Kontsert „Meri, meie ema“ 7. II Tartu Jaani kirikus. Liisa Koemets (Hiiu kannel), orkester Põhjakõla, dirigendid Lisanna Laansalu ja Sara Corriga. Kavas Tauno Aintsi uudisteos „Tundmatu teekond“ Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile (2025, esiettekanne) ning Tõnu Kõrvitsa, Leevi Madetoja, Benjamin Britteni, Jean Sibeliuse ja Samuel Barberi muusika.

On igati mõistetav, et noorel, endale teed rajaval kollektiivil on vaja aega otsimiseks, katsetamiseks ja võib-olla ka pisivigadeks. Kui esimesed sammud kohe tähelepanu pälvivad, näib erandlik, ometi on orkester Põhjakõla pisut enam kui aastase olemasolu vältel andnud ainest endast juttu teha iga ülesastumisega. Ka nüüd, mil Tartus ja Tallinnas toodi välja uus omanäoline kava. Ja see oma nägu on neil tõesti juba täiesti eristatav.

Dirigendid Lisanna Laansalu ja Sara Corriga on rääkinud, et kirg muusika vastu kõige avaramas tähenduses, sh missioonitunne just uuema ja eesti heliloomingu osas oli see, mis sundis neid EMTA tudengite ning vabakutseliste/vilistlaste väikest orkestrit ellu kutsuma.¹ Samast soovist tõukus ka kava „Meri, meie ema“. Mereteemalisus jäi tõtt-öelda tagaplaanile, sümboolseks sillaks eesti ja soome autorite teosepõimingu vahel. Programmi vanimad oopused, Jean Sibeliuse ja Leevi Madetoja lühipalad, jäävad XX sajandi algaastaisse, uuemad, Tõnu Kõrvitsa sulest, viimasesse kümnendisse, rääkimata muidugi esiettekandele toodud maiuspalast. Veel kõlas Samuel Barberi „Adagio“ ning üks osa Benjamin Britteni „Lihtsast sümfooniast“.

Tegutsemise ühe motivaatorina on Laansalu korduvalt rõhutanud igatsust jagada publikuga vastset või ka vanemat, kuid vähem tuntud muusikat. Ei taha pikemalt laskuda habemega arutlusse uudisloome ja saali täituvuse teemal, sest publiku hõreduse põhjus peitub tihtipeale hoopis väliseis tegureis – nagu nüüdki ajaliselt kattuvais üritusis. Aga pakutu ise oli ju igati publikusõbralik, liiati kippus ammu klassikaks vormunu ja tänapäevase kaalukauss sel korral kalduma rohkem esimese poole.

Kavavalik harmoneerus täielikult – või äkki oli see isegi liiga homogeenne ja nostalgiline, paitas kõrvu, oli liiga ilus? Peaaegu kõik teosed viisid sulnis-kooskõlalisse helimaastikku, kus domineerisid tasasus, meloodilisus ja vaoshoitus. Võinuks eeldada, et just uuemad helitööd loovad suurema kontrasti, kuid need valgusid eksimatult samalaadsesse voolu­sängi – Põhjala vagurusse ja endasse­pööratusse, kus tõeliselt tähtis on võõra pilgu eest peidet. Vajalikust hillitsetum esitus võis ju mingil määral tuleneda ka õpilaslikust korralikkusest, kui mõningaid emotsioone lihtsalt veel ei osata tehniliselt nii sooritada, kuis sooviks, või ei söandata end nii avali paisata. Orkestri ühistunnetus peab saama rahus settida ning kogemus ja julgus tulevad ajapikku loomuldasa, ent selleks on vaja ots lahti teha – muidu ei jõua iial sihini.

Kontserdi algupoolel esitet miniatuurid koos dirigentide vaheldumisega (seda püüti teha lausa vargsi) tekitasid kuulajais puhuti nõutust, kas sekkuda muusika neitsilikku kulgu lihtsakoelise aplausiga või lasta ühel teosel poolmärkamatult teise sulanduda. Komme tekitada rõhutatult sidusaid vooglemisi oli mõni aeg tagasi eriti moes. Miks ka mitte, ehkki mina neid väga ei armasta. Pealegi kaldun arvama, et paremini toimib see kammerkontserdel, kus mõtte- ja tundejagamatust saab sujuvaimalt siduda sõnalise ühenduslüliga. Nii suures ruumis (Tartu kontsert anti Jaani kirikus, Tallinna oma Mustpeade majas) peaks sel juhul võimenduse appi võtma, aga see omakorda pärsiks intiimsust.

Kui veel ruumi mõjul peatuda, siis toon välja ühe vahest pisut üllatava aspekti. Vaieldamatult tagab Jaani kiriku akustika (keelpilli)orkestrile ideaalse kõlavuse, kus ühtmoodi eretavad soolo­pillide repliigid ja ümardub rühma toon. Kuid minu meelest tekkis teatav dissonants hoopis hoone sakraalsuse ja kõlanud teoste (loodus)poeesia vahel. Muidugi mitte mingi agressiivne ärritav konflikt, vaid sääne loid ja õrnalt lõbustavgi vastuolu raasuke. Nimelt loovad Jaani kiriku uhked kiviseinad ja muigvel sui publikut kiikavad terrakotaskulptuurid nii ajalootundliku fooni, mis otsekui ootaks midagi laiahaardelist ja igavikulist. Kõnealuse kontserdi muusika maalis ent hoopis lihtsamaid inimlikke ja pastoraalseid eskiise. Võib-olla pakkunuks Tubina saali lava taga laiuvad Toomemäe vaated oma õõtsuvate puuvõrade ja loojangus süttivate laternatega paslikuma tausta, aga seepärast ei tarvitse kaua juurelda – pelk uitmõte. Põhjakõla tuleb ju veel siiamaile!

Õhtu vahvaks tõmbenumbriks kujunes muidugi Tauno Aintsi teose „Tundmatu teekond“ esiettekanne. See Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile komponeerit pisikontsert on žanrilt esimene omalaadne ning tekitas elevust ühtviisi heliloojas ja solistis. Aintsil täitus sellega tudengiajast pärit unistus ühildada rahvapill ja klassikaline orkestrikoosseis ehk sobiv ja sobimatu, uus ja vana.² Solist Liisa Koemets kirjeldas tihedat koostööd autoriga, et rakendada kõik Hiiu kandlel tehtavat ja tuua samal ajal esile pilli unikaalne tämber.

Tulemus oli kaunis: hästi sugereeriv, ühtaegu tuttavlik ja uudsusvärske. Võrreldes tavapäraste orkestri ees soleerivate pillidega on Hiiu kandle mänguvõimalused ikkagi ahtamad. Kuna helikõrguslik vahemik hoidub üsna ühte piirkonda, on Aints kasutanud ohtralt burdoonsust ja harmoonilist ostinaatsust, vürtsitades seda aeg-ajalt tugevamate rütmiimpulsside ja sumedate klastripilvedega. Enim mõjus pilli kõlakoloriit tervikuna: see oli soe, sudujas, tuhmilt klaasjas, ärgitas pitoreskseile fantaasiarännakuile. Ei oska küll arvata, mida helilooja teosele pealkirja pannes täpselt mõtles – ehk peegeldub selles mõningane kahtlus Hiiu kandle valikuga tundmatusse astumisel. Kuuldu põhjal võin aga kinnitada, et hirm on osutunud asjatuks ja teos õhutab kuulajaid põnevatele konnotatsioonidele.

Kontserdile tagasi mõeldes tajun endas keeruliselt sõnastatavat leebuse ja jõu, tänulikkuse ja kire segu. Seda ei ole käivitanud konkreetselt ükski kõlanud helitöö ega ka mitte sündmus ise, vaid veel üldisem tunne – helge lootus oma professionaalse tee alustajate suhtes.

Oleks rumal kaasa joosta nooruskultuse, noorte uisapäisa idealiseerimisega, mis ikka ja jälle ühiskonda paljudes küsimustes raevukalt polariseerib, kuid mu südant soojendavad ühtviisi kirev paljusus ja elujõuline järjepidevuse juurikas. Las leidub me kultuurielus koht akademismi veendunud jüngreile, kes hoiavad südames ja lavadel üle sajandite ulatuvat püha ja puutumatut klassikat. Samuti säravaile staarikestele, kes ründavad sensatsioonikihus praegusaegse avangardi ehk kunstilise eelväena, tükkis peadpööritavate uuenduste, šokeeriva sõnumi ja kõige selle järele ahnelt janunejatega. Ent nende kõrval toimetab kolmanda ilmasambana ka leer, kus endiselt elab nooreestilik eripära hindav ning ühtlasi avarapilguline ja koosmeelne vaim, mitte minevikku tardunud, vaid erksalt muutlik ja otsiv. Et tihkan kadestamisväärselt nooruslikku Põhjakõla üheks seesuguseks, pealegi tegusa tulevikuga kollektiiviks pidada, pühendan neile järgneva, veel koolihõngulise kooda.

Õpetajana adun meie muusika­hariduse seisu päris lähedalt. On ohtralt head, ent ka varjukülgi. Üks silmatorkavamaid nõrkusi näikse olevat hirm mõtte­julguse ees. Aktiivsusele õhutamine paistab moekalt asjakohane lipukiri küll, aga samal ajal teeb teisitimõtlejate leebegi kriitika haiget. Ometi ei saada meistriks, kui ei tohi sillutada uusi radu enese tõekspidamiste ja väärtuste kohaselt. Ju on paratamatus, et suured laevad manööverdavad inertselt, aga kergeil lootsikuil tuikab paindlikkus soontes ja südames. Samuti on meepott alati natuke liiga tilluke, et iga soovija sealt tilgakese võiks ammutada. Et mitte sootuks magusa nesteta kiduda, ei jäägi tõelistel entusiastidel üle muud, kui rajada ise uusi ja sobilikke mängumaid – oma tuba, oma luba. Võin enese kogemusest kinnitada rõõmu mõõtmatust, kui üks teos suuresti tudengite algatusel sünnib ja püünele pääseb. Kunagi ei tea, millal vastuvool pärivooluks pöördub. Sestap soovin Põhjakõlale ja tema tarmukatele juhtidele ikka jaksu isemeelselt loovida, sinisilmset idealismi ja innukat püüdlemist valit sihtide poole!

1 Kristiina Malm-Olesk, Kust algab rõõm ja kus lõpeb kurbus? – Sirp 7. VI 2024.

2 Orkester Põhjakõla esituses tuleb esiettekandele Tauno Aintsi uudisteos. – ERRi kultuuriportaal 16. I 2025.