Poolenisti tõsine, kuid vägagi elamuslik

Kes otsib tavaliselt reede õhtul meelelahutust mujalt, leiab ehk vaheldusrikka elamuse hoopis ooperist.

MARIELL AREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ooper „Linda di Chamounix“ 17. IX Vanemuise väikeses majas (esietendus 11. IX). Helilooja Gaetano Donizetti, libretist Gaetano Rossi, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Martin Sildos või Taavi Kull, lavastaja ja stsenograaf Robert Annus, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Margus Vaigur, valguskunstniku assistent Imbi Mälk, videokunstnik Aljona Movko, koreograaf Janek Savolainen.

Osades Pirjo Jonas, Elena Bražnik või Maria Listra, Raimonds Bramanis või Mati Turi, Helen Lepalaan või Dara Savinova, Tamar Nugis või Taavi Tampuu, Simo Breede, Märt Jakobson, Karmen Puis, Rasmus Kull või Oliver Timmusk jt. Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

Donizetti „Linda di Chamounix“ sobis töönädala lõppu ideaalselt. Kergesti haaratav süžee kulgeb tempokalt, vaheldus­rikkale lavastusele lisavad värvi läbimõeldud ja pealetükkimatud video­projektsioonid.

Tegemist on harva esineva opera semiseria’ga, kus on kombineeritud tõsine ja koomiline ooper. Käsitletavad teemad on üsna tüüpilised ning ehk banaalsedki, kuid jätavad ruumi mõtisklusteks ning eluga paralleelide tõmbamiseks.

Alustagem kas või kõige koomilisemast tegelasest, markii de Boisfleuryst. Simo Breede kujutab teda ennast imetleva aadlikuna, kes on oma võimupositsioonist väga teadlik ega jäta kasutamata võimalust selle kuritarvitamiseks. Silma hakkavad toretsevad kostüümid nii markii kui ka tema kaaskondlase seljas. Detailidega ei ole lavastuses koonerdatud ning rikkusega hiilgavate tegelaste riietusele panevad punkti toretsevad lipsukestega kingad, mis omanikuga rõõmsalt mööda lava ringi kepsutavad.

Basso buffo’na üles astunud Breede saab oma rolliga hakkama äärmiselt meelelahutuslikult. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt läks sel korral mõni sõnalõpp või fraas suure ähmiga kaduma, on tema roll veenev. Kiiretest ja tehniliselt nõudlikest käikudest ning tihedast tekstist liugleb ta mängleva kergusega üle, leides aega ka detailsusteks miimikas. Tegelikult on sellel pealtnäha üliemotsionaalsel, küll ülevoolavalt rõõmsal ja siis jälle pahasel, laval keksival tegelasel lavastustervikus väga oluline roll. Kui ooperi kõige koomilisem tegelane jääb keskpäraseks, on kogu lavastus nõrk, poolkoomiline tegelane jätab aga lihtsalt totaka mulje. Õnneks õnnestus Breedel korduvalt panna publik muhelema ning koomiline markii oli päriselt ka naljakas.

Säravaid lauljaid leidus sel etendusel õnneks veel. Peategelase Linda nõudlikud ja kohati väga kõrgeid noote vajavad aariad pakuvad lausa sportlikku soorituspinget. Pirjo Jonase esitus kujunes üsna värvikaks ning ta ületas tippkõrgused kindlalt. Puhvrit ei tundunud kõrgustes olevat küll enam palju, kuid võlgu lauljanna samuti ei jäänud. Erilisena toon välja Linda kurvameelsed emotsioonid, mille Jonas veenvalt ette kandis. Rõõm oli näha, et selles lavastuses ei ole stereotüüpne habras tütarlaps kogu etenduse vältel abitu ja kurb – Linda osatäitja saab näidata ka kindlameelsemat iseloomu. Viimaseks pildiks on aga temast siiski jälle saanud kurb ja habras neiu. Üpris muutlikud neli kuud, kui kõrvutada ooperi süžeed päris eluga.

Kui muidu tuuakse selles ooperis igas tegelaskujus välja nii häid kui ka halbu külgi, siis Linda puhul ei hakka miinuspool kohe silma. Pigem reageerib ta teiste inimeste valikutele, kui teeb ise halbu otsuseid. Lõpuks lööb kõikuma ka tema üks kindel veendumus ning siis on mõistus kiire kaduma. Kas panna Lindale pahaks liigset sinisilmsust või hoopis usaldamist?

Lavastuslikult on peategelasel kõige huvitavamad kokkupuuted markiiga. Läbimõeldud liikumises on ka mitmeid riskantseid detaile. Mööblile ja mööblilt alla hüppamise ning muu möllu keskel peavad solistid lauldes lõbusa ja mängulise, ent kvaliteetse tulemuse nimel veelgi rohkem pingutama. Sel etendusel kandis see ka edukalt vilja.

Peategelase Linda (Pirjo Jonas) nõudlikud ja kohati väga kõrgeid noote vajavad aariad pakuvad lausa sportlikku soorituspinget. Linda selja taga seisab Carlo (Raimonds Bramanis).

Are Tralla

Armastajapaari suhted jäid minu hinnangul laval võrdlemisi külmaks: omavaheline keemia ei toiminud, suhtlus teineteisega jäi kaugeks ning aariad tundusid eraldiseisvate sooritustena.

Carlot kehastanud Läti rahvusooperi solist Raimonds Bramanis laulis tegelikult suurepäraselt. Võib-olla tegi liigne laulmisele keskendumine tema puhul näitlemise veidi tagasihoidlikumaks, kuid häält jagub noormehel mitme eest. Linda ja Carlo dueti ajal tabasin end mõttelt, et sätiksin end tenori hääle valjust arvestades Linda asemel parema meelega hoopis lava teise otsa. Kordan veel kord, et Bramanisel on suurepäraselt välja koolitatud tenorihääl, mis kõlab tehniliselt täpselt õiges kohas, ei tundu nasaalne ega punnitatud, nagu kõrgetel tenoritel vahel kipub juhtuma. Tema hääletoon on hästi fookuses, samal ajal leidub selles piisavalt ka vertikaalsust ja paindlikkust. Tema laulu kohta võiks öelda, et see on intensiivne, aga ka pehme. Küll aga on Vanemuise väikese maja saal tema kõlava hääle jaoks liiga väike. Oleksin korduvalt soovinud istuda saali tagaseinale palju lähemal, kuid ilmselt poleks ka see aidanud. Olgu hääl nii võimas ja ilus kui tahes, eri suurusega saalides tuleb sellega arvestada ning korrektuure teha. Publik soovib oma kõrvakuulmise säilitada ka pärast ooperis käimist. Tema puhul hakkas häirima ka liialt ühe­taoline dünaamika. Soovik­sin teda kuulata mõnel kontserdil – ehk õnnestub tabada mitmekesisem versioon.

Meeldejääva esituse tegid loomulikult ka Pierottot mänginud Dara Savinova Rootsi kuninglikust ooperist ning Antonio Loustolot’d kehastanud Tamar Nugis rahvusooperist Estonia. Savinova ei kõlanud aldina liiga raskemeelselt ega tumedalt, tema häälest peegeldus kindlust, kuid ka helgust. Orb ongi too Linda usaldusisik, kes on talle rasketel hetkedel toeks, kuigi ise samal ajal vaevu elus püsib. Selliste inimeste abi ei hinnata kunagi liiga kõrgelt, kuigi nad on olulisel hetkel tihtipeale märkimisväärselt tähtsad. Usun, et selle tegelasega leiab igaüks oma elust seose. Abivalmis inimesed on elus olemas – küllap ei panda neid lihtsalt alati tähele, kuna tihtipeale kipuvad nad jääma nähtamatuks. Pierotto ongi ühest küljest justkui lavastuse hall hiir ja seda on rõhutatud nii hääleliigi valikul, räbaldunud riietuse kui ka madala sotsiaalse staatusega. Loomulikult on ta määratud stereotüüpselt boheemlasliku eluviisiga tänavamuusikuks, kuid seesama pealtnäha märkamatu tegelane edastab oma lauludega elutarkust ning on pöördelistes sündmustes otsustava tähtsusega.

Peategelase isa Antoniot mänginud Tamar Nugis tõi publikuni mitmesuguseid tundeid. Sooja ja maheda baritonina mõjus ta isa rollis väga südamlikuna. Teises pildis pakkus ta aga kontrastina välja hoopis vihase ja pettunud karakteri, mis oli mõnevõrra stabiilsem ja tasasem, kui oleksin oodanud, ent mõte jõudis siiski selgelt kohale.

Ooperikoori esituses pälvis mu erilise tähelepanu teise ja kolmanda pildi üleminek, mis algas meeskoori vaimuka vahepalaga. Üleüldse näitles külarahvast etendav koor hingega ja detailselt. Ka poistekoori liikmed suhtuvad oma rolli täie tõsidusega. Tuleb aga tunnistada, et ooperikoori kvaliteet siiski kannatas aeg-ajalt ja jättis üldpildi kohati hõredaks. Eriti puudutab see kõrgeid naishääli, kelle puhul oli ooperi lõpuosas kuulda hääle väsimist.

Orkester kõlas krapsakalt ning kuulda oli Risto Joosti sütitavalt energilist stiili. Kuigi etendust dirigeeris Martin Sildos, on Vanemuise orkestri peadirigent ja muusikajuht Risto Joost ning väljatöötatud detailidel tundub olevat just tema allkiri. Orkester sai maha äärmiselt köitva interpretatsiooniga, juba avamäng haaras. Seda raskem oli tehnilise rikke tõttu etenduse lummusest korraks väljuda, kuid tehnikaga ühise keele leidmise ajal sai publik kuulata avamängu kordust, mis aitas meeleolu taastada.

Mainimata ei saa jätta Vanemuise väikest maja, kus ooperit etendatakse. See aastatel 1914–1918 ehitatud juugendstiilis teatrihoone on minu uus lemmik. Saali mahub umbes 440 inimest, see on äärmiselt hubane ja armas. Hoonest õhkub ajaloo hõngu, mistõttu kujunes külastus veelgi elamuslikumaks. Peale lühikeste järjekordade sai vaheajal nautida maja kaunist arhitektuuri ning maitsekat sisustust.

Soovitan kõigil, kes sellesse hoonesse veel jõudnud pole, võtta ette retk Tartusse. Donizetti „Linda di Chamounix“ on samuti minu soovituste nimekirjas. Kes otsib tavaliselt reede õhtul meele­lahutust mujalt, leiab ehk vaheldus­rikka elamuse hoopis ooperist.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht