ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Desert Music“ 14. II Teras Beachis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts, helirežissöör Tammo Sumera, DJ Villem Vatter. Kavas Steve Reichi ja John Luther Adamsi muusika.

14. ja 15. veebruaril andis ERSO „Audio­spaa“ kontserdi, kus publik sai lumisest külmast talveõhtust hüpata sumesooja suveõhtusse ja nautida, varbad liivas, Ameerika minimalistide kahte erikoelist suurteost. Need olid Steve Reichi „The Desert Music“ ehk „Kõrbemuusika“ ja John Luther Adamsi „Become Desert“ ehk „Muutuda kõrbeks“. Sõbrapäeval Teras Beachis toimunud kontserdile saabujana paljajalu sooja liiva sisse hüpates võis hoomata suveriietes publiku festivalihõngulist melu ja ootusärevust. Sellele andsid joovastava lisaväärtuse tasakaaluharjutused Joonia saarestiku grottide merepõhja-laadselt siidjas-peenel liival, mis vajus sõbraliku järeleandlikkusega selle sees sumpava kontserdipubliku jalge all.

On märgiline, et kaks nii ulatuslikku heliteost said Eestis esiettekandele tulla. Nii Reichi kui ka Adamsi teos vajab eri põhjustel suuremat ruumi, kui seda on armas kammerlik Estonia kontserdisaal. Seda enam vaimustas ERSO ja peadirigendi leidlikkuse kõrgeim pilotaaž leida ruumipuudusele ning kõrbeteemale ühtne, tabav lahendus. Tulemuseks oli väga unikaalne ja elamuslik kontsert, kuhu leidsid ehk tee ka need, kellele muidu Ameerika minimalistide muusika nii kutsuv ei tundu.

Pealtnäha kaks väga erinevat, isegi vastandlikku teost moodustasid väga hea sümbioosse terviku. Reichi ja Adamsi teos järgivad samalaadset kompositsioonikaart. John Luther Adams on teose „Become Desert“ vormi võrrelnud palindroomiga. Reichi teose „The Desert Music“ kompositsioonikaar on sellega lähedane ja – nagu mõneski teises teoses – järgib Bartókilt pärinevat ABCBA-vormi, olemata seejuures muidugi retrograadne, nagu on Adamsi „Become Desert“. Teine teoste ühisjoon on väga instrumentaalse käsitlusega koorikasutus ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor täitis seda rolli sel kontserdil suisa imeliselt.

Kontserdi esimeses pooles kõlanud Steve Reichi „The Desert Music“ tõmbas mu kuulajana kaasa juba avataktidest. Esimese osa pulseeriv koraalilaadne ja dünaamika mõttes huvitavalt välja toodud materjal, mis immitseb vaikusest ja suubub mõnda teise kõlalisse tasapinda, tekitas võluva meeleolu. Olari Eltsi väga hea ajalis-rütmilise dimensiooni tunnetusega ja terviklikult põnev Reichi teose ülesehitus paelus mind sedavõrd, et helitöö keskne III osa saabus justkui hetkega. EFK puhul mõjus väga täpselt karakteri ja hääle kasutus: head olid nii instrumentaalsed sisseimbumised, atakiga karakteersed motiivid kui ka olulise tekstiga osad. Näiteks tõusis väga hästi esile III osa kõige selgemalt välja toodud, ilmselt igal ajal, aga ka praegu aktuaalne teksti osa: „Inimene on seni elus püsinud, sest tal ei ole olnud piisavalt teadmisi, et oma soove täita. Nüüd, kui ta neid täita suudab, peab ta kas oma soove muutma või hukkuma“ (Mirjam Parve tõlge).

Teoses on märkimisväärselt suure­jooneline löökpillirühm ning ka neli pianisti, kes mängisid kontserdil süntesaatoritel. Originaalis on küll Steve Reich mõelnud koosseisu ka kaks kontsertklaverit, mida pianistid mängivad süntesaatoriga vaheldumisi, aga isegi oma parima fantaasia juures ei kujuta ma ette, kuidas need oleksid tehisranna lavale mahtunud. Reich on partituuris täpselt määranud pillide asukoha, et keeruline koosmäng saaks toimida. Löökpillid paistsid suhestuvat nii keelpillide kui kui puupillidega, samal ajal kui vased jagasid enamasti ühisosa koori pikkade liinidega. Reichile omased koosmängu ja kompositsioonitehnika poolest virtuoossed kaanonid soolokeel­pillidel mõjusid enamasti imetlusväärselt, isegi kui lõpupoole oli mängijate seas märgata mõningast rahu ja fookuse hääbumist.

Paraku oli 14. veebruari Reichi esituse kõlatehnilises lahenduses ja akustikas metalsust ning terake liiga hägustatud üldisust. Seejuures tõdesin kontserdi vaheajal saali tagumistes ridades kuulajatega vesteldes, et olin võrdlemisi eespool publikus istujana ilmselt isegi kõla suhtes eelisseisus – tagaridades oli raskem madalamat registrit kuulda. Kõlakvaliteet minu üldmuljet teose esitusest ei rikkunud, pigem ärgitas soovi seda uuesti elavas esituses kogeda – ehk uues tulevases kontserdisaalis?

„Audiospaa“ teises pooles esitatud John Luther Adamsi „Become Desert“ oli ERSO, EFK ja Olari Eltsi esituses kõlaliselt vägagi nauditav. Huvitava detailina seob kontserdil kõlanud teoseid kõrbetemaatika kõrval veel see, et mõlemad heliloojad alustasid komponeerimist millestki hoopis muust kui muusikalisest materjalist. Kui Reich veetis teost kirjutades mõned nädalad kõigepealt William Carlos Williamsi tekstikatkeid kombineerides, siis Adams alustas instrumentide paigutusest saalis – ruum ja võimalus sukelduda kõlaruumi oli talle teose tähtsaim alge.

Mõlemad teosed kätkeksid justkui pealkirja järgi kõrbeteemat, kuid John Luther Adamsi puhul on see kindlasti olulisem ja otsesem metafoor. Eriline on selle teose puhul, et orkester ümbritseb publikut. Laval asetsevat koosseisu täiendasid koor ja löökpillid ruumi lõpuosas, vaskpillid aga külgedel. Teose algus ja lõpp on väga vaikne. Kuna veel vaheajamelus hõljuv publik jõudis vaevu teose algusajaks läbi liiva oma kohtadele sumada ning ventilatsioonikahin oli teose algupoolel suhteliselt vali, hakkas alguses ruumi juhuslik maise melu kõlamaastik konkureerima Adamsi õhk­õrnast kõrge registri heliniidistikust komponeeritud vaikuselaadse helikangaga.

Õigupoolest lõi just see juhuslikkus iselaadse tunde, kui ligitõmbavalt võluv on muusikute tekitatud keelpillide naturaalsete ülemhelide, üksikute krotaali- ja harfihelidega tüüne maailm ning kui meeldiv oleks üha enam just sinna sisse sukelduda. Seda Adamsi orkestraalset kõlamaterjali aina suuremaks ja võimsamaks kasvatav teos ka võimaldas, meenutades ühtaegu meditatsiooni, mis peene niidina endasse tõmbab, suureks paisub ja siis sama teed pidi selgusse tagasi kahaneb. Kindlasti sõltus kuulajate kõlakogemus sellest, kus nad parasjagu saalis olid. Talvise ontlikkusega metsasarvede üsna vahetus läheduses toolil istudes, kasutamata luksust keset veebruari soojal rannaliival lebada, jäid kõrva vaskpillide tundlikud faktuuri sulandumised ning kogu orkestri värvikalt värelev tämbrimaastik teose keskosas. Kui Adamsi „Become Desert“ lõpuvaikusse suubus, tundsin, kuidas see mind puudutas. Kuulajaskond mu ümber oli rahunenud ning sõnale „audiospaa“ ei ole paremat vastet kui see, mis oli just läbi saanud.