Pärimusmuusika on õhus – ju siis murdekeelgi

Jüri Viikberg: „Eesti murded on grammatilise struktuuri ja sõnavara poolest eluterved, kuid elujõulisemad on need, mida räägitakse piltlikult öeldes kodus, koolis ja kirikus.“

AILI KÜNSTLER

Wiedemanni auhinnaga tunnustatud Jüri Viikberg on uurinud eesti keele kontakte, murdeid, sugulaskeeli, väliseestlaste keelekasutust ja alamsaksa laensõnu. Pühendunud õppejõud ja ühiskondlikult aktiivne keeleteadlane on muu hulgas kuulunud Eesti keelenõukogu koosseisu ja on kauaaegne Võru Instituudi teadusnõukogu liige.

Aili Künstler: Oled küll maha pannud toimetajategemised suure eesti murrete sõnaraamatu (EMS) juures, mis hõlmab põhiliselt XIX sajandi lõpu ja XX alguse sõnavara, kuid hoiad sel kahtlemata silma peal. Kas sealt leiab ka uusi murdesõnu?

Jüri Viikberg: Kui sõnastiku algusots hakkas trükist paistma, leppisime kokku, et 1990. aasta jääbki veelahkmeks ja hilisemat materjali sisse ei võeta, vältimaks olukorda, kus sõnastiku algus esindab XIX sajandi, selle lõpp aga XXI sajandi keelt. Praeguseks on jõutud VII köitesse ja ilmunud on 31 vihikut (a – pari, ligi 6500 lk), kusjuures kõik on saadaval ka veebis.¹ Sõnastikku toimetab tarmukas naiskond eesotsas Mari Kendlaga, neil jätkub nii indu, kogemusi kui ka eelolevaid tööaastaid.

Olen EMSi koostamisse-toimetamisse andnud oma elust 30 aastat ja loen seda piisavaks. Hiljem olen kokku puutunud väiksemate sõnastikega. Karl Pajusalu algatusel sündinud „Mulgi sõnastikule“ (2013) on järgnenud trobikond teisi (nt Hiiu, Kihnu, Kuusalu), mis on pannud aluse EKI piirkondlike sõnastike sarjale. Et need on valminud kohalike murdeinimeste jõul ja nõul, leiab sealt ka uuemat sõnavara. Oma toimetaja­kogemusi olen saanud rakendada nendegi puhul (nt Kihnu 2016, Seto 2020).

Künstler: Eelmisel aastal ilmus „Eesti keele varamu“ sarjas sinu kokku pandud „Eesti murrete grammatika“ põhirõhuga käänd- ja pöördsõnal. Kas seal kajastub ka tänapäeva keelekasutus?

Viikberg: Kindlasti kajastub, kui seda märgata sealt otsida. Raamat annab tervikülevaate murrete grammatilisest ehitusest, kusjuures kõiki vormiõpetuse nähtusi on seal kirjeldatud võrdlevalt, kõiki murdealasid kõrvuti seades. Kogu selle korrastatud tuumikteabe taustal saab nägelikuks, kuidas on me murded ajavoolus vastu pidanud, mis on käibelt kõrvale jäänud (nt omastusliited, kaks kolmatkümmend-tüüpi arvsõnad) ja mis on raudvarana üha kasutusel, olgu või mõnevõrra muutunud moel. Raamat toob esile kogu lähtematerjali, mille aluselt on kirjakeelt loodud, arendatud ja rikastatud. Nii mõnigi kitsama murdeala joon (nt olev kääne rannamurdes või kaudne kõneviis idamurdes) on kirjakeele kaudu levinud üldkasutatavaks.

Künstler: Peale murrete oled uurinud ka keelekontakte. Kui eesti kirjakeeles, mis on järjest suurema inglise keele surve all, võib kooliharidust saanute kirjatöödes aina sagedamini täheldada inglise keelt eesti sõnadega, siis kuidas on lood murretes? Kas eesti kirjakeel võru sõnadega? On ju kõik kirjakeelses koolis käinud. Näiteks pärimusmuusik Mari Kalkun arvas hiljuti ise, et võrukeelne ta ikka pole, aga on veel mõned memmed, kes on.

Viikberg: Mari Kalkun on kindlasti mitmekeelne ja küllap on ta ka õige enese­kriitiline, kui ta end ükskeelsete laulu­memmedega võrdleb. Meie kultuur on suurel määral tõlkeline ja eks anna siis kultuurikontaktid endast märku ka keelekontaktide näol. Tõlkimine ja emakeele kõrvutamine võõrkeeltega on kindlasti üks meie koolihariduse osa, on ju meie tõlkijate tase väga hea ning kogu tõlkeline kirjavara ülioluline. Kui ka iga tõlgitud ja ajalehte jõudnud kirjatükk pole laitmatu, siis tuleb loota, et need kirjatsurad end veel edasi suutlikumaks koolitavad.

