Piirilinn nihkub aina lähemale

Järjekindla käega veetud ääremaafestival ei näita väsimuse märke ja õilmitseb aina värvikamalt.

ERKKI TERO

Festival „Station Narva“ 5. – 8. IX Narva muuseumis.

Piirilinn Narva on nagu kauge sugulane, kes annab endast aeg-ajalt lahkelt märku, aga kelleni jõudmine jääb enamasti ikkagi argiste takistuste taha. Seitsmendat aastat peetav kultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“ on üks neid ettevõtmisi, kuhu kuulajaid ja uudistajaid peab peaaegu vägisi kohale meelitama. Õnneks on Tallinna-keskse ja pretensioonikama publiku peibutamisest loobutud ja nii ongi peatuspaik Narva kujunenud suuresti Ida-Virumaa inimeste suursündmuseks.

Kui vaadata aga jätkuvalt inimtühje tänavaid, puhtaid ja korrastatud alleesid, parke ja aktiivseks kasutuseks mõeldud linnaruumi, on suur ime, et festivalikorraldajate haarde ja nutikusega on suudetud see pelglik-kahtlustav inimtüüp ikkagi korterist välja tuua. Üle linna on pillutatud seminare, kunstinäitusi, avastus­tuure ja kogukondlikke koosviibimisi, millest möödavaatamine on tehtud võimatuks. Loomulikult peibutab ja haarab põhiliselt muusikaprogramm ja seda jagus ka ettevaatlikele uudistajatele.

Narva linnus ja muuseum võõrustas festivali juba teist korda ja suurepärasemat peopaika oleks olnud raske ette kujutada: alale oli paigutatud kolm lava, nii et sai nautida võimsat linnust ja luksuslikult mõjuvate rohkete söögi- ja joogipunktidega ruume. Määrav roll oli kindlasti ka südasuvisel soojusel, mis lubas õdusalt aega veeta hiliste öö­tundideni.

„Station Narva“ programm on läbi aastate olnud kompromissimaiguline nagu tegelikult enamiku viimaste aastate festivalide oma, aga näis, et just sel aastal on saavutatud eelarve võimaluste, rahvalikkuse ja sügavama sisu hea balanss. Nagu säästlikule uue aja muusikaloomele omane, sai kuulda ja näha rohkem kui mitmeid soolo- ja duoartiste, kelle festivalivõimekus ja publikuhaare pole küll alati garanteeritud, kuid uudistamiseks sobisid nad kahtlemata kõik. Stiilipalett oli ehk isegi kompaktsem ja läbimõeldum kui varasematel aastatel: tervikuks oli põimitud maitsekaid etnovaibe, piiriäärseid slaavilikke kohakõlasid, kergemat ja veidi pretensioonikamat elektroonikat, rahvast tõmbavat rokki ja šokk-poppi ning nišikuulsuse säras pulbitsevaid hetke- ja minevikulegende. Kui midagi üldse juurde ihata, siis tervislikku agressiooni, s.t kaasa oleks võinud haarata jõulisemat sorti metal-bände.

Just festivali etno-ots on kujunenud muusikaliseks relvaks, deklaratsiooniks ning rahvuste ja rahva ühendajaks. Seekord esindasid seda suunda meie duo Puuluup ja ukraina kollektiiv Go_A. Puuluubi maagia on juba legendi staatuses ning ka Narvas, eriti veel ajaloolises linnuses, õnnestus neil hõlpsasti luua rahvast kaasa ja tantsima haarav suurbändilik helipilt. Ukraina lippu kõrgel hoidev Go_A liikus moodsal ja kergelthaarataval etno-dance’i rajal, kus trenditunnetus ja karastunud traagika moodustasid festivali ühe kohatunnetuslikuma elamuse. Ka iidamast-aadamast äraleierdatud Singer Vingeri võis liigitada rahvalike tõmbenumbrite hulka, kuigi etteaste jäi siiski väsinuks ja teravuse minetanud nostalgitsemiseks.

Peenemast otsast täiendasid tooni kindlasti Sven Grünbergi ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli etteaste ning ka briti minimal-romantiku Belle Cheni kammerlik südamepuistamine. Samalaadse kaleidoskoop-programmiga festivali linnusesfääris ka paar aastat tagasi esinenud Grünbergi seekordse ülesastumise miinuseks jäi mõnevõrra juhuslik ajahetk festivali alguses koos sisehoovi hektilise meluga. Plussina tõusis aga taevasse ansambli elav koosmäng ja ka haruldane brian­enolikult mõjuv Sven Grünbergi lisandumine esinemiskoosseisu. Belle Cheni magusvalus ambient-pianism mõjus hapralt ja nõudlikult, kuni jõudis märkamatult naelutava publikunõidumiseni – festivali üks liigutavamaid momente.

Ei saa mööda minna ka nähtusest nimega NOËP: kelmikalt kuulus Andres Kõpper peibutas publikut nii tasuta linnalaval kui ka laupäevaõhtusel pea­laval. Linnalava akustiline kontsert näitas Kõpperit loomas eestimaist Coldplay-traditsiooni, kus meeldivad looja­natuurid mängivad elust suurema staadioniihaga. Biidipõhine pealava-live kordas samu võtteid veelgi klišeelikumalt ja lipuks linnuse tornis kujunes sisesaalis linastunud NOËPi saaga iroonilis-eneseimetluslik, aga kinematograafiliselt haarav dokumentaalfilm.

Radikaalsema tümmi otsa presenteerisid tsirkuselaadne norra trupp Tacobitch ja laupäevaõhtune peaesineja, briti grime-MC Flowdan. Norrakate hardcore pop oli üleküllastunud radikaalsuse soovist, aga pööraselt happelised muusi­kalised manöövrid tegid veidra esineja siiski usutavaks. Pikalt lavale oodatud Flowdan poleks ehk esimene valik kaunistamaks just pealava, aga pommitavalt leidlik, puhtbritilik paukumine ja haukumine andis festivalile ehk vajaliku, imporditud nüüdishetkedoosi.

Narvalikult rammusa festivali­kompoti esikoha nappas aga kindlasti nõudlikuma maitse etalongrupp Inglismaalt, teeneline psühhedeeliaikoon Spiritualized. Pika ajalooga Jason Pierce’i juhitud fantaasiagrupp on aastakümneid oma helikeelt lihvinud: alati sammuke eemal ja alati paar sammu muusika­ajaloost tagapool. Spiritualistide soul, gospel, bluus ja seenetripilik krautrock kummardub eelkõige ameerikalike kõla­traditsioonide poole. Eriliseks teebki selle britilikult jahe, justkui kõrvalt vaatav tõlgendus. Festivali pea­laval lahti rullunud muusikaline palvus ehmatas pretensioonikusega ehk esmakuulajaid, kuid imekombel, lugu loo järel, võitis publiku usalduse ja naelutas viimaste taktideni – täistabamus.

Kas midagi jäi puudu? Kui, siis publiku julgusest seada sammud kummalise, kuid tõmbava Narva poole, et järgmisel aastal oleks toetavat kodu- ja õlatunnet veelgi rohkem. Narva on meie kodu nagu iga teinegi Eestimaa paik.