Pill, mis resoneerib kehale väga lähedal

Lily-Marlene Puusepp: „Harf on väga resoneeriv pill. Kui soovida hirmus kuiva kõla, siis on seda väga raske saavutada.“

TALVI NURGAMAA

Tänavustel Eesti muusika päevadel, mis oli ühtlasi rahvusvaheline nüüdismuusika festival ehk World Music Days, sattus Tallinnasse juba teist korda põneva koosseisuga Soome ansambel Defun­ensemble, mis on tõusnud üheks olulisemaks nüüdisaegse elektroakustilise muusika esitajaks Soomes. Ansambli koosseisus mängib Eestist pärit harfimängija Lily-Marlene Puusepp, kes on siin peale Defunensemble’i kontsertide esinenud paar korda ka soolokavaga ja astunud üles Tobiase Keelpillikvartetiga. Laiemalgi Eesti publikul on põhjust nii mitmekülgse ja põneva taustaga muusikuga tutvuda. Rääkisime harfist, selle avaratest kõlavõimalustest, uuest ja varasemast muusikast.

Kuidas avastasid harfi?

Mängin väiksest peale klaverit. Alustasin harfiõpinguid Tallinna muusikakeskkoolis Zvenika (Zvenislava) Sillamaa juures ja jätkasin Eda Peäske käe all. Juhtus nii, et sain harfi proovida. Mind tõmbas kõige rohkem harfi poole see, et pilli kõlakast resoneerib kehale väga lähedal ja sõrmed puudutavad keeli – harf on kuidagi intiimne pill. Muidugi, harfi kõla on väga tore, aga kindlasti võlus ka füüsiline pool, kuidas seda pilli mängitakse.

Miks otsustasid õpinguid jätkata just Helsingis?

Helsingis oli palju rohkem harfimängijaid. Tänu sellele on võimalik tihti harfimuusikat kuulata ja näha teisi mängijaid. Samuti on festivale ja palju muud harfiga seotut.

Kuidas tekkis huvi nüüdismuusika vastu?

Nüüdismuusika tuli õpingute kaudu Sibeliuse akadeemias. Soomes mängitakse nüüdismuusikat palju. Esmane kokkupuude oligi just õpingute ajal Soome nüüdismuusikaga ja tänu sellele mu huvi süvenes.

Milline on Soome nüüdismuusika kuulajaskond?

Soome uue soolo- ja kammermuusika kuulajaskond on põhiliselt asjale pühendunud publik, s.o heliloojad, muusikud jne, aga kontserdile satub ka noori, eri alade kunstiinimesi. Orkestrikontsertidel käib laiem kuulajaskond ja orkestrid mängivad ka palju nüüdismuusikat.

Mängid ühes Soome väga omanäolises muusikakollektiivis. Defun­ensemble on väga iseäraliku koosseisuga nüüdismuusika ansambel, mis on Soomes kiiresti tõusnud üheks olulisemaks elektroakustilise muusika esitajaks. Oleks põnev kuulda selle ansambli tekkelugu.

Ligikaudu kümme aastat tagasi sattusid mitmed meie ansambli liikmed eri ansamblitega Viitasaari festivalile „Musiikin aika“ ehk „Muusika aeg“. Seal tuli jutuks, et oleks vaja teha elektro­akustilist muusika viljelev ansambel. Koosseis ongi kokku kutsutud lähtuvalt sellest, kes just sel ajal elektroakustilist muusikat viljeles. Sellepärast saigi kokku erakordne koosseis: flööt, klarnet, tšello, klaver, harf ja kaks helitehnikut-elektronmuusikut. Sellisele koosseisule ei ole originaalloomingut kirjutatud.

Lily-Marlene Puusepp: „Mind inspireerib muusika, kus harf ei kõla traditsiooniliselt, aga kõla erilisus ei ole eesmärk iseenesest, vaid see toetab muusikat.“

Lilian Pärni

Just selleni tahtsin ka jõuda. Saan aru, et see koosseis on isiksuse­põhine. Kõige levinumad nüüdismuusika koosseisud on seni keelpillikvinteti ja puhkpillikvinteti liidetud kooslus või n-ö Schönbergi teose „Kuu-Pierrot“ koosseis (flööt, klarnet, viiul, tšello, klaver), kuhu kaasatakse kõikvõimalikke lisapille. Defunensemble’i koosseis mõjub värskelt, eeldab aga repertuaari valimise ja otsimise tõttu pidevat tööd.

Meie esimesel kontserdil oligi väga palju soololugusid ja duosid: tšello ja klahvpillid, flööt ja klaver jne. Juba enne esimest kontserti hakkasime otsima koostöövõimalusi heliloojatega. Enamasti on kõik tervele koosseisule mõeldud lood kirjutatud Defunensemble’i tellimusel. Esitame endiselt kontsertidel ka teoseid väiksematele koosseisudele: soolosid ja duosid. Kõik lood ei ole mõeldud täiskoosseisule. Ansamblile on väga palju kirjutanud meie kunstiline juht Sami Klemola. Ta on kirjutanud nii kogu koosseisule kui ka väiksematele pillirühmadele. Kuigi olen harfimängija, olen mitmeid kordi mänginud ka klahvpille, süntesaatorit või midagi hoopis muud. Samuti on lugusid, kus kasutame kõik liivapaberit, vilesid, pesumasina torusid, kive ja muud kõikvõimalikku kraami, mis ei ole muusikainstrumendid.

Kas sulle on kirjutatud ka soololugusid?

Mulle on kirjutatud mitmeid soolo­lugusid, kuid need pole olnud osa Defunensemble’i projektidest. Kimmo Hakola on kirjutanud mulle 25minutilise suurteose „Solar“ elektroakustilisele harfile ja elektroonikale. Defunensemble’i projektides on olnud pigem teosed duokoosseisudele, näiteks Tim Page kirjutas 2010. aastal flöödi ja harfi duo „Curl“.

Harf on minu meelest sulni ja avatud kõlaga pill. Laiendatud tehnika korral on kindlasti põnev seda loomulikku kõlailu varjata – juhul kui seda üldse peab varjama. Mul tekib siin paralleel viola d’amore’ga, millel on kaunis resoneeriv kõla, kuid teatud laiendatud tehnika puhul on vahel üsna raske lahtist resoneerivat kõla peita. Mis sind harfi kõla juures inspireerib – just nüüdismuusikas?

Loomulikult on harf väga resoneeriv pill. Kui soovida hirmus kuiva kõla, siis on seda väga raske saavutada. Oleneb, milline tekstuur on teoses kirjas. Nagu juba rääkisin, on mulle tähtis just see füüsiline pool, et pill on süles ja kõlakast kehale väga lähedal. Kui rääkida nüüdismuusikast, siis loomulikult on värvi­palett väga lai. Peale kauni resoneeriva kõla saab harfi mängida ka väga perkussiivselt. Samuti võib kasutada erinevaid abivahendeid: münte, mediaatorit, löökpillidele mõeldud nuiasid või pulki. Kui tuleb veel elektroonika juurde, on piiramatud võimalused, mida kõlaga teha. Akustilisel ja elektroakustilisel harfil on ka vahe. Kui akustilise harfi puhul on tähtis tekitatav kõla, siis elektroakustilist harfi mängides on tähtsam, milline signaal toodetakse: iga keele kohal on helipea, mis võtab heli üles, ning see moondatakse vajalikuks elektrooniliseks heliks. Üldise kõlapildi eest vastutab sel juhul pigem helitehnik, mitte harfimängija. Elektroonika puhul meeldib mulle kõige rohkem, et saab kasutada kiireid repetitsioone, mis ei ole harfile pillimängutehniliselt väga omane. Veel meeldib mulle teha elektroonika abil pikalt kõlava noodi ajal crecscendo’tmuidu teeb harfi kõla alati loomu poolest pärast keele tõmbamist diminuendo. Samuti on vahel hea mikrotonaalsuse saavutamiseks kasutada harfi ümberhäälestamise asemel hoopis elektroonikat.

Milliseid võimalusi pakub harf mikrotonaalse muusika mängimisel? Missugune on sinu suhe harfimängijana mikrotonaalse muusikaga?

Jah, selliseid skordatuuriga lugusid on tõepoolest päris mitmeid ette tulnud isegi orkestris nüüdismuusikat mängides. Ümberhäälestamisega on see mure, et kui hoida harfi pikka aega mingis erilises häälestuses, siis see ei ole pillile väga hea. Samuti, kui soovitakse, et see eriline häälestus väga hästi püsiks, peaks väga varakult teatud loo jaoks pilli ümber häälestama. Seda on tavaliselt raske korraldada, et mul on üks pill ainult mingi ühe loo jaoks. Seepärast tasub otsida teisi lahendusi. Näiteks, võib-olla sobib, kui ainult mõned keeled ümber häälestada – see ei võta nii palju aega. Mikrotonaalsusega on mängitud ka Defunensemble’i tellitud Tim Page’i flöödi harfi duos „Curl“, aga seal lahendasime selle nii, et häälestust muudetakse just elektroonikaga.

Kes sulle praegu eesti heliloojatest kõige rohkem huvi pakuvad?

Pean tunnistama, et ei ole hästi kursis, mis eesti muusikas toimub, ja meie ansambel ei ole ka eesti muusikat mänginud. Oleks muidugi väga huvitav ja peaks rohkem tutvuma.

Kas oled mõelnud ise harfile midagi kirjutada?

Ma improviseerin, aga heliloominguga tegelesin viimati lapsepõlves õpingute ajal.

Sul on Eestis ka üks harfimängijast mõttekaaslane Liis Viira, kes improviseerib ja kasutab elektroonilisi vahendeid, kuid on ka helilooja. Kas poleks põnev, kui teeksite midagi koos?

Jah, see oleks väga huvitav, kui midagi sellist teoks saaks. Liisiga kohtusime hiljuti Oslos ja rääkisime pikalt.

Milline teos on sind interpreedina kõige rohkem inspireerinud või mõjutanud?

Head muusikat on väga palju ja tuleb kogu aeg juurde. Oleks väga raske sellest midagi välja tuua. Üldiselt võib öelda, et mind inspireerib muusika, kus harf ei kõla traditsiooniliselt, aga kõla erilisus ei ole eesmärk iseenesest, vaid see toetab muusikat. See on tähtis nii soolo- kui ka ansambliteoste puhul.

Milline on sinu suhe varajase muusikaga?

Vanema aja muusikast meeldib mulle barokk- ja renessanssmuusika. Olen seda ka mänginud eri koosseisudega projektides, aga ma ei ole selle aja muusikasse süvenenud. Olen mänginud modernse harfiga ja 442 Hz häälestuses. Baroki- ja renessansiajal oli harf hoopis teistsugune pill kui tänapäeva pedaalharf, mis on mulle südamelähedane.

Mida põnevat on sul ja Defunensemble’il lähitulevikus oodata?

Suvel mängin põhiliselt traditsioonilisemat repertuaari. Ees on kontserdid lauljatega, mängin harfiga klaveripartiisid. Kavas on soome heliloojate teosed: näiteks Merikanto ja Kuula loomingut, aga ka prantsuse muusikat, näiteks Debussy ja Fauré loomingut.

Defunensemble on sel suvel taas Viitasaari festivalil ja toob esiettekandele Alexander Schuberti uue teose „Unity Switch“, aga seal ei ole harfi. Sügisel on ansamblil plaanis oma väike festival, sest ansambli sünnist saab kümme aastat. Selle kohta ei saa veel detailsemat infot välja anda, sest kõik on alles selgumas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht