Pidulikult klaverist

Nele-Eva Steinfeltd, Alo Põldmäe

Steinway & Estonia TallinnasTänavu 90. aastapäeva tähistav Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool sai hiljuti oma valdusesse kaks uhiuut instrumenti, Steinway ja Estonia kontsertklaveri. Siinkohal meenub 1996. aasta sügis, kui selliste pillide võrra sai rikkamaks Estonia kontserdisaal. Õhus on taas elevust ja ootusi: see pole õnn ainuüksi pianistidele, vaid neilegi, kel klaver igapäevaseks ansamblipartneriks. 

Klaver on instrument, mis on nii professionaalse kui koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis juba mitu sajandit. Ajast, mil itaalia pillimeister Bartolomeo Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on tänaseks möödas üle 300 aasta. Sestpeale on klavereid üha täiustatud ning Silbermanni, Erardi, Walteri ja Broadwoodi firma klaverimeistrite loodud pinnasele on arenenud  tuhandeid klaveritootjaid. Nimi Steinway & Sons on terves maailmas tippklaveri sünonüümiks. Pillide ajalugu ulatub aastasse 1853, mil saksa perekond Steinweg rajas Ameerikasse klaveritööstuse, mis on klaveriturul domineerinud loomisest peale. Teade Eesti esimese klaverimeistri Johann Friedrich Gräbneri kohta pärineb aastast 1779, seega on klaveriehitus siinse kultuuripildi oluline osa  juba 230 aastat, hõlmates ligi poolsada meistrit ja klaverimarki. Praegu on Eesti ainuke klaveritootja Estonia klaverivabrik, mille rajas 1893. aastal Ernst Hiis. Klaverite valmistamine on kunst, mis nõuab kannatlikkust ja kogemusi.

Nii Estonia kui Steinway kontsertklaver on valdavalt käsitöö – iga pill kannab endas meistri loomust. Samuti on kunst välja valida sobilik instrument, mis passiks  mängijale ja sobiks ruumi akustikaga. Lisaks vajavad uued klaverid vastutustundlikku sissemängimist, millest sõltub pilli kõla, sest instrument harjub pakkuma seda, mida temalt nõutakse. Hea klaveri tunnuseks on võime väljendada interpreedi kõiki muusikalisi soove. Igale pianistile on tuttav tunne, kui kehvade kõlaomadustega klaver osutab talle vastupanu. Tipptasemel pilliga peaks see mure murtud olema. Paraku näitab elu, et kui lahendad ühe küsimuse, tekib otsemaid mitu uut. On päris kindel, et nii kõrge kvaliteediga klaveritel pole Otsa koolis varem mängitud ning nende pillide olemasolu loob õpilastele parimad võimalused, mida aga tuleb alles kasutama õppida. Selleks on vaja kokkupuudet hea pilliga, mis näitab oma rikkusi sammhaaval ja  sedagi ainult juhul, kui mängija on klaverile vääriline vastane. Ükski pill ei ava oma parimaid võimalusi, kui esitajal puuduvad kõlaline ettekujutus ning suhe muusika ja kunstiga. Neid omadusi ei arenda üksnes klaveri taga istutud tunnid, vaid ka kontsertide, näituste ja teatri külastamine, loetud raamatud, õpitud keeled. Tuleb tunda kultuurielu, millest üks osake on kõrgetasemeline kontsertklaver – selleta  ei helise pill ega kõnele muusika. Uut Steinwayd käisid Hamburgis valimas Kalle Randalu ja Lembit Orgse, vahendas firma IS Music Team, Estonia klaveri andis koolile üle Venno Laul. Uute klaverite esimesel „tööpäeval”, 21. jaanuaril proovisid nende võimalusi Peep Lassmann, Ralf Taal, Mati Mikalai, Lembit Orgse ja Tanel Joamets, samuti väiksemad ja suuremad klaveriõpilased. Publikut oli  muljetavaldavalt: umbest 150 kohaga saalis tuli toolidest puudus ja saali akustikagi muutus nii suure publiku tõttu üsna kuivaks. Tauno Aintsi kontserdiks komponeeritud teos „Vaikselt ja valjusti”, mis põhines klaverirepertuaari kuulsaimatel tsitaatidel ning Evi Arujärve tekstil klaveri ajaloost, oli õhtule meeleolukas lõpetus. Nele-Eva Steinfeld

Mihkel Ossi tiibklaver Tartus 

23. jaanuaril esitleti Tartu laulupeomuuseumis kabinet-tiibklaverit „M. A. Oss”, mille sinna deponeeris Eesti teatri- ja muusikamuuseum. Klaverimeister Mihkel Aleksander Oss avas 1894. aastal Tartus klaveritöökoja, mis tegutses 1925. aastani. Tema klaver hakkab laulupeomuuseumis täitma nii museaali kui elava musitseerimise funktsiooni. „F. W. Hasse”, „D. O. Hasse”,  „R. Rathke”, „J. Moritz”, „J. Rässa”, „O. Heine”, „E. Sprenk/Läte”, „J. Hermann”, „M. A. Oss”, „J. Wihm”, „Astron”, „Vanemuine” – need nimed tähistavad XIX sajandi keskpaigast Tartu tuntumaid klavereid, mida leidub Eestimaa kodudes kuni tänase päevani üsna arvukalt. Eesti klaveriehituse 230 aasta jooksul on tegutsenud üle 60 meistri, neist poolesaja ringis Eesti pinnal, ligi paarkümmend on omakorda  töid teostanud Tartus. Seega võib Tartut lugeda väljapaistvaks klaveriehituse linnaks. Tartus on tahvelklaverite alal olnud märkimisväärsemad F. W. Hasse ja D. O. Wenzel, tiibklaverimeistritest J. Moritz ja M. Oss, pianiinovalmistajaist Eesti Vabariigi päevil J. Rässa, H. Jurak, O. Heine ja E. Sprenk/Läte, nõukogude ajal tehti pianiinot „Vanemuine”. 1922. aastal Tartus asutatud osaühingu „Astron”  samanimelised klaverid saavutasid väljapaistva koha ka rahvusvahelises ulatuses. „Astron” tootis 1939. aastani kokku ligi 900 kuue erineva modifikatsiooniga pilli ja nende mudelite väljatöötajaks oli eesti klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (tolleaegse nimega Ihse). Tähtveres 1864 sündinud klaverimeister Mihkel Aleksander Ossist ei ole just palju teada. Tema 1894. aastal asutatud  klaveritöökoda asus aastast 1902 Tartu kesklinnas Rüütli ja Gildi tänava nurgal, kus meister ka ise elas. Oss tootis nii pianiinosid kui kabinet-tiibklavereid. „M. A. Ossi” tiibklaveri esitlusel tegi eesti klaveriehituse ajaloost ettekande allakirjutanu (rõhuasetusega Tartu klaveriehitusel). Muusikalist osa sisustasid Tartu H. Elleri nimelise muusikakooli õppurid Kadri Leivategija, Pille Taniloo  ja Tanel Joametsa klaveriklassist, nende esituses kõlasid J. S. Bachi, Schumanni, Tšaikovski ja Chopini, aga ka Ester Mägi ja Eduard Tubina helitööd.