Künstler: Tore on, kui Eestis on omana kasutada mitu keelt, olgu teine keel siis murre või mõni muu emakeel, mille oskust ja igapäevasuhtluses kasutamist tuleb samuti toetada. Liina Lindstöm leiab aga näiteks artiklis „Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“², et murdejooni ei peaks koolikeeles tõrjuma. Kas pead mõistlikuks, et koolis ei õpetata kirjakeelt?

Viikberg: Kirjakeele ja murdekeele piir on palju tinglikum kui emakeelel ja võõrkeelel. Oleks loomulik, kui murdekeel saadakse suhu kodus, ja on väga oluline, et see kõlaks nii tanumal kui ka linnakividel. Ootan pikisilmi „Aktuaalsesse kaamerasse“ tagasi Mirjam Mõttust, kes paneb inimesed võru keelt rääkima ka kaamerate ees – kogu keelekasutus ei pea käima eranditult ÕSi normingunööri mööda.

Üldine kooliõpe käib ikka kirjakeeles, nii nagu on seda tehtud seni ja tehakse ka edaspidi. Omakandi keelt õpitakse kirjakeele süsteemi najal ja võrreldes, ühes on nii, teises naa, juba mitmekümnes koolis Lõuna-Eestis, Kihnus ja Kodavere mail, on koostatud aabitsaid ja lugemikke, keeleõpikuid ja laulikuid. Õnneks on ammu möödas ajad, kui õpetajad käisid mööda kodusid ja nõudsid, et lastega ei tohi kodus murret rääkida, sest siis ei jõua nad koolis normaalselt edasi ja jäävad lolliks.

Eesti murded on kindlasti eluterved oma grammatilise struktuuri ja sõnavara poolest, kuid elujõulisemad on need, milles ilmub trükisõna, antakse haridust ja mida kasutatakse avalikus keeleruumis. Piltlikult öeldes: mida räägitakse kodus, koolis ja kirikus.

Künstler: Huvitav, kuidas õnnestus osal indoeuroopa keeleruumi surve all eelmisel sajandil toimetanud väliseestlastest vältida oma keelekasutuses asukohamaa keele mõju?

Viikberg: Koguteosest „Eestlased ja eesti keel välismaal“ (2010) ilmneb tosina riigi näitel, et laitmatu emakeele säilitasid need väljarändajad, kes olid omandanud hariduse Eestis. Nooremate emakeelt toetasid peale kodu muidugi väliseesti seltsid ja ühingud, pühapäevakoolid ja noortelaagrid, ent asukohamaa keelest sai neile nii haridus- kui ka töökeel. Kui sage eestikeelne suhtlemine võib anda ka suurepärase häälduse ja ladusa kõne, siis asukohamaa keele mõju ilmneb paratamatult sõnakasutuses, mitmesugustes väljendites, eriti aga enese väljendamisel kirjas. Nüüd, kui väliseestlastest on saanud eestlased välismaal, on asukohamaa keelemõjudele heaks vastumürgiks võimalikult tihe suhtlemine kodumaaga.

Künstler: Kas ka tartu keele annab ellu äratada, kui Indrek Park juba välja surnud indiaani keeledki taas tarvitusse toob?

Viikberg: Ma pole üldse kindel, et tartu keel XX sajandi algul hääbus, sest Tartu murdealal kõneldakse seda siiani. Valdav osa murdematerjale ongi talletatud veel aastail 1957–1993, ilmunud on hulk head ilukirjandust Gustav Suitsust Mats Traadi ja Rauno Alliksaareni. Kui jutt on lõunaeestlasi ühendanud tartu kirjakeelest, siis selle koha näikse jah täitnud võru keel, lisaks mulgi ja setu keeles publitseeritav kirjavara. Kui tartlased peaksid ise oma keele velmamisest huvituma, võiks alustada kas või keeleõpetusest ja sõnastikust, nii nagu teised on ees teinud.

Künstler: Ja lõpetuseks: mida pead oma emakeeleks?

Viikberg: Minu emakeel on eesti keel, isegi kui sa võib-olla eeldasid, et mainin mõnd mahlakat murret. Rapla kandi keelepruuk on kirjakeelele küllaltki lähedane. Sealsesse keskmurde murrakusse on levinud ka läänemurdele iseloomulikke jooni, aga mul oli kõrva hoida kodukandi murdejooni (olgu sui, pluusa või õuni) koolikeelest lahus ja võin öelda, et olen kasvanud-kasvatatud siiski kirjakeele pärmi peal. Tõsisem murdehuviline kujunes must pärast ülikooli ja ma loodan selleks jäädagi.

Aga – eesti keel ei ole üksnes kirjakeel ja teiste inimestega räägime ju vastavalt olukorrale. Üldjuhul kasutan ma ilmselt ühiskeelt, aga rõõmustan alati, kui põhjaeestlasest minule vastatakse näiteks kihnu või võru keeles. Siis tekib endalgi kiusatus seda imiteerida.

1 Vt https://www.eki.ee/dict/ems/

2 https://kultuur.err.ee/1149567/keeleteadlased-eesti-keel-on-vaba-aga-voiks-olla-veel-vabam