Professionaalsuse kiituseks, muusika ülistuseks

RAM laulis end otse kuulajate südamesse, ning seda niivõrd keerulise teosega ja keerulisel ajal pärast pikka harjutamis- ja esinemispausi.

KAI TAAL

Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) kontsert 14. X Estonia kontserdisaalis. Solist Iris Oja (vokaal), dirigent Mikk Üleoja. Kavas Veljo Tormise „Kalevala seitsmeteistkümnes runo“ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele ning Tõnu Kõrvitsa muusika, sh „Kuu triptühhon“ (esiettekanne).

„Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb,“ laulis kunagi Heli Lääts. Tundub, et need sõnad peavad paika senikaua, kuni kestab inimkond. Klassikaline muusika pole siinkohal erand: show ja ego prevaleerib kunsti üle isegi sagedamini kui nn koroonaeelsel ajastul. Kontserdilavadel on suurenenud mingit sorti meeleheide või vähemalt suurem enese tõestamise vajadus. Aja märk?

Kus lõpeb interpretatsioon ja algab improvisatsioon? Mis piirini kestab jõulisus ning kust edasi on see juba agressiivsus? Arvamused kahtlemata lahknevad, kuid üldiselt tundub, et kuulajad vajavad üha tugevamaid doose, et elamus kätte saada. Kas see on kiirtoidust saadava energialaksusarnane nauding või puudutab see veel aastaid hingekeeli? Ka selles punktis erinevad seisukohad ilmselt suuresti. Oma madala valulävega tunnen paraku tihti, et lavalt kostev on mulle liiga terav, liiga paksudes värvides, liiga teatraalne – less is more! tahaksin tihtipeale hüüatada. Kuid on ka erandeid, mis toidavad alati minu minevikuihalusest kantud hinge. Alati saab julgelt põgeneda näiteks Eesti Rahvusmeeskoori kontsertidele.

Kui suur on interpreedi vabadus teose interpreteerimisel? Kui palju võib mängida tempo, meetrumi ja stiiliga? Kui palju võib eemalduda kirja pandud nooditekstist, et seda saaks veel nimetada selle helilooja loominguks? Minu arvates on klassikalise muusika ilu ja võlu ennekõike reeglite sees liikumises, mitte nende lõhkumises, siirus on kütkestavam kui poos. Koorimuusikas on kahjuks või õnneks manööverdamisruumi niikuinii vähem: kui viiskümmend inimest esitab mitmehäälset muusikat, siis on see pigem suure laeva kui väikese sõudepaadi juhtimine. Olen juba varem palju rääkinud RAMi erakordsest professionaalsusest, nende peadirigendi Mikk Üleoja nõudlikust ja kõige paremas mõttes kompromissitust pühendumisest, mille eesmärk on alati teenida heliloojat, selmet ihaldada loorbereid. Ma ei karda ennast korrata: tegemist on nii Eestis kui ka maailmas ereda ja erandliku nähtusega, mis vajab rohkem tähelepanu ja tunnustust. RAM on sama hea kui varem, koroona kiuste ja kergema vastupanu virvatulede kutsest hoolimata. Seda võis kogeda kõigis kontserdil ettekantud teostes.

Kontserdi esimest poolt täitis Tõnu Kõrvitsa muusika: kõlasid 2005. aastal loodud „Laulud vihmast ja tuulest“ ja „The Night Is Darkening Round Me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“ ning maailma esiettekandena sel aastal loodud „Kuu triptühhon“ Doris Kareva tekstile. Mulle oleks veenvamalt mõjunud, kui esiettekanne oleks jäetud kontserdipoole lõppu, praegu asetses see viisteist aastat tagasi loodud teoste vahel ning pärast kulminatsiooni tuli pingelangus. Lõputeos, iseenesest väga meeleolukas „The Night …“ ei haaranud nõnda, nagu see oleks ilmselt olnud teistsuguse paigutuse puhul. Viimati kuulsin Kõrvitsa muusikat kontserdisaalis rohkem kui aasta tagasi, kui TKO ja EFK Risto Joosti juhatusel esitasid samuti esiettekandena valusa ja hingekriipiva „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“, mis on nüüdseks salvestatud ning ilmus sel sügisel plaadifirmalt Ondine. Kõrvitsa muusikas on alati romantilisust, kuid aastataguse teose ning praeguse „Kuu triptühhoni“ mõju oli üsna erinev. Kõrvitsa uudisteose esimene osa sisaldab küll teksti „igatsus haiget teeb, hulluks teeb; süda valuleb, januneb“, kuid kuulates tekkis justkui võõrastusmoment. Kui see on valu, siis vahest nii suur, et ei julge seda endale tunnistadagi? Rääkida valust, mis on nii sügav, et see on parem blokeerida? See on romantiline sisu impressionistlikus võtmes. Teises osas on sõna- ja kõlamängu, mis samuti võib olla üks reaalsuse eest põgenemise variante. Elu on teater ja inimesed näitlejad – lavastaja on ettearvamatu? Kolmandas osas on lõpuks teksti ja muusika üks ühele suhestumist, Kõrvitsale iseloomulik ilus valu liigutas väga sügavalt. Kiitus ja tänu suurepärasele solistile Karel Tohvile tundliku ja mõjuva esituse eest!

Mikk Üleoja oskus pikka arengukaart ning head muusikalist pinget tekitada ja hoida ligi kolmveerand tundi kestva loo juures tekitas suurt imetlust.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Õhtu teine pool oli tervenisti pühendatud Veljo Tormisele: ettekandele tuli „Kalevala XVII runo“ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele. Teose valik haakub hästi eelneva jutu ning praeguse ajaga. „Kogu runo üldmõte võiks meie jaoks olla sümboolne: Väinämöisel õnnestus ellu äratada igipõlised algteadmised, muistse elutunde sügavamad arusaamad ning neist tarkust ja tugevust ammutada,“ on helilooja rääkinud 1985. aastal, kui teos valmis. „Plaan see Tormise teos käsile võtta on mu peas pesitsenud kõik need üheksa aastat, mil olen rahvusmeeskooriga töötanud,“ on rääkinud Üleoja. „Et tegemist on üsna spetsiifilise ja massiivse teosega, siis läks nii, et kuni tänini justkui ei tekkinud õiget konteksti, kuhu teos asetada. Tormise 90. sünniaastapäeval sobib see aga kui valatult. Lugu räägib, et Väinämöinen tahtis ehitada paati, mille valmis saamiseks oli vaja kolme tarkuse- või teadmisesõna. Sõnu teadis šamaanist hiiglane Antero Vipunen, kes ei olnud nõus neid mingi hinna eest loovutama. Partituur on 70 lehekülge paks. Tarkusesõnade kättesaamise väga dramaatiline hetk, kulminatsioon jõuab kätte alles peale 50. lehekülge. Algusest kuni selle hetkeni kestab pidev pinge pealekerimine. Mõelge, 50 lehekülge sisulist crescendo’t, see on ikka täiesti pöörane! Mulle ei tule pähe ühtegi teist üheosalist sarnase metraažiga kooriteost, kus millegi võrreldavaga toime oleks saadud,“ on Üleoja kõnelenud.*

Õnnelikud olid need, kes tol õhtul sellest osa said. Üleoja oskus pikka arengukaart ning head muusikalist pinget tekitada ja hoida ligi kolmveerand tundi kestva loo juures tekitas suurt imetlust. Üldmeeleolult loitsiv ja maagiline, ent samal ajal vaheldusrikas, eri kõlapilte ja tehnilisi väljakutseid sisaldav teos kujunes haaravaks tervikuks, mida kuulates ununes aeg ja ruum. Olen nõus väitega, et laulmine on kõige siiram interpretatsioonivorm, kuna instrumendina kasutatakse inimese enda keha. Ettekandes oli metsikust ja maagiat, see rabas ja raputas, lummas ja vaimustas. RAM laulis (loitsis?) end otse kuulajate südamesse ning seda niivõrd keerulise teosega ja keerulisel ajal pärast pikka harjutamis- ja esinemispausi. Braavo!

Kui on nii palju ilusat ja mõjuvat kogetud nagu sel kontserdil, tundub tänamatu veel midagi soovida. Ometi oleks imetore, kui Tõnu Kõrvitsa loominguline kõrgvorm leiaks juba varsti uusi haaravaid väljundeid, kui tema ja Doris Kareva kütkestav koostöö jätkuks, kui RAM ja Üleoja jätkaksid kurjade olude kiuste veendunud teed professionaalsuse ja süvenemise ilusal, kuid raskel tööpõllul. Ehkki nende pingutuste koguulatus jääb publikul märkamata, jõuab elamus ometi saali – kõigest mõni sekund pärast kontserdi lõppu võis kõiki kuulajaid näha muusikutele püsti seistes aplodeerimas. Elagu professionaalsus ja elagu muusika, elagu RAM!

* Kai Taal, Rahvusmeeskoor. Üks kontsert, mitu juubilari. – Aplaus, sügis 2020; https://issuu.com/eestikontsert/docs/aplaus_2020_sygis/s/10950584

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht