Pärlimängu järelkaja

Festival „Klaaspärlimäng“ kulgeb oma olemusvoos kesksuvise Tartu lahutamatu osana.

KATRIN ALLER

Festival „Klaaspärlimäng“ 6. – 11. VII Tartus.

Peagi kolmekümneseks saav festival „Klaaspärlimäng“ on kesksuvise Tartu lahutamatu osa. Ehk on omamoodi vastuokslikki, et avatusele sedavõrd aldis festival on samal ajal loonud oma tavad ja voolinud oma näo. Midagi murrangulist tänavu ei olnud ja see pole halb ega hea, üks muusikapidu lihtsalt kulgeb oma olemusvoos.

Kammerkavadest paelus enim Helsingi Barokkorkestri kontsert, kus tuli ettekandele XVII sajandi Läänemere maade kirikumuusika.

Foto festivali arhiivist

Pidin kahjuks viimaseist kontserdest loobuma, ent kõik ootuspärased komponendid kogesin ära: rahvast murdu täis kirik, sõbralikkust õhkav korraldustoimkond alates kunstilisest juhist kuni vabatahtlikeni, esmaklassilised esinejad, endistviisi sügavalt maskuliinne autorite valik, erilised pilli- ja teoseleiud ning alati kaitsvalt kohal helge Tartu vaim, poolenisti akadeemiline, poolenisti puhkuse lainel.

Kammerkavadest paelus enim Helsingi Barokkorkestri kontsert. Repertuaarilt kompaktseimana hõlmas nende pakutu XVII sajandi Läänemere maade kirikumuusikat. Sopran Kajsa Dahlbäck köitis imelise tämbriga, tema õhkkerge hääl lähtus varjundeid valides hoolikalt teksti sisust. Täiuseni viimistlet diktsiooni selgus aga võimaldanuks võõrast keelt mõistmatagi seda korrata. Ainus, mis pisut häiris, oli itaaliapärane hääldusmaneer saksa kultuuriruumi heliloojate ladinakeelseis teoseis. Kuid lihtsa loomulikkuse ja mõtestamissügavuse kõrval oli see tühiasi, ju olen liig sageli sattunud kogema edvistavat esitusmaneeri, mis mõjub pelutavalt. Viiuldaja Aira Maria Lehtipuu sekundeeris vokaalile väga kõlanõtkelt ning hiilgas uhkelt puhtinstrumentaalseis numbreis.

Kuuldud orkestrikontserdest mõjus täiesti fenomenaalsena Kremerata Baltica õhtu, eriti kava esimene pool. Gidon Kremeri seade Bachi d-moll partiita Chaconne’ist oli täisverelises kõlatihkuses hämmastavalt huvitav, maitsekas ja mitmekesine. Ehkki Kremerata peadpööritavalt kõrge tase on kõigile teada, üllatab taas ja taas, kuidas ometi saab üks orkester toimida nii homogeense tunnetusega, sünkroonselt ja oivalise toonusega, lisamata grammigi odavat veiderdamist. Aga saab. Koosluses dirigendiga võib mõnikord tajuda ilmset välist suunamist, mille mängijad orgaaniliselt omaks võtavad. Nii peabki ja see ongi juhi roll. Kuid Kremerata dirigendita esitusi iseloomustab veel hinnalisem sisemine impulss. Liiati, näha orkestrantide pidevat naerusuist või keskendunud silmsidet, mis ei tulene mitte hirmust koosmängu tehnilise sujuvuse ees, vaid igatsusest jagada omavahel muusika sütitavaid tundeid – see teeb kadedakski.

Söandan oletada, et paljudele oli kontserdi kõrghetk Ligeti esimese keelpillikvarteti orkestreering. Kuulad ja unustad hingata. Millised leidlikud kujundid ja kui geniaalne seade! Kremerata keelpillikoosseis suudab luua lõputuid kõlavärve, vahest rohkemgi kui mõni täisorkester.

Kava teises pooles soleerinud Rémi Boucher on samuti tõeline meister ning eriti Mauro Giuliani kitarrikontsert mõjus oma harva esitatavuse tõttu värskelt, kuid õhtu avaosa fluidumini uuesti ei jõutud.

Peotäis kuldpärleid

Festivali üks sissepoole pööratuses vargsemaid, ent tervikuna vahest intensiivsemaid kulminatsioone oli Aleksei Ljubimovi ülesastumine. Ljubimovi fenomen on püsinud aastakümneid ikka sama ere. Mäletan enda lapsepõlvest, kuis ta raadiost kuuldud mäng lihtsalt naelutas kuulama. Ei lugenud küsitav helikvaliteet ega mu algeline muusikaharidus. Nüüd, kogenuma ja teadlikumana, oli lummus kordi kirkam. Kõik näis ideaalne: kava (Haydnist Sõlvestrovini), sõna ja muusika dialoog (Peeter Volkonski loetud katkendid Andrei Volkonski raamatust – palun, leidke sellele eesti keelde tõlkija!) ning üle kõige mõistagi Ljubimovi esitus. Eks luhtu järgnevgi püüe muusikat sõnades väljendada, aga ehk saate aimu vihjetest nagu täielik välise efektitsemise puudumine, filigraanne kõlakultuur ja kõrgendet stiilitundlikkus. Jaani kiriku klaver on kapriisse loomuga ja testib mängija võimeid, muutudes kord ebamääraseks, kord metalselt kalgiks, aga Ljubimovi käe all käitus ta kullapaina. Haydnis ilmus justkui imeväel klavessiinilik terav särin, Schuberti tarvis moondus toon pehmelt ümaraks ning nüüdismuusikas oli ühtäkki olemas kogu moodsa klaveri jõud ja värvid. Uuem helikeel moodustaski kava selgroo.

Erakordselt huvitavad olid kaks Andrei Volkonski teost, mis märkisid autori 90. sünniaastapäeva. Tema „Musica stricta“ klaverile (1957) esindab üht varaseimat etappi toonases vene seriaalses, seega ebasoovitavas stiilis. Väga hõrk šedööver! Sõnatuks võttis ka ta teise, Johannes Bobrowky luulest tõukunud teose „Was noch lebt“ ehk „Mis veel elab“ (1989) elegants. See häälele ja keelpillitriole kirjutet kompositsioon oli imeline näide tehnilisest nõudlikkusest, mis siiski ei domineerinud, vaid pakkus üksnes ehituslikku raami poeetilisele hingusele. Helen Lokuta ja ansambli Prezioso trio olid leidnud väga kauni tasakaalu diskreetsuse ja tunderikkuse vahel.

Ent jätkates veel pisut Ljubimovi kontserdi rajal, tahaksin välja tuua tema lummusliku Sõlvestrovi tõlgitsuse. Võrreldes autori enese mängu teiste seni kuuldud esitustega, julgen pidada Ljubimovit autentseimaks. See on omamoodi paavstilik positsioon, isetus, teadvustamine, et oled vaid kellegi, siin helilooja ideede vardja asises ilmas. Sõlvestrovi klaveriteosed nagu uitaks pimesi akvarelsel kõlamaastikul, ta lõputud modulatsioonid otsekui eksleksid muinasjutu­ilmas, monalisalikult aimatav-naeratavad ja puhtsüdamlikult hellad. Sellist õrnust on imekerge lõhkuda, olgu või aplausiga, aga mis teha, kui see on kuulaja omaseim tänuviis. Ometigi tögas mind kiusuküsimus – miks interpreet kummardab, hoopis kuulaja peaks seda tegema, tema ju nõretab tänumeelest.

Silmailu, eksimused ja üllatushetked

Erinevalt viimaseist aastaist jäi seekord kujutava kunsti osakaal kasinamaks ja iga kontserdi meeleolust elavat taiest ei sündinud. Kuid ilma visuaalita festival siiski ei möödunud. Õhtut, mil Johan Randvere esitas Mussorgski teost „Pildid näituselt“, saatsid Anna Litvinova liivajoonistused. Terake lapsemeelselt tunnistades olid üheainsa liigutusega maha pühitavate kujutiste tabavus ja habras ilu nii eredalt paeluvad, et puhuti köitsid tähelepanu kõlavast enamgi. Mitte et ei võiks või polnuks Randvere mäng haarav, aga ju vist õigem oleks siiski teistpidine: illustratsioonid peaks ikkagi tõukuma muusikast, mitte selle fooniks taandama.

Millest on natuke kahju? Et algused kipuvad minema elevuse ohvriks. Avakontserdi melu on vist möödapääsmatu ja iseenesest vahva, aga väline sära ja suurepäraste interpreetide karisma tuhmistas lõppeks muusikat ennast. Õhtu kauneim hetk oli Kristjan Järvi „Meelte videviku“ esiettekanne. Läbipaistvate korduste ning sugereeriva atmosfääriga teos sai värvigammasse lisanüansse šamaanitrummi suigutavast meeleolust autori esituses. Võib-olla oli publiku kaasa ümisema õhutamine veidi liiast, ent osadustunde loomiseks igati osav, leebe nüke.

Suureks katsumuseks kujunes aga ansambli Estonian Voices ülesastumispaik. Vabaõhukontsert suvise Tartu ühes õnnetumas ruumis autovabaduse puiesteel on küsitav niikuinii, ent seekord nõudis veel kannatlikumat meelt vihmasaju trotsimine. Ringi saalivad ja valjul häälel jutlevad inimesed ei lubanud täie tähelepanuga keskenduda, aga nii palju kui jälgida suutsin, erines Tõnu Kõrvitsa esiettekandel „Tänavaetüüdid“ helilooja tavapärasest laadist. See miniatuurne teos kandis endas pigem vokaalansambli meelisrepertuaari jooni.

Eks terve nädala vältaval muusikapeol peagi olema mõni ootustele alla jääv viiv, pealegi on iga ülevaade alati läbinisti subjektiivne. Hoopis rohkem oli ju rõõmustavat, millest eraldi tahaksin rõhutada korraldajate järjepidevust põnevate pillide ja unustatud teoste (taas)avastamisel. Nii pakkus ühe tänavuse lõbusaima üllatuse parmupillivirtuoos Albin Paulus Albrechtsbergeri kontsertiinos. Sellise kooslusega – klassikaline kammerorkester ja üdini folkloorse hõnguga tämber – polnud sugugi lihtne harjuda. Veel uskumatum näis, et seesuguse lustliku töö komponeeris klassikalise perioodi helilooja, mitte tänapäeva piiride murdja.

Mis nüüd muud kui oodata järgmist festivali. Kes teab, mis üllatusi pakub üheks Euroopa kultuuripealinnaks olemise aasta või tõuseb hoopis tartulikkus eriliselt esile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht