Piiramatut piiritledes

Kontserdi terviklik kontseptsioon koos kõigi läbimõeldud detailidega ning külluslike metafooridega võimaldas kuulajal mitmesugustesse muusikalistesse omailmadesse ära eksida.

AURORA RUUS

Ansambli L’Itinéraire kontsert 22. IX Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis. Ansambel L’Itinéraire: Julie Brunet-Jailly (flöödid), Pierre Génisson (klarnet), Lucía Peralta (vioola), Florain Lauridon (tšello) ja Christophe Bredeloup (löökpillid). Helirežissöör Kaarel Kuusk. Kavas Elo Masingu ja Marta Talveti (Eesti), Joan Bagés i Rubí ja Xavier Gelabert i Muntaner’ (Hispaania) ning Joakim Sandgreni (Rootsi) looming.

TaHe Nüüdismuusika ja rahvusvahelise projekti „Flexus“ koostöös Tubina saali lavale jõudnud kontsert andis Tartu publikule suurepärase võimaluse nüüdismuusikasse süüvida. Prantsuse nüüdismuusikaansambel L’Itinéraire tõi kuulajani neli Eesti esiettekannet ning ühe maailma esiettekande (Talveti teose). Pariisis tegutsev 1973. aastal asutatud ansambel on tuntud eelkõige spektraalmuusika esitajana ning kollektiiv on suisa prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.1 Ansambli repertuaarist leiab väga eriilmelisi muusikateoseid ning ka kõnealuse kontserdi kavas olid maitsekalt seotud elektroakustilised ja instrumentaalsed kõlamaailmad, mis kutsusid teineteisega harmoneerudes ellu isepärase esteetika.

Kui püüda kirjeldada kontserdil vormunud atmosfääri, tuleks alustada algusest ehk Elo Masingu teosest „The Animals of Chernobyl“ ehk „Tšornobõli loomad“ (2020/2021) flöödile, klarnetile, vioolale, tšellole ja löökpillidele. Teose pealkiri on inspireeritud dokumentaalfilmist2, kus jälgitakse loomade elu inimtegevusest puutumata Tšornobõli saastatud rajoonis, mis on aja jooksul omandanud peaaegu rahvuspargi staatuse. Selline pealkiri annab ka kujutluspiltidele võrdlemisi konkreetse raami: veel napilt rohelised puulehed hakkasid Tubina saali akna taga elama ja teose süžeed ümber jutustama. Instrumentalistide omavaheline sisukas dialoog, peened detailid, kõnekad meloodia­motiivid ja helipanoraam juhatasid kuulaja ühte omamoodi omailma.

Elo Masing, kes tegeleb muu hulgas vabaimprovisatsiooniga, on nentinud Klassikaraadiole antud intervjuus, et saab heliloominguks inspiratsiooni just nimelt improvisatsioonist: see hoiab kapseldumast, sünnitab uusi kontseptsioone ning aitab uudseid muusikalisi sündmusi ja olukordi kogeda. Oma teoseid iseloomustades toob ta seal välja ühe olulise printsiibi: eesmärk on luua võimalusi maagia tekkimiseks.3 Juhuse usaldamine tuli välja ka sel kontserdil, kui interpreetidele olid kindla ajaühiku kohta ette antud n-ö muusikalised ehitus­klotsid, mida nad kasutasid oma äranägemise järgi ning mille tulemusena saigi tekkida seesama maagia. Selline mängijate sünergiast välja kasvav muusikaline maailm, mida ei saa kujundada tahtlikult harjutades, on kahtlemata katsumus nii heliloojale kui ka interpreetidele. Küsimus peitub niisiis eelkõige selles, kuidas komponeerida nii, et anda võimalus neile maagilistele momentidele, ning seejärel selles, kuidas esitab interpreet teost, mis erineb traditsioonilisest läbikomponeeritud teosest, mida võib lugeda nagu raamatut. Ansambel L’Itinéraire’i suurepäraseid interpreete iseloomustavad sellise sünergia tekkeks vajalikud terav kõrv, kiire reaktsioon, peen muusikatunnetus ning väljapeetud emotsionaalsus.

Ansambel L’Itinéraire’i suurepäraseid interpreete iseloomustavad traditsioonilisest läbi­komponeeritud teosest erineva teose esitamisel sünergiaks vajalikud terav kõrv, kiire reaktsioon, peen muusikatunnetus ning väljapeetud emotsionaalsus.

TaHe

Ka akustilisele kvintetile kirjutatud Xavier Gelabert i Muntaner’ teos „N’allume pas la lumière que je viens nue“ ehk „Ära süüta valgust, ma tulen alasti“ (2020) kaldub kontemplatsiooni või siis vähemalt kallutab kuulajat selle poole helimaailm, mis mõjus hämaras ja sumedas atmosfääris kui mitte suisa intiimse, siis vähemalt sensuaalsena. Väikeste parameetrite piires varieeruvate helidega on helilooja kombanud kuuldava ja kuuldamatu piire, teos on subtiilne ja filigraanselt läbi tunnetatud. Ka pealkiri annab jällegi parajalt palju inspiratsiooni mõtterännakuks muusika keskel. Sametiselt mahedad helid on justkui suitsukatteks sisutihedale sisekaemusele ja suunavad sisemise valguse otsingule. Alastus muutus loomulikuks, kui mõttelise valguse ja varju mänglev vaheldumine sütitas lõpuks tule.

Ka Marta-Liisa Talveti „Waves and Wings and Other Unthings“ ehk „Lind, kel on vahutavad tiivad“ (2021) flöödile, tšellole ja elektroonikale on justkui transtsendentse õhkkonnaga teekond, mis viib kuhugi kauge(ma)le. Sõna „un­things“ ingliskeelses pealkirjas realiseerus muusikas erakordselt hästi, ent sama tundmust kannab kõnekalt ka eestikeelne pealkiri, mis on muide pandud Ly Seppel-Ehini „Ööülikooli“ loengu „Lind, kel on vahutavad tiivad …“ järgi, mille pealkiri on omakorda laenatud Uku Masingult. Helilooja sõnul on aga teose keskmes hoopis tšello poognatehnika, kus poogna nn põrgatamine on justkui omaette dramaturgiline efekt. Ehkki tegu pole koreograafilise etteastega, nendib Talvet Klassikaraadiole antud intervjuus, et soovib selle elemendiga edasi minna. Kuigi muusikat on sageli hea kuulata kinnisilmi, on selle performatiivne aspekt tema arvates samuti oluline, et esitus oleks silmapaistev.

Teatraalsest aspektist hoolimata soodustasid just hillitsetud, ent kõnekad muusikalisse keelde maalitud pildid ning teose läbimõeldud ja sisukas narratiivne plaan linnuna kulgemist lainete harjal. Eeskätt eelsalvestatud flööt koos live-flöödiga mõjusid psühhedeelselt, ent omal moel puhastavalt ning hägustasid igasuguseid piire. Selline piiride tundmaõppimine ja uurimine on heliloojal olnud taotluslik näitamaks, et väljakujunenud mõisted, näiteks „muusikateos“ või üleüldse „muusika“, on võrdlemisi piiratud ning et palju põnevamaks läheb siis, kui pürgida üle piiride ja raamidest välja.

Nagu Muntaner’ omas mängivad ka Joakim Sandgreni teoses „arrêts de ligne“ ehk „papillaarjoone otsad“ (2020) bassklarnet, vioola, löökpillid ja elektroonika väga redutseeritud muusikalist materjali. Teose pealkirjas nimetatud papillaarjooned on kriminalistikas olulised sõrmejälgede kirjeldamisel. Panoraamne helimaastik, impulsiivsus, katkendlikkus ning vahelduvad kõlamassiivid toovad välja teoses peituvad kontranihilistlikud tendentsid. Ilmsiks tulnud varjundeid ja detaile tuli väga kontsentreeritult kuulata, et tuumani jõuda ning leppida teose järsu lõpuga.

Joan Bagés i Rubí „Totem“ ehk „Tootem“ (2019/2021) flöödile, klarnetile, vioolale, tšellole, löökpillidele ja elektroonikale sisaldab väga värvikat ja dünaamiliselt varieeruvat ainest. Ansambli koosseisu oli täiendatud Kataloonia piirkonnas levinud rahvainstrumentidega (väikesed saviviled), mis aitasid taas luua ühe iseloomuliku kõlamaailma. Omaette muusikalise universumi keskmes on aga löök­pillimängija, kes kvintetis teiste hulgast esile tõstetuna kehastabki seda n-ö tootemit, mille ümber keerleb teiste instrumentide etendatav rituaalne toiming. Ka seda teost iseloomustab otsing eri piiridel ja ääremail. Kõik see päädib üleminekuga üleloomulikust loomulikku ning tekkinud muusikalise universumi lõhkemisega.

Kahtlemata oli Rubí teos igati sümboolne lõpp kontserdile, mille terviklik kontseptsioon koos kõigi läbimõeldud detailide ning külluslike metafooridega võimaldas kuulajal mitmesugustesse muusikalistesse omailmadesse ära eksida, seejärel end taas leida ja seeläbi piiramatu piiritleda.

1 Tarmo Johannes, Talvi Nurgamaa, Alati uusi suundi avastav ansambel L’Itinéraire. – Sirp 13. XI 2020.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/alati-uusi-suundi-avastav-ansambel-litineraire/

2 „Chernobyl Reclaimed: An Animal Takeover“, Peter Hayden, 2007.

3 Liina Vainumetsa, Prantsuse nüüdismuusika ansambel L’Itinéraire esmaesitab Tartus Marta-Liisa Talveti ja Elo Masingu teoseid. – „Delta“, Klassikaraadio 20. IX 2021.

https://klassikaraadio.err.ee/1608330500/delta-20-septembril-ilmar-laaban-100-ansambell-itin-raire/1374266

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht