Programm oli jälle huvitav

Toomas Velmet

Kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” ANNALIISA PILLAK (metsosopran) ja JAANIKA RAND-SIRP (klaver) Kadrioru lossis 18. X. „Akadeemiline kammermuusika” jätkas oma kontserte Kadrioru lossis 18. oktoobril kell 18 ning samaaegselt alustati Tallinnas viimast ehk finaalvooru rahvusvahelisel Heino Elleri nimelisel viiuldajate konkursil Estonia kontserdisaalis, Mederi saalis (kell 18) alustas juubeldamist Tallinna Saksofonikvartett ja õnneks oli Hortus Musicus väravatornis juba lõpetanud, sest nad alustasid kell 16. Valik on teie! Ma ei valinud eriti kaua ja suundusin Kadriorgu ning, kui saladus avaldada, jõudsin ka viiuldajate konkursile ning suutsin tabada kolmest finalistist poolteist kuulamiseks. Kuid räägime kammermuusikast Kadrioru lossis.

Kontsert vokaalmuusikaga ja taas meil külas (viimati sel aastal koos Heli Veskusega 2. II) Annaliisa Pillak (metsosopran) koos alalise partneri Jaanika Rand-Sirbiga Tartust. Tabasin ennast ise kordamas artikli pealkirja ja lisasin siis sinna juba hiljem sõna „jälle”. Talvise kontserdiarvustuse pealkiri oli pisut pikem, kuid sisult sama: „Huvitava kavaga kontsert vokaalmuusikaga”.

Seegi kord provotseeris pealkirja kontserdi programm, mis oli päris paljutõotav, sest ei meenu, millal viimati lauldi meil Henri Duparci (1848–1933) ja Hector Berliozi (1803–1869) laule. Kindlasti on neid lauldud, aga mitte liiga tihti, esitatud Manuel de Falla (1876–1946) tsüklit „Siete canciones populares españolas”, millest mulle meenub kaheksakümnendatest eaka, aga ikkagi ületamatu Victoria de los Ángelesi (1923–2005) külaskäigul Eestis lauldu. Henri Duparc on arvatavasti avastamist väärt hiline romantik, kes siiani meil ehk rohkem tuntud kui Johann Sebastian Bachi ja César Francki oreliteoste seadja kahele klaverile, kuid tema teoste nimekirja tasub siiski süveneda.

Annaliis Pillaku esituses kõlasid Henri Duparci „Kutse reisile” (1870), „Ekstaas” (1874) ja „Kurb laul” (1868). Neist esimene on ei kellegi muu kui Charles Baudelaire’i (1821–1867) tekstile ning kahe järgmise teksti autoriks on Jean Lahori nime taha peituv sümbolist Henri Cazalis (1840–1909). Tekstid on Pillaku ja Sirbi tõlkes päris head lugeda, aga muusika ausalt öeldes enam, s.t päeva kaks hiljem, ei meenu. Meenub aga üldine mulje, mis saatis kontserti algusest lõpuni ja selles domineeris häirivalt korrigeerimatu kõlavahekord, mis reeglina sisaldas forsseeritud vokaali ja kõlaliselt üheplaanilist saadet.

Hector Berliozi kuue lauluga tsükkel „Suveööd”: „Villanella”, „Roosi hing”, „Laguunides”, „Lahusolek”, „Kalmistul” ja „Tundmatu saar” on kirjutatud esimese versioonina klaveri saatel aastatel 1840-41 ning valmisid orkestreerituna tervikuna aastaks 1856. Siin jäid ettekandeliselt paremale poolele kirja „Laguunides” ja „Kalmistul”, mis oma morbiidsete meeleoludega ei kutsunud eriti valju häält tegema.

Manuel de Falla tsükkel „Seitse hispaania rahvalaulu” on hästi tuttav ka viiuli- ja tšellomängijatele, sest tsükli arranžeeringuid süidina nendele pillidele ja võib-olla veelgi mõnele instrumendile on vist küll rohkem kuuldud kui originaali. Nagu eespool öeldud, on mul paraku kõrvus Victoria de los Ángeles ja seda võrdlust Kadrioru lossis esitatu kindlasti välja ei kannata.

Kui te nüüd ootate, et ma alustan pikka ja igavat analüüsi, et „mis” ja „kuidas” ja veel „miks” ning „milleks”, siis peate lihtsalt pettuma. Ma saan vaid öelda lühidalt ja seda eriti sellise de Falla temperamentse loomingu esituse kohta: „Ei usu!” Aasta alguses kirjutasin arvustuses just Annaliisa Pillaku ja Jaana Rand-Sirbi Tšaikovski esituse kohta, et hästi viimistletud ansambel pianistiga on suur väärtus vokaalmuusikas ja ma ei kahetse öeldut, kuid korrata seda seekord ei saa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht