Põhjamaiselt karge suvefestival

Kõik tänavuse festivali lavastused tuginevad väga suurel määral video- ja valguskunstile, mis aga sugugi ei osutunud iga kord maitsekaks lisaväärtuseks.

ANITA MAASALU

Birgitta festival 6. – 14. VIII Pirita kloostri varemetes, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooper „Lalli ehk Mere keskel on mees“ 7. VIII (esietendus 6. VIII). Libretistid Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis Eino Leino näidendi „Lalli“ põhjal, tõlkija Jouko Vanhanen. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Aljona Movko-Mägi, liikumisjuht Ingmar Jõela, tehniline produtsent Margit Roosaar. Osades Koit Soasepp, Iris Oja, Maria Listra, Mati Turi, Heldur Harry Põlda, Raul Mikson, Märt Jakobson, Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonian Cello Ensemble, löökpilliansambel.

Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Don Giovanni“ 9. VIII (esietendus 21. november 2021 Vanemuise teatris). Libretist Lorenzo da Ponte, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja videokunstnik Katrīna Neiburga, kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka, valguskunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Rauno Zubko, lavastaja assistent Merle Jalakas. Osades Jānis Apeinis, Raiko Raalik, Simo Breede, Märt Jakobson, Juhan Tralla, Karmen Puis, Pirjo Jonas, Maria Listra, Saara Nüganen, Kristel Oja, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

William Shakespeare’i „Torm“ Jean Sibeliuse, Liis Jürgensi ja Kristjan Järvi muusikaga 12. VIII. Läänemere Filharmoonikud, dirigent Kristjan Järvi, lavastuse ja audiovisuaalse stsenaariumi looja Sunbeam Productions.

Kimmo Pohjoneni „Uniko“ 14. VIII. Kimmo Pohjonen (akordion, vokaal), Juuso Hannukainen (elektroonika, elektroonilised trummid), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, valguskunstnik Priidu Adlas.

Kes soovis tänavu Eesti tiheda festivali­suvega sammu pidada, võis sattuda tõsiste raskuste küüsi, sest uusi ja vanu festivale on – eriti pärast möödunud pandeemia-aastaid – järjest ellu kutsutud. Et kultuuriküllus on kõigiti etem kui kultuurinälg, on selle üle põhjust vaid rõõmu tunda, eriti arvestades, et suvised üritused viivad sageli ka publiku mugavustsoonist välja, tuues õhtukleidid ja ülikonnad kontserdisaalide asemel metsade, järvede ja igivanade müüride vahele.

Igal juhul andis muusikateatri huvilistel tänavust augustikuud oodata, sest Tallinna Filharmoonia korraldatav Birgitta festival leidis sel korral aset pärast kaheaastast pausi. Tõsi, seda festivali iseloomustab niisugune korralduslik stabiilsus, et Pirita kloostri varemete vahel jalutades oli kerge tekkima mulje, nagu poleks massiivne lavakonstruktsioon kloostrimüüride keskelt vahepeal lahkunudki. Kuigi juba aastate eest tõstatatud idee kloostri varemetele statsionaarne katus ehitada näib ulmevaldkonda kuuluv plaan, on tõsi, et hoonel on kontserdipaigana võlu, mida kinnitas ka kõigil õhtutel kohal viibinud suur publikuhulk.

Festivali programmi koostamisel oli uue kunstilise juhi Tõnu Kaljuste eestvõtmisel sedapuhku valitud turvaline tee, mis viis suurel määral meie põhjanaabrite juurde. Kavas olid Vanemuise teatri paljukiidetud ja auhindadega pärjatud „Don Giovanni“, juba möödunud aastal „Nargenfestivali“ kontsertidel suure menuga vastu võetud Kimmo Pohjoneni „Uniko“ ning kaks uut lavastust, mis mõlemad tõotasid juba eos olla parajad tõmbenumbrid: William Shakespeare’i näidendi „Torm“ ainetel loodud lavastus, mis ei ole seni koos Jean Sibeliuse muusikaga Eestis ettekandele tulnud, ning uus Eesti algupärane ooper, Birgitta festivali väärika ajaloo jooksul päris esimest korda. Seda kõike arvestades oli põhjust minna festivalile kõrgete ootustega nii kvaliteedi kui ka elamuste suhtes.

„Lalli ehk Mere keskel on mees“

Suurima huviga tasus oodata tänavuse festivali avaetendust, Veljo Tormise ja Rasmus Puuri kahasse loodud ooperit „Lalli ehk Mere keskel on mees“. Vaevalt oleks Veljo Tormis ise arvata võinud, et tema 1991. aastal pooleli jäänud ooper jõuab kunagi lavalaudadele. Muusikaajaloos pole teise helilooja teose lõpuleviimine muidugi tundmatu nähtus, ent tõsi: kui lugesin enne etendust, et Tormise loomingut on teoses ligikaudu esimese kümne minuti ja paari numbri jagu, ei kujutanud ma ette, kuivõrd kahe eri põlvkonna helilooja looming ühte sulandub ning mil määral on põhjust teost üldse Tormise ooperiks nimetada. Ka Puur on seda ettevõtmist festivali kavalehes kirjeldanud kui „hullu ideed“, kuid nii mõnelgi juhul annavad kõige hulljulgemad ideed parimaid tulemusi. Nagu Tormisel on „Luigelend“, nii on ka Puuril loomingu nimekirjas seni üks ooper – 2017. aastal Estonias esietendunud „Pilvede värvid“ – ja nõnda on kahe helilooja stardipositsioon justkui võrdne.

Eino Leino näidendi põhjal Sakari Puuruneni libretole loodud ooper jutustab laias laastus ühe mehe võitlusest pealesurutud tõdede ja muutuste vastu. Kuigi selles loos võideldakse usuliste tõekspidamiste vastu, on idee kergesti ülekantav ka praegusesse muutuvasse ja heitlikku maailma, millega igaühel meist tuleb omamoodi kohaneda, kas siis vastutuse eest põgenedes või vastu hakates. Tormisele oli teema aktuaalne 1980. aastate lõpu poliitilises olukorras, 2022. aastal ei ole aga 30 aastat oma aega oodanud materjal kuigi palju vähem päevakohane.

Kuivõrd „Lalli“ lugu keerleb peamiselt ümber ühe isiku dialoogi oma pere ja kogukonnaga, põhineb ka Veiko Tubina lavastus peamiselt tegelaste vahelisel psühholoogilisel pingel, mille keskpunkt on Koit Soasepa portreteeritud Lalli. Eino Leino libreto, mis on ülesehituselt kõike muud kui ooperlik, on Rasmus Puur tõepoolest oskuslikult muusikasse valanud, ometi on osalt kõlama jäänud ka Tormise muusikaline käekiri. Põhjusel, et väliselt on kogu esimese vaatuse tegevustik küllaltki staatiline, on esimene vaatus jäänud kahjuks pisut üheplaaniliseks. Vaatuse lõpu­stseen, kus Lalli suundub Lapi laande Kaikkivalta juurde nõu küsima, ei mõju enam kulminatsiooni ega teise vaatuse lävepakuna, vaid süžee liigse venimisena ning vägisi jäi kriipima tunne, et kui libreto oleks mõnevõrra kompaktsem, oleks ooperi tervikpilt emotsionaalselt mõjusam.

„Don Giovanni“

On tähelepanuväärne, et kõik tänavuse festivali lavastused tuginevad väga suurel määral video- ja valguskunstile, mis ei osutu aga sugugi igal juhul maitsekaks lisaväärtuseks. „Lalli“ lavastuse puhul on videokunstnik Aljona Movko-Mägi tööl iseenesest minimalistliku lavastuse juures atmosfääri toetav roll. Vanemuise teatri „Don Giovannis“ on aga lava taustal vahelduvatel videokatkenditel minu arvates vastupidine mõju. Kohati jäi mulje, justkui ei usaldataks publikut laval valitsevat seisundit mõtestama puhtalt tegelaste kaudu. Kuigi „Don Giovanni“ on kirjutatud ligi 250 aastat tagasi, on inimtunded universaalsed, nii et videoprojektsioon põski mööda voolavatest pisaratest näib pigemini publikut pilkavat kui lavastuse sisu toetavat.

Kui pöörduda aga lavastuse ülejäänud komponentide juurde, peab tõdema, et see on kahtlemata festivali kõige küpsem, kõige viimistletum produktsioon. See möödunud aasta novembris esietendunud ooper sai omajagu tähelepanu juba enne lavale tulekut, kuna lavastajaks oli palutud Elmo Nüganen ning lavastuse seni ilmunud mahukas ja kiitev tagasiside ei anna põhjust sel siin enam pikalt peatuda. Pigem tahan julgustada kõiki, kes seda veel teha pole jõudnud, Tartus lavastust oma silmaga vaadata, sest see on tõepoolest vaimukas ja nüüdisaegne, samal ajal on originaalmaterjali austatud ja võetud sellest maksimum. Publiku ja lava vahelist neljandat seina lõhkuv Saara Nüganen Mozarti abikaasa Constanze rollis, mille Nüganen on ooperisse lisanud, sekkub tegevustikku parajal määral justkui kinnitamaks, et kõik mida näeme, on ikkagi fiktsioon. Peamine on aga see, et lavastuses pakuvad elamuse võrratud solistid eesotsas Jānis Apeinise, Raiko Raaliku ja Märt Jakobsoniga, kelle puhul ei jäänud ka näitlejatöö sugugi laulmise varju.

„Torm“

Kuigi Jean Sibeliuse muusika Shakespeare’i näidendile „Torm“ valmis juba ligi saja aasta eest ning esitati toona suure menuga, pole neid teoseid Eestis seni koos ette kantud. Ka Kristjan Järvi ning Läänemere Filharmoonikud olid kontseptsiooni tõlgendanud suhteliselt vabalt, piirdudes süžee lavale toomisel peamiselt muusikaliste vahenditega, kasutamata Shakespeare’i teksti. Sibeliuse näidendimuusika vahele olid pikitud Liis Jürgensi ja Kristjan Järvi helitööd, mis klappisid sisu poolest muusikalise arenguliiniga.

Läänemere Filharmoonikud on noorteorkestrina tuntud eelkõige selle poolest, et muusikat esitatakse peast. See annab muusikutele laval märgatavalt enam vabadust ja liikumisruumi ning nõnda tegutsetakse püüdluses viia kontserdikogemus uuele tasandile. Siiski tuleb tõdeda, et lavastuse koreograafia näis kohati üleliigne. Kui kogu orkestri keelpillirühm oli juba mitmendat korda lavalt alla ning sinna tagasi liikunud, hakkas vägisi tekkima mulje, et muusikaline kvaliteet jääb koreograafia kõrval tagaplaanile. Shakespeare’i näidendist oli lavale toodud vaid näki karakter (Mari Meentalo), kelle stseen parmupilliga, kui esitusele tuli Liis Jürgensi „Tabu-tabu unenägu“, andis küll mõningat lootust, et ka lavastuslikult hakkab peagi toimuma midagi enamat. Kui aga järgnevate lugude ajal kõndis sama tegelane vaid malbe naeratuse saatel mööda lava edasi-tagasi ning pani vaheldumisi orkestrantide eest jooksu ja käis neil järel, hakkas lavastuse seos Shakespeare’i näidendiga järk-järgult nõrgenema. Kui lisada siia veel Sunbeam Productionsi loodud toretsev audio­visuaalne taust, sündis küll suurejooneline vaatemäng, kuid muusikaelamus jäi minu arvates sel õhtul nõrgaks.

„Uniko“

Asjaolu, et keelpillide ja akordioni kõla sulab suurepäraselt ühte, on tõenäoliselt igale muusikasõbrale hästi teada. Festivali lõpetuseks sai Pirita kloostris kuulata oma ala tõelist raskekahurväge: esinesid Kimmo Pohjonen, Juuso Hannukainen ning Tallinna Kammerorkester, kelle esituses kõlas Pohjoneni 2004. aastal Kronos Quartetile loodud „Uniko“. Pohjoneni talent ja karisma on teada-tuntud, aga mina nägin teda sedapuhku esimest korda laval musitseerimas. Kogu etendust võiks kirjeldada justkui šamaaniriitusena, mille keskpunkt on Pohjoneni nõiduslik-kaasa­haarav mäng ja loitsimisena kõlav laul ning Juuso Hannukaineni elektroonilised rütmid. Tahes-tahtmata märkas kõrv soome rahvamuusika elemente ja heitlikele loodus­piltidele viitavaid muusikalisi kujundeid. Akustiliste ja elektrooniliste helide sümbioosina sündinud helimaastikud panid festivalile nauditava, äärmusest äärmusesse kulgeva punkti, mis jääb ehk tänavuste etenduste seas massiivsuse, kõlakoloriidi ja tehnilise lihvituse poolest vaat et kõige paremini meelde.

Klassikalise muusika festivalide pluss ja miinus on see, et erinevalt levimuusika festivalidest, kus saab mitme päeva jooksul varahommikust hiliste õhtutundideni festivalimelu nautida, avatakse Birgitta festivali laadse akadeemilisema ürituse väravad harilikult tunnike enne etendust. Nõnda saavad soovijad küll festivalialal veidi aega šampanjaklaasiga ringi patseerida, ent igal järgneval õhtul tuleb end uuesti lainele seada: publiku seas vaatavad vastu uued näod, lava on saanud uue kuue ning peale selle, et kavas olevad lavastused on teataval määral temaatiliselt seotud, on iga õhtu ja etendus siiski täiesti uus ja omaette kogemus. Kuigi on raske kujutleda, et Pirita kloostri taha püstitataks festivali telkla või niisugune tehniline lahendus, mis võimaldaks ühe lava päeva jooksul eri etendusteks ümber ehitada, võiks ju fantaseerida: mis oleks, kui veedaks kord terve nädalalõpu Birgittal?