Peaaegu liiga täiuslik

Kerri Kotta

Peaaegu märkamatult eesti uue muusika üheks lipulaevaks tõusnud ansambel U: – Tarmo Johnnes (flööt), Helena Tuuling ja Meelis Vind (klarnet), Vambola Krigul (löökpillid), Taavi Kerikmäe (klaver), Merje Roomere (viiul) ja Levi-Danel Mägila (tšello) – on üllitanud teise CD, mis koondab pealkirja „Protuberantsid” alla rea eri maade nüüdisheliloojate teoseid. Nagu plaadibukletis mainitud, tähendab sõna „protuberants” helendavat gaasipurset päikese pinnal. Ilmselt tuleks seda mõista äkilise vallandumise metafoorina, mis analoogiliselt päikese pinnal tekkivate päris loidete e protuberantsidega sünnitab eriilmelisi ja muutlikke kujundeid. Kuna kõike seda saab plaadil kõlava muusikaga võrdlemisi hõlpsasti  seostada, siis võib määratlust „protuberantsid” pidada plaati kokku võtva kujundina päris õnnestuks.       

Ansambel U: on eesti muusikas omalaadne nähtus. Hoolimata meie kultuuriruumi suhtelisest väiksusest, mis sunnib nii interpreete kui ka muusikalisi kollektiive olema n-ö kõigesööjad, on ansambel suutnud end üha teadlikumalt seda sorti hoiakust distantseerida. Eelkõige avaldub see hoolikalt valitud repertuaaris, aga ka omalaadses jahedalt kirglikus analüütilises huvis esitatavate teoste vastu, kusjuures staarkollektiividele nii omane afišeeritus  näib peaaegu täielikult puuduvat. Otse vastupidi: U: on orgaanilisuseni ühtne ja demokraatlik mängijate kooslus, mille nägu ei määra vähem või rohkem autoritaarne muusikaline juht, vaid kollektiivi enda sees tekkiv sünergia.       

Kollektiiv, kus igale mängijale on jäetud tema personaalne ruum, on ilmselt ansambli iseloomuliku kõla üks peamisi põhjusi. Seda kõla iseloomustab terviklikkus ja instrumentide hea sulandumisvõime, mis aga ei välista selgust ja faktuurilist diferentseeritust. Kogu esitust iseloomustav kontsentratsioon vajutab  muusikale omalaadse arhitektoonilise pitseri, mida aga tasakaalustab detailide tundlik fraseerimine. Hoolimata tõsisevõitu üldkarakterist, ei muutu muusika sellel plaadil aga kunagi päris avalikult dramaatiliseks, vaid säilitab ka teose vormilistes sõlmpunktides asjalikult mängulise karakteri. Osalt võib ülemäärase dramatismi puudumise põhjuseks olla põhjamaine vaoshoitus, aga ka soov muusika emotsionaalset nivood kontrollida.       

Plaadi ülesehitus on õnnestunud. Teoste  järjestus toob esile ansambli varjundirikka kõlapaleti ja mõjub ühtlasi tervikuna. Kuigi ükski teos ei põhine rõhutatult solisti ja ülejäänud pillide kõrvutamisel, võimaldab teoste ülesehitus pille eraldi esile tõsta ja nende kõla väärtustada. Plaadi muusikaline ühtsus ei seisne ainuüksi kõlavate teoste stiililises sarnasuses, vaid ka mainitud teoseid ühendavas kontiinumis, s.o liikumises puristlikumatelt ja arhitektoonilisematelt struktuuridelt kõlamodernismile  omaste sensuaalsemate heliväljadeni ning lõpuks kahe mainitud pooluse ühendamises.     

  Plaadil kõlab viis teost. Antti Auvineni on „Kaarea’s” („Kaar”, 2006/2009) keskendunud muusikale kui lineaarsele protsessile, mille puhul näib keskset rolli mängivat muusikaline inerts: iga järgmine vormilõik ammutab oma jõu justkui eelmise lõigu energia „ülejäägist”. Kuigi vahendid, mida helilooja kasutab,  on suhteliselt lihtsad, ei lähe teos kuulamisel igavaks. Selle üks põhjusi on ilmselt teose dramaturgiline läbimõeldus ja veenvus.     

Teise teose – Jarkko Hartikaineni „vastakaiku/ Anklang bis” („Järelkaja”, 2009) – retooriline  välisilme tõukub vähemalt esmapilgul kiiretest tämbrikontrastidest, mille puhul teadvustab kuulaja tagaplaani pikemaid arenguliine alles hiljem. Lühikeste ja pikkade muusikaliste protsesside rõhutatud kõrvutamine loob mulje kahest vaid hetkiti kohtuvast paralleelsest maailmast. „Värviliste” ülemhelirikaste helimassiivide käsitlemine muusikalise arengu resultaadina teeb mainitud teose kohati sarnaseks mõnede Tüüri töödega.  Tatjana Kozlova „Doors 2a” („Uksed 2a”, 2007) esindab juba peaaegu puhast tämbrimuusikat. Üheks keskseks instrumendiks on siin flööt, mida peaaegu kogu teose jooksul mängitakse „hääletult”, s.o viisil, kus põhitoon on kahina tagant vaid aimatav. Flööt algatab ja mõneti ka lõpetab teoses aset leidvad arengusuunad, leides teose lõppedes viimaks üles ka oma „hääle”, mis väljendub sisemiselt pulseerivatest ja „rabelevatest” helidest välja kasvavas  igatsevas kujundis. Kehalisus ja füüsilisus, s.o pidev teadlikkus pillist ja selle vastupanust, on selles teoses oluline. Ansambel U: interpretatsioon vihjas nimetatud kehalisusele kui teoses peituvale saladusele pigem delikaatselt. Plaadi ehk nõudlikemas ja mõneti ka pretensioonikaimas, Kimmo Kuituneni teoses „TripleDuos” („Kolmikduod”, 2008) tekib selgelt tajutav pinge kõla ja struktuuri vahel. Mõneti analoogiliselt Hartikaineni teosega  kõrvutatakse siin lühi- ja pikaajalised muusikalised protsessid. Kuid erinevalt Hartikaineni teosest, kus mõlemad protsessid olid kuulajal n-ö peo peal, s.t muusikas reaalselt jälgitavad, tuleb kuulajal siin pikemad protsessid muusikaliste assotsiatsioonide põhjal alles endal luua. See ei olegi nii lihtne. Teos sisaldab hulgaliselt lühikesi dünaamilisi ja muusikalist kontiinumit lõhkuvaid aktsente, mis jätavad mulje lõputust uuesti alustamisest. Sellest 

näib aga teose „energeetiline” nivoo ja seega ka mingi kõrgema tasandi ühtsus paradoksaalselt sõltuvat. Teos lõpeb lummavalt vaikse, kuid hullumeelsuseni hektilise koodaga. Pärast Kuituneni magnum opus’t mõjub Benjamin Broeningi „changing light” („Muutlik valgus”, 2008) kerge ning õhulisena, olles seega sobivaks koodaks kogu plaadile. Hoolimata sellest, et helilooja on plaadil toodud saatesõnas maininud teose inspiratsioonina  põhjamaist loodust, mõjub just see teos plaadil kõlanutest kõige vähem põhjamaisena. Siin on aimata mingit omalaadset soojust ja sumedust, mis eelmainitud teostes näis puuduvat. Kuigi ansambel U: on jäänud ka oma teise plaadi puhul truuks esimese plaadi minimalistlikule kujundusele, on see nüüd muutunud oluliselt lugejasõbralikumaks. Fotode iseloomulik töötlus ja delikaatselt polükroomsed pinnad, milles sisuliselt mängitakse vaid valge  erinevate varjunditega, loovad mulje üsnagi eksklusiivsest tootest ja tõstavad plaadi kui terviku pelgalt infokandja staatusest kõrgemale. Võib öelda, et plaadi kujunduslik perfektsionism haakub teoste esitusliku perfektsionismiga. Tõtt-öelda võibki just kõikevaldav perfektsionism, soov realiseerida heliloojate ideed sajaprotsendiliselt, osutuda selle plaadi ainsaks puuduseks. Ansambli U: mäng on veatu ja nauditav, kuid kohati tekkis mõte, et  see võiks olla veelgi parem, kui interpreet siin nii täielikult heliloojas ei lahustuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht