Pärdi päevade põhijooni

Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi aatekaaslus ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga.

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavused Pärdi päevad laotusid laia tekina üle Eesti: kontserte anti Tallinna ja Tartu kõrval ka Paides, Pärnus, Rakveres, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Kärdlas, Kuressaares ja Laulasmaal. Kümne eri kava ja kaheksateistkümne kontserdi iga kõlanud teosega saadeti kõrgustesse palve „Päästke meie hinged“. Südamlik ja tõsine palve tulenes trööstitust tõigast, et tänini on põhjust mõelda ukraina rahva kestvatele kannatustele, mis on kõigi ühine tragöödia. Enim mõtteainet pakkusid kolm väga erisugust kuulatud kontserti, millel nüüd peatungi.

Avakontsert kui kulminatsioon

Pärdi päevade avakontserdi kavas jooniti alla põimumisi Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi elus ning loomingus, kõlavaks sai heliloojaid siduv aatekaaslus. See ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga, jättes seejuures harukordselt siira ning vahetu üldmulje. Nõnda saab toitu ühtviisi nii analüütiline aru kui ka seletamatut ihkav hing. Kõik need aspektid aitavad Pärdi ja Gubaidulina muusikat lähendada tänapäeva kuulajalegi, kelle janu sügava sisu ning vaimse tuumakuse järele on suurem, kui suudetakse arvata või arvutada.

Avanguks kõlas „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ – Arvo Pärdi eleegiline orkestritöö, mis on pühendatud 1976. aastal lahkunud suure helilooja mälestusele. Leinalikud kellalöögid, peen nn proportsioonikaanon, eri registrites ja tempodes liikuvad meloodiakihid lõid mingi lõputu ohke tunde, kurbuse katkematu kadentsikaare. Kaeblikud kellalöögid kostsid Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Tõnu Kaljuste ettekandes lausa tavatult jõulisena, häälte pingelise kulgemise lõpujooneks olev a-moll kolmkõla oli kogu oma sügavuses rohkem väekas ja edasivaatav kui leinale alistunud.

Ansambli Theatre of Voices lauljate toonis kostis sageli mingit meeldivat individuaalsust, mida vahel püütakse kooslaulu esteetikat lihvides liialt taandada ja ühtlustada.

Siim Vahur

Märksa uuem teos „These Words …“ (2008) oli paslik jätk, mis pakkus eelnenule ka leidliku kontrasti. Keelpilliorkestrile ja löökpillidele loodud teose muusika on võrsunud tekstist – õigeusu kaanonist kaitseinglile –, millest helilooja on valinud fragmendi. Sisu suurema osa moodustavad mitmesugused inimlikud nõrkused ja kurjad kalduvused, millest siis ka ohtrad dissoneerivad kõlad, orkestratsiooni karedus ja retsiteeriv helikõne. Teoses on väga huvitavas suhtes ärevus, äng ja korduvate motiivide meditatiivsus – valusad viivud saavad süvenenud mõtiskluse osaks. Ka palves võib tarvis minna põhjatut enese peale ärritumist, et kiskuda end lahti laiskusest, kurjusest, ihnusest või mõnest suuremastki patust.

Oodatult kujunes õhtu kõrghetkeks Sofia Gubaidulina (snd 1931) viiulikontserdi „Offertorium“ ettekanne, mille raputav jõud purustas kuulamis­kogemuse klaaslae ning pakkus lahkelt poeetilist avarust. Teose suurim tugevus on nutikas muusikaline mäng, ent mitte selline, mis tüütaks kuulajat oma erakordse „tarkuse“ või ülalt alla vaatava „haritusega“. Tervikuna jätab viiulikontsert hoopis vägagi elava, kujutlusvõimest tulvil ja ereda mulje, mille selgroo moodustavad peenelt läbi töötatud struktuurikihistused. Orkestratsiooni ärevast tihnikust tuli ERSO Tõnu Kaljuste dirigeerimisel edukalt läbi. Vaskpillirühm kõlas jõuliselt ja kaalutud intonatsiooniga, keelpillisektsioonis võis märgata koosseisu mõningast muutust, mis siiski ei vääranud juba tuttavate kõlaomaduste esiletulekut. Erilise tänu pälvib aga seekord ERSO löökpillide arvukas tandem, kelle ülesannete rohkus ja tabavusprotsent oli rõõmustavalt märkimisväärne.

Gubaidulina sonoristlikud leiud panevad tõesti ahhetama ka kogenuma kuulaja, seda algusest lõpuni. Orkestri­kõlades kuuldub üsna kiiretes vaheldumistes groteski, helgust, sügavust, raevu, vaskpillide teravdatud lõikeid. Kõike hoiab ohjes omalaadne variatsioonivorm: teose keskne muusikaline „teema“ on sama, mille andis Preisimaa kuningas Friedrich Suur kunagi Johann Sebastian Bachile, kes komponeeris antust taiese „Musikalisches Opfer“ ehk „Muusikaline ohver“ BWV 1079. Tuttavlikku materjali arendab Gubaidulina meloodiat ainiti mõlemast otsast kärpides, kuni järele jääb vaid ainus noot. Teose tõeline kulminatsioon on heakõlasaarena mõjuv lõpuosa koraal, mis kogub edenedes aina tihedust ning areneb parajalt umbseks, et siis taas vaibuda ja anda teed kõrguses hõljuvale sooloviiuli ülipikalt hoitud d-noodile, mis kostab peaaegu tinnitusesarnaselt läbi dünaamilise kulminatsiooni ning ka kaheksa viimase takti kiire kustumise.

Solist Sergei Krõlov viiuldas kompromissitu andumuse ja tabava vormitunnetusega. Gubaidulina viiulikontserdi omalaadne kõlailm annab küll napilt võimalusi tavapärase kontsertliku virtuositeedi esitlemiseks, aga läbinisti veenva ja mõtestatud esituse pakkus Krõlov nii ulatuslikus kadentsis kui ka orkestrist tihedalt ümbritsetud vormilõikudes.

Linnud, mesilased ja laulja pill

Solist Sergei Krõlov mängis Sofia Gubaidulina viiulikontserdis „Offertorium“ kompromissitu andumuse ja tabava vormitunnetusega.

Siim Vahur

Tallinna Jaani kirikusse oli põhjust naasta 6. septembril, mil tuntud vokaalansambel Theatre of Voices tõi Paul Hillieri juhatusel kuulajateni ereda kava „Linnud ja mesilased“. Siin oli Arvo Pärdi muusika roll minimaalne: kõlas vaid „Da pacem Domine“, mis sobitub tema kooriteostest renessansiajastule keskenduvasse tervikusse muidugi nagu valatult. Lühikeses teoses on kerge tajuda cantus firmus’e hõngu ja kuulda kaugele ajastule omaseid kadentse. Kava avas hilisrenessansiaja inglise helilooja William Byrdi „Fantasia à 6“, mis mõjuski oma vokaliisitaolise olemusega otsekui instrumentaalne avamäng. Theatre of Voices esitas pala toreda tämbririkkusega, mis kuulutas sobivalt ette terve ülejäänud kontserdi kulu.

Küllusliku kava põhijoon oligi nimelt kõlaline mitmekesisus: onomatopoeetilised efektid, pillide kõla imitatsioon, tänavasagina sumin, turueitede kädin segamini kerjuste karjetega, eri keeled, maise ja taevase mitmesugused kokkupuutepunktid ning kontrastid. Kogu kõlaküllusele andis omapoolse (tänuväärse?) panuse ka Tallinna pidurdamatu tänavamüra, mis vahel hellalt vaibus, et pakkuda soleerimiseks võimalus mõnele kiirendavale mootorrattale, ikka molto crescendo!

Lauljate sekstett võlus kohati peaaegu täiskoori resonantsiga, täites suure kiriku oma mitmekesise kõla ja avarusega. Mitmekesisuse all pean silmas seda, et lauljate toonis kostis sageli mingit meeldivat individuaalsust, mida vahel püütakse kooslaulu esteetikat lihvides liialt taandada ja ühtlustada. Selle tulemusena võib areneda peaaegu pillilik puhtus, mis eriti põhjamaises kooriesteetikas on väga armastatud, aga selle hind on see, et kujuneb lauljate salk, kes ei kasuta oma loodusliku „pilli“ täit varasalve. Theatre of Voices paistab olevat ere näide sellest, et ka kooslaulus on kehakal täiskõlal ja individuaalsetel värvidel oma koht, mida ka vanamuusikat esitades ei pea lõpmatuseni hillitsema.

Pärt ja Eller

Meeldejääva elamuse pakkus 8. septembril Viimsi Püha Jaakobi kirikus antud kontsert, kus Tallinna Kammerorkester esitas Tõnu Kaljuste dirigeerimisel vaheldumisi Heino Elleri ja Arvo Pärdi keelpilliorkestrile loodud helitöid. Kava moodustanud teosed (Arvo Pärdi „Fratres“, „Cantus“ ja „Trisagion“ ning Heino Elleri „Lüüriline süit“, „Eleegia“ ja „Viis pala keelpilliorkestrile“) on TKO laitmatus ettekandes kõlanud eri kombinatsioonides tegelikult rõõmustavalt sageli. Selle kontserdi juures mõjusid enim Pärdi „Fratres“, mille viiulisoolo mängis kadestusväärse kõlakultuuri ja vilunud täpsusega Harry Traksmann, ning Elleri erakordne „Eleegia“ harfile ja keelpilliorkestrile, mille tohutus nukruses on palju peenust ja annus lootustki. Võiks ju küsida, miks üldse tulla välja kavaga, kus polegi õigupoolest midagi uut või raputavat, ent piisab vaid kuulata ja juba on asi selge: meie muusika varasalvedes on ka möödunud aegadest otsatu hulk teoseid, mis väärivad aina uuesti avastamist ja taasleidmist. Heino Elleri rikkalik muusika on kahtlusteta selle kujuteldava avastusnimistu üks esinumbreid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht