võtab ta ette Tšaikovski sümfooniad plaadifirmale Alpha Classics. Ta hakkab juhtima ka dirigente koolitavat akadeemiat. Ja tema valvekorra ajal on orkestri resideeriv helilooja Erkki-Sven Tüür, saareelanik ja oma sõnade kohaselt Tausendsassa ehk Hunt Kriimsilm. Õhus on elektrit.

2. oktoobril peetud Järvi piduliku ametisse pühitsemise galakontserdi märksõnad olid otsusekindlus, ajalugu ja suur lava. Täis elujõus noortest kuni keskealisteni koosnenud publikus oli mõningaid tuntud nägusid. Üks neist oli vilgas 84aastane Arvo Pärt, teine Paavo isa Neeme. Saalis valitses Paavo soomlasest ristiisa Paavo Berglundi vaimsus, kuna orkester mängis tema märgetega partiidest (Berglund on silmapaistev Sibeliuse varase, postuumselt avaldatud „sümfoonilise kantaadi“ „Kullervo“ taasesitamise poolest).

Umbes 77 minutiga andis Järvi teosest kõlavalt ruumika ülevaate. Muusikuna, kes on elanud terve elu Sibeliuse muusika kõla ja mootoriga, seadis ta juba varakult hea pulsi ja temperatuuri. Keelpillidel – antifoonilistel viiulitel, tšellodel ja viooladel poodiumi ees, kontrabassidel üleval vasakul – oli külluslik, tume paatina, mis kaevus kolmandas osas sügavale, nende pizzicato-akordid olid läbitungivad ja soojad. Puupillid olid tähelepanuväärsed, sealhulgas oboe ja inglissarv, vaskpillid ergasid ja krigisesid. Ammu on kadunud aeg, kui Sibeliuse revolutsiooniliste timpani­partiide pärast tuli vabandada: atakk, täpsus ja detailsus olid märkimisväärsed ning paisutused ja kadentsid tormasid koju täieliku meistri juhtimisel. Kultuurselt esinduslik Järvi ei ole kunagi olnud väljakutsuv dirigent, kuid siin andis ta järele elevusele ja füüsilisele pingele, mis tõi jahmatavaid hetki, see omakorda julgustas orkestrit kõrgendatud tähelepanuga reageerima. Tema pika hingamisega lõigud, koguvad lained ja kulminatsioonid, mis tekkisid ringlevatest, rakulistest kordustest, avaldasid muljet eriti iseloomulike tulemustega kahes viimases pildis. Tempo oli samuti hästi häälestatud, neljas osa „Kullervo läheb sõtta“ oli suisa tihedas tempos ja armutu.

Soome õe-venna duo Johanna ja Ville Rusanen tõi kolmandasse osasse oma harjumuspärase vokaalse pädevuse, Johanna oli ilmselt tulisem, kui olen varem kuulnud, ning Ville suutis luua veenva karakteri ja teatraalse pinge. Kõrgele orkestri kohale oli paigutatud Eesti Rahvusmeeskoori ja Zürichi Sing-Akademie ühendkoor, veidi alla 70 tugeva hääle, kes lisasid murdelisele tekstile kivise, jõulise tämbri ning kavandasid kogu teose tugevana, tingimata pisut karedana. Lõpuks, kui õnnetu Kullervo surmab end mõõga läbi, müristab orkester võimsalt, koor laulab täistuuridel, iga paus on laitmatult tunnetatud ja esitatud ning teadmine kõrgvormis olemisest on vältimatu – viis sümfoonilist poeemi on sulatatud üheks tervikuks. Õhtu virtuoossust ja stilistilist hingust arvestades on hämmastav mõelda, et see oli Tonhalle esimene ettekanne, millele eelnes ainult kümme tundi (kaks päeva) proove. Mängijad – Šveitsi tuumikuga sadakond rahvusvahelise taustaga muusikut – panustasid Järvi rütmi ja suhtlusselgusesse, et ta saavutaks vajaliku tulemuse minimaalse rahmeldamisega.

Kontsert algas Pärdi väikese pärliga, mis ei olnud tellimus, vaid kingitus – b-a-c-h-teemalise lühikese teose „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ (1976, algne pealkiri „Muusikateadlase portree ühe herilaspere foonil“) orkestri­töötlusega, mida tuntakse tänapäeval rohkem 2001. aasta uusversiooni kaudu klaverile, puhkpillikvintetile, keelpillidele ja löökpillidele. Uutmoodi esitatud tuttav muusika mõjus kaunilt, selle õrn koosseis sisendas mahedat prelüüdi või vaheaega, prelüüdi h-moll lõpp (koodas on vihje Bachi HTK I prelüüdile h-moll) tõmbas vaikse kardina üle aja. „Tintinnabuli-stiil,“ lausub Pärt, „on ala, kus ma aeg-ajalt ekslen, otsides lahendust oma elule, oma muusikale või oma tööle. Rasketel aegadel tunnen ma päris selgelt, et kõik, mis midagi ümbritseb, on tähtsusetu. See, mida on palju ja mis on mitmekesine, ajab mind vaid segadusse ja ma pean otsima Ühte.“* Vastuvõtt oli soe, dirigendi ja helilooja suhtlus puudutas tuttaval moel.

Järvi taotlus uue orkestriga ongi tuttava ja ootamatu ühendamine. Ta lubab aga, et mitte kõik ei saa olema tume ja põhjamaine, ehkki võib olla emotsionaalne ja pingeline. Tema lisapala, Sibeliuse „Laul Lemminkäisele“ (1895, Lemminkäinen on läänemeresoome mütoloogias šamanistlik tegelaskuju, „Kalevala“ arhetüüpne sõjakangelane) esitles jõuliselt koori ja orkestrit, täies kõlajõus sarvesid, parimas vormis rütmi, suurepärasesse valgusse tõusvate elementide lihvi ja galoppi. See oli meeldejääv õhtu.

Tõlkinud Maria Mölder

Täispikk artikkel on ilmunud veebilehel www.classicalsource.com ning tõlgitud kokku­võte on avaldatud toimetuse nõus­olekul.

* Toomas Siitan, Laudatio Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul „Hommage für Arvo Pärt“, 19. I 2011. – Arvo Pärdi Keskus. https://www.arvopart.ee/arvo-part/artikkel/hommage-fur-arvo-part/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht