Pidu nagu pidu ikka

Tänavune pärimusmuusika lõikuspidu leidis aset ebatavalistes tingimustes, kuid ei erinenud palju varasematest. Koroonakriis on mõjunud loomingule hästi.

ANDRES LAIAPEA

XVIII pärimusmuusika lõikuspidu (sh etnokulpide üleandmine) 2. ja 3. X Viljandi pärimusmuusika aidas.

190 aastat tagasi valmis kooleraepideemia tõttu Boldino mõisa sulgunud Aleksandr Puškinil neli väikest tragöödiat, mille hulgast on tänapäeval tuntuim ilmselt „Pidu katku ajal“, kuid tema eluajal jõudis lavale üksnes „Mozart ja Salieri“. Selle teose kirjutamiseks sai Puškin inspiratsiooni kuulujutust, mille kohaselt olevat Salieri surivoodil üles tunnistanud, et Mozart suri tõesti tema mürgitatuna, nagu kurjad keeled olid varemgi väitnud. Mozartit ja Salierit on näidendis kujutatud täiesti ebaajalooliselt. Levinud tõlgenduse kohaselt räägib see lugu sellest, kuidas töökas, kuid keskpärane talent tapab kadedusest geeniuse, kelle looming sünnib lenneldes. Vene kirjandusteadlane, puškinist Irina Surat on aga välja toonud, et Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštami arvates sümboliseerisid need tegelaskujud lihtsalt kaht erinevat loomeviisi. Mandelštami sõnul on aga igas poeedis nii Mozart kui ka Salieri. See tähendab, et inspiratsioonist sünnib midagi geniaalset vaid ränga tööga, kuid tööl ei tohi lasta spontaansust tappa, sest ainult tööst ei piisa – see olevat Puškini tegelik sõnum.1

Puškin lõpetas töö „Mozarti ja Salieri“ kallal 26. oktoobril 1830, kuid selle esimene visand oli valminud juba neli aastat varem. Sunnitud isolatsioon Boldinos, kus ta pidi veetma kolm kuud karantiinis, kujunes Puškini produktiivseimaks loomeperioodiks, mille käigus sai ta valmis paljud varem pooleli jäänud teosed. Koroonakriisist tingitud piirangud näivad olevat mõjunud nüüd kohati samal moel. Kuna esinemised jäid ära, leidsid artistid rohkem aega loomingule keskenduda.

Etnokulpide jagamisel osutus (rahva­hääletuste tulemusel) suurimaks võitjaks Jalmar Vabarna. Ansambliga Zetod andis ta välja leeloplaadi „Traadilda“, mis teenis eheda pärimusmuusika auhinna. Trad.Attack! võitis aasta artisti ja aasta loo valimisel. Ühtlasi hääletati Vabarna aasta muusikuks. Seda auhinda vastu võttes rõhutas ta, et ka loendamatud stuudios veedetud tunnid ja filosoofilised vestlused muusika üle on mõjunud väga arendavalt – see ei ole olnud mahavisatud aeg. Pealegi, lisas Vabarna, harjutas ka tema kunagi viis tundi päevas. See sõnum ei ole küll iseenesest uus (näiteks Jimi Tenori albumi „Intervision“ ümbrisele on kritseldatud „Yo kids, work hard, ‘cause you might think I’ve been really lucky to get where I am today … maybe so. But I’ve realized the harder you work the luckier you get.“2), kuid väärib ikka ja jälle kordamist.

Igaks juhuks kordan üle sellegi, et peale etnokulpide laureaatide tasub kuulata kõiki nominente. Mari Kalkun oli nomineeritud nüüd viies kategoorias. Tema „Õunaaia albumit“, mis on sündinudki kevadel kodus istudes, tutvustati sõnadega: „Etnoaasta särav pärl, mis tõestab, et katsetused on värskendavad nii loojale kui ka publikule.“ Ühtegi kulpi ta aga ei saanud. Tühjade kätega pidi lahkuma ka neljas kategoorias nomineeritud Karoliina Kreintaal, ansambli Tintura eestvedaja, kes on andnud koos Lee Tauli ja Sänni Noormetsaga välja albumi „Ruhnu saarel mitu otsa“, mille eelesitlus toimus juba eelmise aasta lõikuspeol. Ometi on mõlemad nimetatud albumid sellised, mida kõlbab tõenäoliselt kuulata ka poole sajandi pärast. Žürii valis aga aasta etnoalbumiks Torupilli Jussi & Cätlin Mägi plaadi „Paras paar“, mis on samuti väga hea.

Aasta looks valiti „Armasta mind“, mille Trad.Attack! on teinud koos Vaiko Eplikuga. Sandra Vabarna tunnistas, et kui plaadile minevaid lugusid valiti, siis tahtsid tema ja Jalmar selle hoopis välja jätta, sest ei pidanud seda piisavalt heaks. Valiku tegemiseks oli neil aga moodustatud 15-liikmeline žürii, kus hääletuse tulemusel jäi peale teiste tahe. Ka mulle tundub, et see ei ole nende viimasel kauamängival tugevaim pala, kuid kokkuvõttes osutus selline meetod albumi komplekteerimisel ilmselt mõistlikuks – seda kinnitab tõsiasi, et ansambli neljas album „Make Your Move“, mille kallal töötati üle kahe aasta, on jõudnud Grammyde eelselektsiooni.

Mari Kalkun oli nomineeritud viies etnokulbi kategoorias. Tema „Õunaaia albumit“, mis on sündinudki kevadel kodus istudes, tutvustati sõnadega: „Etnoaasta särav pärl, mis tõestab, et katsetused on värskendavad nii loojale kui ka publikule.“

Kevin Kohjus

Etnokulpide jagamist saab veebis järele vaadata,3 seepärast ei ole põhjust sellest pikemat ümberjutustust teha. Peale piduliku auhinnatseremoonia oli lõikuspeo kavas veel tosinkond kontserti, mille hulgast tuleks maha arvata ehk ainult reedele punkti pannud tümakas, mis ei erinenud palju sellest, mida lasti samal ajal autokõlaritest mingil kohalike noorte improviseeritud välidiskol turu juures parklas, kus võis samuti näha ennastunustavalt tantsivaid inimesi. Programmivälised ülesastumised aida kohvikus ja koridorides jäävad vaatluse alt välja: sellised spontaansed esinemised võivad olla vägagi kütkestavad, ainult et mul puudub neist ülevaade.

Mõlemat päeva alustasid etnolaagri noored. Osa neist olid juba agaralt mööda Eestit tuuritanud. Välismaalasi laagris tänavu kuigi palju ei olnud, kuid muusikaline haare oli siiski geograafiliselt lai, ulatudes koguni araabia maailma. Ühe tüdruku sõnavõtust selgus, et etnolaager võib toimida tugigrupina, mis annab noortele jõudu muusikaõpingute jätkamiseks. Ka koostöö- ja esinemis­kogemuste omandamiseks on see kindlasti hea koht.

Palju tutvustati muidugi lugusid oma aasta jooksul ilmunud või edaspidi ilmuvatelt albumitelt. Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekask, kes said suvel festivalil „Mooste elohelü“ ajakirja Muusika eriauhinna, esitasid muu hulgas Karlova-ainelist loomingut Kuslapuu tulevaselt sooloplaadilt. Aasta uusfolgi­artistiks valitud Curly Strings avaldas eelmisel aastal albumi, millel esineb koos sümfooniaorkestriga, tänavu aga laste­laulude plaadi, kus teeb kaasa üksjagu külalisartiste. Sümfooniaorkestrit ja külalisi nad nüüd lavale ei tarinud, aga lugusid nendelt albumitelt küll. Mõnikord mõjuvad värskelt isegi vanad lood, mis on saanud uue seade. Tintura ja Arno Tamm esitlesid äsja avaldatud albumit „Kaugel üksi võõra rahva hulgas“, mis on pandud kokku Siberi eestlaste lauludest. Tintura trip hop kõlab omanäoliselt, tõesti etnolikult, mitte nagu Portishead, Mono või mõni teine tuntud välismaa bänd, keda selle stiiliga seostatakse. Nemad esitasid ka vist ainsa venekeelse laulu sellel lõikuspeol. Mari Kalkun esitles koos Aleksandra Kremenetskiga oma „Õunaaia albumit“.

Järgmise albumi materjali tutvustas eelmisel aastal kolm kulpi saanud Black Bread Gone Mad. See kõlab tummisemalt kui varasem ja on samuti ülimalt kaasahaarav. Nõudis suurt pingutust, et hoida distantsi, mis võimaldaks jääda kriitiliseks kõrvalseisjaks. Samas vaimus jätkates saab neist lõpuks ilmselt uus Jefferson Airplane – BBGM tuleks saata ajamasinaga Woodstocki. Kiirabi viis kanderaamil ära ühe nende fänni, kes ei suutnud pärast pikka lava ees hüppamist enam jalgele tõusta, sai vahetult enne festivali lõppu mingi trauma. Hüppamist, tantsu ja tralli oli üldse palju. Sel aastal alles esimest korda lavale jõudnud Rüüt oli oma kava kokku pannud küll suurelt jaolt introvertsematest paladest, mida tavaliselt kontsertidel ei esitata, aga tõmbas publiku lõpuks käima ikkagi oma tavapäraste magnetitega. Rahvast tantsutasid kõvasti ka Suits ja Kool. Kõige rahulikuma etteaste tegi jutuvestja Piret Päär, keda saatis akordionil Kulno Malva, kuid tema puhul tuleb jällegi tõsta esile lugude dramaatilisust.

Lõikuspeo nael oli humoorikas eriprojekt „Originaalist parem“, mille käigus parodeeriti ka eelmisel õhtul toimunud etnokulpide jagamist. Laval oli viis artisti. Igaüks esitas oma repertuaarist ühe loo, millele järgnes kellegi teise uusversioon samast palast. Nii võis kuulda, kuidas Tintura hitti „Liisa pehmes süles“ esitab Duo Ruut, kelle „Tuule sõnad“ sai etnokulbi aasta debüütalbumi kategoorias, ja Kukerpillide jälgedes astub Curly Strings – bänd, mida ongi juba nimetatud tänapäeva Kukerpillideks.

Viljandi kultuuriakadeemia tudengid olid algatanud vahetult enne lõikuspidu kampaania avaliku maskikandmise propageerimiseks, kuulutades 21. oktoobriks välja maskikontserdi, kus kogu publik kannab maske. Lõikuspeol kandsid maski või visiiri paljud pärimus­muusika aida töötajad, agaralt desinfitseeriti ka mikrofone, kuid esinejad olid maskita ning võimalust see endale ette panna kasutas vaid mõni protsent publikust. Ülejäänud eelistasid hingata vabalt. Publikut oli mõnevõrra, aga mitte palju vähem kui eelmisel aastal – just parasjagu, et ei tekiks enam liiga suuri ummikuid ega pikki vetsujärjekordi. Varem olidki need üritused ülerahvastatud.

1 Иpинa Суpaт, Сальери и Моцарт. – Новый Мир номер 6, 2007; https://magazines.gorky.media/novyi_mi/2007/6/saleri-i-moczart.html

2 „Hei, noored, tehke kõvasti tööd. Võite küll arvata, et mul on täiega vedanud, et olen nii kaugele jõudnud. Vahest ongi. Aga olen aru saanud, et mida kõvemini tööd teha, seda rohkem õnne mul on.“

3 Pärimusmuusika lõikuspidu. Etnokulbid 2020. – ETV2 2. X 2020; https://etv2.err.ee/1136396/parimusmuusika-loikuspidu-etnokulbid-2020

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht