Pildid (bajaani)näituselt

Igor Garšnek

Juri Šiškin on rahvusvaheliste konkursside laureaat. pressifoto

Sarjas “Diplomaatilised noodid / Venemaa”: JURI ŠIŠKIN (bajaan, Venemaa), VALENTINA TALUMA (sopran) ja TARMO EESPERE (klaver) Mustpeade majas 13. I.

 

Kõnealune muusikaõhtu oli välja kuulutatud kui uusaasta-kontsert, tõsi küll, vana kalendri järgi. Ning tõelise uusaasta-üllatusena võis reklaamist lugeda, et vene virtuoos, paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat Juri Šiškin mängib bajaanil (!) Mussorgski kuulsat tsüklit “Pildid näituselt”. Suurteost, mis pianistidelegi on esituslikult paras pähkel. Sestap seadsingi läinud reedel 13. kuupäevale vaatamata (no mis hullu seal kontserdil ikka juhtuda võib!) sammud Mustpeade majja toda ilmaimet kaema. Ja kahetseda ei tulnud, kuna “Pildid näituselt” kõlas kui “Pildid bajaaninäituselt”.

Teadupärast on igal pillil oma spetsiifika ning bajaanil klaverilugu esitades tuleb teha ka vastav seade. Etteruttavalt öeldes oli Juri Šiškini Mussorgski-arranžeeringus säilinud kõik kujundlikult oluline, vaatamata muusikalise tekstuuri mõningale lihtsustamisele. Mis on vältimatu kas või seepärast, et bajaani ulatust ei anna ju klaveri omaga võrrelda.

Esimene “Jalutuskäik” (“Promenade”) kõlas ehk natuke tõtlikus tempos, ent seda põnevama karakteri sai järgnenud “Härjapõlvlane” (“Gnomus”). Niisugused kiired figuratsioonid pillil, millel klahvide asemel vaid nuppude read, mõjus esialgu lausa mustkunstina. Hiljem harjus sellega juba ära. Üllatas ka dünaamikanüansside rohkus ja sellised piano’d, nagu võis kuulda “Vanas lossis” (“Il vecchio Castello”). Muusika tegi veelgi illustratiivsemaks artisti selja taga ekraanil jooksnud videoprogramm (Külli Maruste), kus võis näha nii neid Viktor Hartmanni maale, mis inspireerisid Mussorgskit “Pilte näituselt” looma, kui ka teiste kunstnike töid. Ühe episoodi taustaks tuli ekraanile koguni animatsioon.

Ent mõne Mussorgski muusikalise pildi karakterilahendus mõjus kummastavalt; näiteks “Härjavankri” (“Bydło”) tõtlik tempo pani küll veidi imestama, et kuhu sel sõiduriistal siis nii kiire hakkas! Seda enam, et heliloojal on seal nooti märgitud pesante, mis tähendab “raskepäraselt”. Tõsi, hiljem selletaolisi küsitavusi enam ette ei tulnud, kuna edasi läks kõik n-ö tõusvas joones. “Munast koorumata tibude tants” oli vaimukas nii kõlaliselt kui videokujunduselt, järgmises osas “Samuel Goldenberg ja Schmuyle” mängis solist artistlikult välja kahe juudi, rikka ja võimuka ning vaese ja paluva muusikalise karakterivastanduse. Ning “Tuileries’ aias” (“Les Tuileries”, Šiškin oli selle osa millegipärast ümber tõstnud) hämmastas, milliste virtuooslike heliviraažidega suutis bajanist küll manipuleerida.

Omaette teema on esituse tämbraalne palett, bajaani registrite valik, kus mõnes osas (“Katakombid”) kõlasid müstilised vibrato’d-tremolod isegi lausa elektrooniliste pillide värvigammas. “Majake kanajalgadel” sai seevastu kurjakuulutavalt pöörase karakteri, mis transformeerus ootamatultki lõpuosa “Kiievi Vägilasvärav” (“Das Heldentor in der Thronstadt Kiew”) pidulikku, pisut orelipärase kõlaga paatosesse. Sõnaga, kui Mussorgski kõnealusest teosest on tehtud seadeid nii orkestrile (Ravel), süntesaatorile (Tomita) kui rockbändile (Emerson, Lake & Palmer), siis on Šiškini bajaaniversioon sellele reale igati vahva täiendus.

Ent kontsert sellega ei lõppenud: publiku ette tulid sopran Valentina Taluma ja Tarmo Eespere klaveril vene romansside lühikese kavaga. Rahmaninovi viiest soololaulust mõjus “Rotipüüdja” vokaalselt oma tämbri ja dünaamikanüanssidega hästi teatraalselt, kohati skertsolikultki mänglevalt. Ning “Sirelit” kuulates võis hämmastuda solisti kõrge registri vokaalsest kandvusest. Tšaikovski lauludes avanes Taluma teine, märksa lüürilisem ampluaa, “Hällilaulus” võis kuulda plastilist fraseerimist ja hingestatud meloodiakujundust. Loos “Päev valitseb” läks küll kõlaline tasakaal pisut paigast ära, Tarmo Eespere klaverisaade kippus solisti oma forte’dega mõneti varjutama. Aga eks Tšaikovski ole selles natuke ka ise süüdi, kuna saate faktuur on tõesti üsna tihe ja massiivne.

Muusikaõhtu lõppmäng jäi aga jälle Juri Šiškini kanda. Ta esitas bajaanil Prokofjevi skertso ja marsi ooperist “Armastus kolme apelsini vastu”. Ja nagu oodata oligi – prokofjevlikult vaimukas ning sarkastilises seades.