Peenhäälestatud kõla võidukäik

Festival „Sound Plasma“ pakkus sel aastal palju intensiivseid kuulamiskogemusi. Nelja aastaga on festival leidnud endale Eesti muusikavaldkonnas kindla koha.

OVE-KUTH SOOSAAR

Mikrotonaalse muusika festival „Sound Plasma“ 19. – 21. XI Tallinnas, kunstiline juht Arash Yazdani.

Kas aatomist on veel väiksemaid osakesi? Aatomid on ju meid ümbritseva materiaalse maailma väikseimad osakesed. Loomulikult teame tänapäeval, et osakestefüüsika standardmudel kirjeldab kirjut kvantosakeste maailma. Samamoodi võiks ju küsida, kas ja kuidas on võimalik jagada pooltooni.

Mikrotonaalsete intervallide ehk intervallide, mis on väiksemad kui õhtumaade muusikas kasutatavad pooltoonid, levik on eri kultuurides laialdane. Näiteks India klassikalises muusikas esinevad raagad või araabia, türgi ja juudi muusikas tuntud makaamid kätkevad endas kõik alternatiivset viisi, kuidas helikõrgusi kategoriseerida. Ka läänemaailma popmuusikat läbivalt mõjutanud bluus sisaldab helikõrgusi, mis ei allu tempereeritud häälestusele. Võib ju ka proovida ette kujutada, millise intonatsiooniga lauldi meie oma iidset regilaulu.

Sellises laiendatud kõlade maailmas toimib ka festival „Sound Plasma“, mis leidis sel aastal aset neljandat korda ning (nagu paljud üritused praegusel ajal) toimus vähendatud kujul, s.t ainult Tallinnas. Varasematel aastatel on festivali korraldatud nii Tallinnas kui ka nüüdismuusika keskuses Berliinis, peale kontsertide on kavas olnud veel meistriklasse ja vestlusringe. Kärbitud mahust hoolimata selle aasta festivalil kvaliteedis allahindlusi ei tehtud: toimus kolm maailmatasemel repertuaariga kontserti. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on kavalehel öelnud: „Muusika pole vaid meelelahutus või luksus, vaid miski, mis ülendab inimkogemust ja hoiab kogukondi koos ka pimedamatel aegadel.“

Spektraalmuusika legend

Ansambel L’Itinéraire (ee suund) tegutseb 1973. aastast ning on asutamisest saati Euroopa väljapaistvamaid nüüdismuusikale pühendunud ansambleid, kes on keskendunud spektraalmuusika teostele. Selle asutajaliikmed olidki tol ajal noored heliloojad Michaël Levinas, Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt ja Roger Tessier, kes otsisid võimalusi oma muusikat laiemalt levitada. Kavalehel on kirjas, et koosseisu algusaastaid iseloomustanud seikluslikkus on säilinud tänapäevani: ansambel kompab väljakujunenud ettekandetavade piire, kõrvutades minevikurepertuaari noorte heliloojate esteetikaga. Ansamblil on saanud tavaks tihe koostöö heliloojatega ning peale spektraalmuusika propageerimise kuuluvad nende repertuaari žanriülesed koostööd barokist elektroonilise muusikani.

Ansambli L’Itinéraire kavas olid kõik Eesti esiettekanded. Mustpeade maja valge saal, mille akustika võib teinekord mõnele ettekandele mõjuda koormavalt, toetas seekord ansambli mängu suurepäraselt, sidudes sarnased kõlavärvid ühtseks tervikuks ning võimaldades eri muusikaelementidele oma laiuva ruumi. Eriti selgelt võis seda tajuda sooloteoste ajal. Jonathan Harvey „Three Sketches“ ehk „Kolm visandit“ soolotšellole (1989) oli mängutehniliselt meisterlik laiendatud mänguvõtete paraad. Ansambli tšellist Myrtille Hetzel demonstreeris kergusega oma kontrolli nii pilli kui ka muusikalise materjali üle, kuid mulle jäi teos siiski emotsionaalselt kaugeks. Ansambli pianisti Fuminori Tanada teose „Echoing Forest II“ ehk „Kajav mets II“ viiulile ja klaverile (2007) meisterlikult ehitatud kõlamaastik ja mõtteselgus oli isegi ehmatav, kuna igal muusikalisel fraasil tundus võõrandamatult ja isegi kompulsiivse täpsusega olevat oma koht. Kõlavärvid olid hetketi isegi magusad, ilma et need oleksid kunagi lagunenud liialt läägeks.

Sina Fallahzadeh’ teos „Seul reste le désert“ ehk „Jääb üksnes kõrb“ flöödile, tšellole ja klaverile (2020) kõlas maailma esiettekandes. Kõrva haarasid iseäranis unenäolised duubeldatud meloodialiinid, mis moodustasid ühtlaselt rütmiliselt tiksuvalt klaveripartiile mitmesuguseid sonoorsusi. Michaël Levinasi teos „Froissement d’ailes“ ehk „Kortsus tiivad“ sooloflöödile (1975) sillerdas valge saali akustikas säravalt jõuliste vastanduste ning lennukate passaažidega. Kavas oli rohkem aega pühendatud suurkujule Tristain Murail’le. Teoses „Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ flöödile ja tšellole (2018) oli helilooja keskendunud suurepärasele fraasitunnetusele, sidudes flöödi kõrge registri tšello kvartflažolettidega üheks kõlavärviks. Teose keskmes oli suuresti kahe pilli kõlalise ühisosa leidmine. Veerandtoonide rakendamine pehmendavas akustikas muutis teose ülevoolavalt unenäoliseks, justkui mängiks kauguses mõni vana mahakäiv lintmakk. Teoses „Feuilles à travers les cloches“ ehk „Lehed läbi kellade“ viiulile tšellole, flöödile ja klaverile (1998) oli Murail ehitanud värvikatele klaveriakordidele teiste instrumentidega laiendatud kõlapinna, mis haaras teose arenedes registriliselt üha rohkem ruumi.

Muljetavaldav oli jälgida kontserdi kestel ansambli kokkumängu. Ettekanded olid täpsed, samal ajal peenetundelised ja hingestatud. Oli tõeline nauding jälgida sellise kaliibriga ansamblit omas elemendis. Publik võttis kontserdi väga soojalt vastu ning ansambel kutsuti aplausiga mitu korda lavale tagasi. Kordusettekandele tuli kava viimane teos „Lehed läbi kellade“. Kontserdi lõppedes avaldasid ansambliliikmed kuulajatele tänu ning selgitasid, et neil pole ammu olnud ühtegi päris publiku ees esinemist. Nad nentisid, et internetiülekanded ei asenda kunagi seda vahetut kontakti ja energiavahetust, mis tekib publiku ning esinejate vahel.

Veerandtoonid klaveritel

Kadri-Ann Sumera on üks mitmekülgsemaid eesti pianiste, kes tegutseb ühtviisi solisti, kammermuusiku, lauljate kontsertmeistri ja pedagoogina ning kelle repertuaar hõlmab teoseid barokist tänapäeva uusima muusikani. Ta on esiettekandele toonud talle loodud teoseid, näiteks Märt-Matis Lille klaverikontsert või Nicolas Gilberti „A rebours“, samuti teinud XX sajandi tähtteoste esiettekandeid Eestis. Sumera eestvedamisel on sündinud ka muusikat ja kujutavat kunsti ühendavaid multimeediaprojekte, näiteks kontsertlavastus „Heli:pilt“. Oluline osa Kadri-Anni repertuaaris on tema isa Lepo Sumera loomingul, aga ka teiste eesti heliloojate muusikal.

20. novembri kontserdiks oli Mustpeade maja valgesse saali kohale toodud kaks klaverit, mis olid omavahel veerandtooni võrra nihkesse häälestatud. Liisa Hirsch on teoses „Quantum Well“ ettevalmistatud klaverile (2020) põhiliste muusikaliste ehitusklotsidena kasutanud trillereid, mis moodustavad lendleva helipilve. Klaveri ettevalmistamine muudab pilli kõla veelgi ebamaisemaks ning saali akustikaga koosmõjus kostsid helid justkui kuulaja alateadvuse hämarusest. Teosel on puhas vorm: trillerid alustavad klaveri kõrgest registrist langemist ja moodustavad ühe suure langeva glissando. Tänu ettevalmistatud klaverile moodustub sellest õrnast langevast helimassist tõeline tämbritulevärk. Madalasse registrisse jõudes algab katkendlike ja murtud fraasidega taas tõus ülespoole. Suurt naudingut pakub autori võime leida suure variatiivsusega kõnekat muusikalist materjali, mis kõik koosneb teose põhilistest algosadest – trilleritest. Kõrgesse registrisse jõudes muusikaline materjal õheneb ning kaob sama märkamatult, kui oli tekkinud.

Esiettekandele tuli Arash Yazdani „Hommage à G. F. Haas“ kahele klaverile (2020). Teos on pühendatud Georg Friedrich Haasile, kes oli Baseli muusikakõrgkoolis Yazdani kompositsiooniõppejõud. Yazdani ja Haasi muusikakäsitluses on palju kattuvusi, näiteks mõlemad põimivad muusikasse psühhoakustilisi ilminguid. Yazdani muusikale omaselt rakendab ta teose alguses valjusid helinivoosid, mille tulemusena tekivad kombinatsioonhelid – helid, mida tegelikult ei mängita, kuid mida on siiski kuulda. Kasutust leiab Shepardi-Risset’ glissando, mis on lõputult tõusva või langeva helirea auditoorne illusioon. Helitöö intensiivsus raugeb järk-järgult ning alles jääb tiksuv klaveripartii, mille kõla laseb aimata mõnd harmoonilist kadentsi. Selline harmooniline hägustumine lõi mulle paralleeli inglise produtsendi Leylan James Kirby (artistinimi The Caretaker) ulatusliku elektroonilise teosega „Everywhere at the End of Time“, kus on kuue ja poole tunni jooksul muusikas kujutatud, kuidas Alzheimeri tõbe põdev inimene oma mälu üle kontrolli kaotab. Yazdani teosest õhkus seletamatut emotsionaalset küpsust: muusika ei põhine üksnes akustilistel fenomenidel, vaid need on peenetundeliselt rakendatud narratiivi jutustamisse.

Õhtu lõpuks oli kavas Georg Friedrich Haasi teos „3 Hommages“ ehk „3 pühendust“ kahele klaverile (1982/1984). Helitöö koosneb kolmest eraldiseisvast klaveripalast, igaüks on pühendatud ühele heliloojale. Igas palas on Haas uurinud selle helilooja väljendusvahendeid läbi Haasi enda muusikalise käekirja. Esimene pühendus on György Ligetile. Muusika koosneb järjepidevast kaheksandike jadast, mis laieneb ühest helikõrgusest alates järjepidevalt. Pikapeale tekib mängitud nootidest ning ruumi­resonantsist üks kummituslik heli, mida pianist ei mängi. Paks helifaktuur jättis mulje, nagu häälestaks keegi klaverit, tekitades ühtlasi glissando’sid. Teine osa on pühendatud vähemtuntud austria heliloojale Josef Matthias Hauerile, kes arendas paralleelselt Schönbergiga välja viisi, kuidas rakendada kõik 12 pooltooni. Teos koosneb viienoodilisest helireast, mis pikeneb teose jooksul kaheksanoodiliseks. Väga põnev oli jälgida, kuidas eri registrid ruumis resoneerisid. Teoses kõlas pikalt sama struktuur, kuid oli ootamatu, et kaua kõlanud heliread kumisesid klaverimängu lõppedes kõrvus ikka edasi. Viimane pühendus on Steve Reichile ning põhineb polümeetrial. Selleks oli Kadri-Ann Sumera endale appi palunud pianist Carolina Santiago Martineze. Haasi „3 pühendust“ põhineb tervikuna masinlikel kordustel ja protsessuaalsusel. Teos pakkus tajumängu ning võimaluse keskenduda helisündmustele, mis parimal juhul jäetakse tähelepanuta või mida püütakse vältida.

Kadri-Ann Sumera ambitsioonikas soolokava pakkus palju elamusi ning eksponeeris tema suurepärast võimekust ja haaret. Tema kohanemisoskus ja uudsusejanu annab kindlustunde, et Eestis on uue muusika esitamine kindlates kätes.

Haasi mammutteos

Tallinna Uue Muusika Ansambel kandis Noblessneri valukoja Nobeli saalis ette Georg Friedrich Haasi 24 instrumendile loodud mammutteose „in vain“ (2000), mis asetseb oma mastaapsuses orkestri- ja kammermuusika piirimail. Teos kestab üle tunni ning lisaväljendusvahendina on helilooja selles kasutanud valgust ja pimedust. Dirigent Sir Simon Rattle on nimetanud seda teost vapustavaks kuulamiskogemuseks ja üheks XXI sajandi meistriteoseks – ta on lausa öelnud, et midagi sellesarnast ei ole ta varem kuulnud.¹ Teos on kirjutatud reaktsioonina sellele, kui sajandivahetuse Austrias moodustati poliitiline koalitsioon, mis lubas võimule paremäärmusliku Vabaduspartei. Otsene programmilisus ei ole aga helitöös omaette eesmärk ning teoses on ohtralt ruumi kuulaja kujutlusvõimele. Teos on struktuurilt ülimalt huvitav ja üsna keerukas. Loo vältel on kasutatud näiteks kaht intoneerimissüsteemi ning neile, kellel on huvi see täpsemalt lahti harutada, soovitan tutvuda Michal Raymond Massoud’ doktoritööga.²

Kuulajana jagan teose vormiliselt kolme ossa. Esimeses osas häälestatakse kuulaja pikalt segamatult triivivate ülimalt peenelt konstrueeritud kõlamassiividega, sealjuures kantakse osa sellest muusikast ette täielikus pimeduses. Muusikaline materjal on kõla ja orkestratsiooni poolest ülimalt paeluv ja kaasahaarav, samal ajal ka hüpnotiseeriv ning hajus, et kuulates jääda oma mõtetes ja kujutluspiltides rändama. Teises jaotuses on keskendutud teose kulminatsiooni ülesehitamisele, muusika liigub valjeneva glissando’ga aina kõrgemaks. See pikk minek oli pärast ulatuslikku „häälestusperioodi“ katartiline ning manas oma intensiivses ilus esile taevasse tõusmise kujutluspilte. Kolmandas jaotuses agressiivselt tekkinud kaunidus lagunes ning kui jätkata eelneva religioosse kujutluspildiga, siis tekkis järsk langemistunne. Tänu teoses kasutatud valgusmängule oli muusika tajumine füüsilise kogemusena tavapärasest veel paljutähenduslikum.

Muljetavaldav oli Tallinna Uue Muusika Ansambli ettevalmistus. Muusikaline materjal on tehniline, tavapäratutes häälestustes ning žanritruult amorfne. Kuna arvestatav osa teosest kanti ette täielikus pimeduses, pidid mängijad muusikat esitama peast ning juhinduma ainult n-ö muusikalistest maamärkidest, mitte dirigendi märguannetest. Ometi õhkus ansamblist enesekindlust. Pärast esitust võis nii publiku kui ka esitajate ilmetest lugeda, et koos oli kogetud midagi erakordset.

Georg Friedrich Haas on kindlasti nüüdismuusika elav klassik ning ka paeluv karakter, kuid tema põneva isiksuse avamiseks selles artiklis ruumi napib. On ülimalt tänuväärne, et tema teosed leiavad ka Eestis taas laiemat kõlapinda. Kui Eesti Riiklik Sümfooniaorkester kandis nelja aasta eest festivalil „Afekt“ ette tema teose „Dark Dreams“, siis tegi festivali „Sound Plasma“ kunstiline juht Arash Yazdani Sirbis heliloojaga ka mahuka intervjuu.³

Festival „Sound Plasma“ pakkus sel aastal palju intensiivseid kuulamiskogemusi ja seda kõige paremas mõttes. Mulle tundub, et ka publik näitas festivali vastu üles suuremat huvi kui varem. „Sound Plasma“ on nelja aastaga leidnud endale kindla koha ning festival ja Tallinna Uue Muusika Ansambel on kohalikele lavalaudadele toonud märkimisväärse koguse spektraalmuusika tüviteoseid. Jääb üle soovida korraldajatele palju kannatust ja jõudu ning loodetavasti kujuneb „Sound Plasmast“ pika traditsiooniga muusikanähtus.

1 Sir Simon Rattle talks about „in vain“ by Georg Friedrich Haas. Berliini Filharmoonikute digitaalne kontserdisaal 8. I 2013; https://www.digitalconcerthall.com/ en/interview/3849-2

2 Michal Raymond Massoud, An Analysis of Georg Friedrich Haas’s „in vain“. Northwestern University, Evanston (Illinois) 2017, 137 lk. https://arch.library.northwestern.edu/concern/ generic_works/t435gd02j?locale=en

3 Arash Yazdani, Heli, poliitika, pimedus ja seks. – Sirp 21. X 2016. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/heli-poliitika-pimedus-ja-seks/