Püha on maa

Laulupeo „Püha on maa“ kava oli koostatud tasakaalustatult, sisaldades vana ja ka uut, kusjuures nii palju uudisloomingut ei ole seni kõlanud ühelgi laulupeol.

ÄLI-ANN KLOOREN

XIII noorte laulupidu „Püha on maa“ 2. VII Tallinna lauluväljakul. Kunstiline juht Pärt Uusberg, lavastaja Uku Uusberg, muusikatoimetaja Kersti Seitam. Liigijuhid Maret Poll (mudilaskoorid), Ave Sopp (lastekoorid), Kuldar Schüts (poistekoorid), Aarne Saluveer (neidudekoorid), Kuno Kerge (noormeestekoorid), Valter Soosalu (segakoorid), Riivo Jõgi (puhkpilliorkestrid) ja Jüri-Ruut Kangur (sümfooniaorkestrid).

Seekordne laulupidu oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et nii märjaks ei ole ma ühelgi laulupeol varem saanud või et kuulajad nii vapralt vihma trotsisid –
peaaegu kõik jäid väga vettinud olemisest hoolimata peo lõpuni kohale. Meenus 2009. aasta laulupidu, kus vihma tõttu oli lõpuks esinejaid rohkem kui kuulajaid. Eriliseks tegi tänavuse peo hoopis täiesti uus olukord maailmas. Kui veel enne eelmise aasta veebruari võis kuulda arutelusid laulupeo vajal­ikkuse ja formaadi üle või kas võtta mõni venekeelne laul kavasse või mitte, siis need teemad on vist küll pikaks ajaks päevakorrast maas. Äkki sai selgeks, et ühtegi laulupidu ei saa võtta iseenesestmõistetavana, vaid iga pidu tuleb tähistada kogu südamest ja rõõmustada, et meil selline võimalus on.

Enne artikli kirjutamist sirvisin noorte laulupidude vanu kavasid – uskumatu, millist jama on tulnud lapsepõlves laulda. No näiteks 1977. aastal sai pärast Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ laulda Arkadi Ostrovski laulu „Olgu jääv meile päike“ (1987. aastal oli laulude järjestus õnneks vastupidiseks keeratud) ja 1982. aastal Anatoli Novikovi „Maailma demokraatliku noorsoo hümni“. Aga just nõukogude totruste vahele lükitud eesti muusika pärlid olid need, mille nimel oli ikka soov minna laulupeole, laulda peo lõpetuseks „Mu isamaa on minu arm“ ja poetada selle ajal pisar – ka lapsed said aru, millest ilma on jäädud. Igal juhul nüüd saab vaid rõõmu tunda, et praegused noored laulavad laule, mis just neile korda lähevad ja mille valiku puhul on vähemalt üks kriteerium nende muusikaline tase.

See kõik ei tähenda, et laulupeo­traditsioon peaks olema kuidagi kivinenud, ja üks olulisemaid arutelupunkte ongi repertuaar. Küsimus, kas laulupeo kava peaks koosnema vanadest headest lauludest või pigem uutest, esitati laulu­peo teleülekande ajal paljudele esinejatele-kuulajatele. Kõlama jäi mõte, et ikka traditsiooniline formaat ja tuntud laulud, kuigi, ega olegi päris selge, mida nende tuntud laulude all mõeldi, sest nimetati ju vaid kahte: Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Need ongi alati kavas ja nendeta tõesti ühtegi pidu ette ei kujuta. Pean tunnistama, et minagi panin läbimärjana vastu just ootuse tõttu, et peo lõpuks saab neid laule kuulda ja ka kaasa laulda. Repertuaari asjus on avaldatud ka hoopis vastu­pidiseid mõtteid – rohkem uut. Päevalehe juhtkirjast käis läbi isegi mõte, et klassikalist koorimuusikat võiks veelgi vähendada ja noorte ligitõmbamiseks lisada rohkem poplaulude seadeid.*

Tänavusel laulupeol „Püha on maa“ kõlanud laulude üldmuljet kirjeldades saab kasutada vaid ülivõrret. Kava oli koostatud tasakaalustatult, sisaldades vana ja ka uut, kusjuures nii palju uudisloomingut ei ole seni kõlanud ühelgi laulupeol. Tuntud lood – Olav Ehala laulud „Nukitsamehest“, Tuudur Vettiku „Su põhjamaa päikese kullast“, Veljo Tormise „Kiigelaulud“, Heino Elleri „Koit“, Karl August Hermanni „Ilus oled, isamaa!“ jms – vaheldusid kas täiesti uute laulude või seadetega. Uue võttena repertuaari hankimisel korraldati selle peo jaoks omaloomingu korjetalgud, s.t kõik, kes soovisid, võisid pakkuda oma laule, luuletusi või tantse. Sel teel saadud lood olid üsna lihtsakoelised saatega laulud, aga tundusid olevat lauljatele südame­lähedased ja mõnusad laulda.

Peol valitseski saatega muusika, mis on kindlasti noortele lauljatele lihtsam ja kaasahaaravam laulda, aga ka laiemale publikule kuulata. Peamiselt vanemad vanuserühmad, s.o noormeeste-, neidude- ja segakoor, esitasid ka a cappella laule, mis mõjusid väga värskendavalt ning lisasid peole sügavust ja tõsidust. Tõeliselt üllatas kõikide kooriliikide ja orkestrite kõrge tase. See polnud endiste aegade „laulupeo tase“, kus keegi laulis ikka natuke valesti, vaid kõrgel kunstilisel tasemel kontsert. Puhta laulmise kõrval jäi kõrvu lauljate vokaalne võimekus, eriti tahan esile tõsta neidudekoori ümara ja küpse tooni. Suur kummardus kõikidele koorijuhtidele, kes on sellise tulemuse taga. Kiitma peab ka tehnilist teostust (helirežissöör Tanel Klesment) kvaliteetse heli eest.

Võib öelda, et pidu oli Pärt Uusbergi nägu, mis on loomulik, sest milleks muidu valida laulupeole kunstiline juht. See väljendus repertuaaris, aga ka nappides ja õrnades muusikalistes vaheklippides, mis olid nii nagu tema loomingki lüürilises meeleolus. Luulelisust lisasid ka vahetekstid laulusõnadena, aga ma ei tabanudki ära, mis süsteemi järgi need olid lisatud – mõne laulu ees seda tehti ja mõne ees mitte. Võib-olla olid süüdi ilm ja märg olemine, aga need lugemised ei andnud minu arust midagi erilist juurde ja mõjusid venitamisena.

Ära tuleb märkida veel üks kena uuendus: esimest korda said kõne pidada noored ise. Kõnede leidmiseks korraldati 7–24aastastele võistlus, kuhu laekus 112 kirjutist. Parimad kirjutajad said oma mõtted pidulistele ise ette kanda. Oli tõeline rõõm kuulata sisukaid ja sügavamõttelisi kõnesid, millel oli ka seos kõlanud laulude tekstidega. Ka siin võiks natuke nuriseda: kõnesid oli liiga palju. Mida peo lõpu poole, seda enam hakkasid mõtted korduma, samuti oli nende toon üsna ühetaoliselt paatoslik ning lihtsalt ei jaksanud neid enam nii tähelepanelikult kuulata.

Kui tulla uudisteoste juurde, siis siin olid selges ülekaalus saatega laulud või lauluseaded ning orkestriteosed. Uute a cappella laulude vähesus oli silma­torkav ning need vähesed pärinesid kogenud heliloojate sulest.

Esimese uue loona kõlas ühend­kooride avaplokis Mariliis Valkoneni „Elu on voolamine“ (sõnad Ly Seppel-Ehin, dirigent Triin Koch). Ilus ja – nagu pealkirigi ütleb – voolav laul, mida hindasid kõrgelt ka asjatundjad: autorit tunnustati laulupeo kontserdi eelõhtul Veljo Tormise Fondi aukirja ja stipendiumiga. Edasi vaatlen uudisteoseid juba koori- ja orkestriliikide kaupa.

Puhkpilliorkester

Puhkpilliorkestri repertuaar oli kogu peol ainulaadne, sest siia olid valitud ainult selleks laulupeoks kirjutatud teosed. Esimesena kõlanud Teodor Hirvoja „Löögi kaja“ (dirigent Riivo Jõgi) tegi ajalugu selles mõttes, et oli esimene vaid löökpillidele loodud teos, mis laulupidudel kõlanud. Pala on – nagu arvata võibki – rütmikas, eri löökpille on kasutatud oskuslikult ja fantaasiarikkalt, ning ka puhkpillimängijad olid kaasa haaratud: nad esitasid oma partiid plaksutades.

Bert Langeleri dirigeeritud Pärt Uusbergi „Lootuse laul“ oli kui üks korralik Disney filmile loodud muusika: suurem osa loost keerleb ilusa motiivi ümber, mis teeb läbi arenduse, kogub timpanipõrina saatel jõudu ja jõuab siis paatosest küllastunud lõvikuningalikku kulminatsiooni. Kena emotsionaalne lugu ning kes selles stiilis muusikat armastavad, said kindlasti elamuse osaliseks.

Eesti rahvaviisid kõlasid kahes puhkpilliteoses. Tonio Tamra on loos „Kui mina hakkan …“ (dirigent Tarmo Kivisilla) nutikalt ühendanud „Kui mina hakkan laulemaie“ ja „Kadrilaulu“, eriti meeldejääv oli sünkopeeritud kadriko-refrään. Riivo Jõe kirjutatud ja dirigeeritud „Laskem elada!“, parafraas Miina Härma „Tuljaku“ teemale, tähendas, et ka see laulupidu ei möödunud Härma muusikata. Jõe seades vahelduvad vanas heas puhkpilliorkestri umpa-umpa-stiilis lõigud rütmiliselt vabamatega ning mängijad saavad ka oma lauluoskust näidata. Loo puändiks on natuke üle vindi estraadilikud lõputaktid.

Oma laulupeodebüüdi tegi trompetimängija ja arranžeerija Martin Pajumaa. Ilmselt on ta üks nooremaid autoreid, kelle loodu on laulupeo kavas kõlanud. Kindlalt tean vaid öelda, et Miina Härmat ta oma noorusega ei löönud: laulupeo kavas on kõlanud ka meie esimese naishelilooja 16aastaselt kirjutatud laul. Peab järele uurima, kas on olnud ka teisi nii noori loojaid. Pajumaa oli seadnud orkestrile Ülo Vinteri „Majakese mere ääres“ (dirigent Mart Kivi) mõnusas bossa­noovarütmis, puhkpillirühmadelt kõlanud peameloodiat täiendavad seades leidlikud saatehäälte motiivid.

Mudilaskoorid

Üks meeldejäävamaid oli mudilaskooride etteaste. Kõigepealt rõõmustas kõige nooremate arv – peaaegu 9000 lauljat, kelle laulukvaliteet oli muljetavaldav. Väikesed erimeelsused orkestriga on tähtsusetud, oluline oli puhas esitus, mida saatis suur laulurõõm. Viiest ettekantud laulust olid kaks uut, omamoodi toredad mõlemad.

Riho Esko Maimetsa palas „Me lähme rukist lõikama“ (sõnad Friedrich Kuhl­bars, Leelo Tungal, eesti rahvaluule, dirigent Maret Poll) järgneb autori omaloomingulisele algusele meile kõigile tuttav laulumäng „Me lähme rukist lõikama“, mida tuli laulukaare-esisele platsile mängima ETV mudilaskoor. Selle loo ettekanne on hea näide Eesti omapärast, mis paneb välismaalased alati imestama. Kas keegi kujutaks ette, et USAs võtaksid lapsed mingil üritusel tantsima Bideni, Trumpi ja Obama? Kindlasti mitte. Aga laulupeol ei üllatunud keegi, kui mudilaste mängupartneriteks said heliloojate ja dirigentide kõrval Alar Karis, Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas. Kuulajate hulgas oli ka Toomas Hendrik Ilves – kahjuks ei näinud ma, kas ka tema sattus mängijate sekka.

Tõeliselt hea lastelaul ja ka mudilaste üks lemmik oli Andres Lemba „Sokk ja kummik“ (sõnad Jaanus Vaiksoo, dirigent Annelii Traks). Lõbusale ja krutskeid täis tekstile on loodud meelde­jääv meloodia, samuti on hea laulu vormiline lahendus, kus põnevust lisab pinget kruttiv vaheosa, millele järgneb algteemaga rõõmsameelne lõpp.

Poistekoorid

Poistekooride repertuaaris oli ainus päris uus lugu Kadri Voorandi „Kõik on alles ees“ (sõnad Jaanus Vaiksoo, seade Tõnis Kõrvits, dirigent Kuldar Schüts). Voorand on Vaiksoo vimkaga tekstile loonud muusika, kus on ühendatud džässilik ja traditsiooniline helikeel. Džässilikud lõigud ei olnud koorile sugugi mugavad laulda ega kõlanud suurelt koosseisult ka kõige paremini, pigem oli neis osades juhtiv roll orkestril. Ometi lisavad need isikupärast värvi ja tänapäevalikkust ning – mis peamine – poistele laul meeldis ja läks kordamisele.

Andres Valkoneni „Las jääda ükski mets“ (sõnad Leelo Tungal, seade Tõnis Kõrvits, dirigent Hirvo Surva) on imeilusa meloodia ja sama kaunite sõnadega 1970. aastatest pärit laul, mille laulis eestlaste südamesse Tõnis Mägi. Tõnis Kõrvits on teinud huvitava, poiste ja noormeeste hääli vastandava ja dünaamiliselt mitmekesise seade, mille esitajad ka filigraanselt välja laulsid.

Neidudekoor

Bluusilembese Tõnu Kõrvitsa sulest pärineb „Pühapäevasoov“ (sõnad Doris Kareva, dirigent Aarne Saluveer). Selles
a cappella koorilaulus on helilooja kasutanud bluusile omast madalat kolmandat astet, aga mitte pidevalt. Nii tekib hästi doseeritud konks, mis teeb laulu meeldejäävaks, kuid see ei muutu tüütuks, sest neid konkse peab ootama. Suurepärane laul ja fantastiline ettekanne neidudelt.

Omaloomingu korjetalgutelt jõudis laulupeo kavva Maili Metssalu „Mina ja meri“, mille seade autor on Tõnis Kõrvits (dirigent Külli Kiivet). Loo ettekandel tegi kaasa ansambel Rüüt, mille repertuaarist lugu pärineb ja mille liige on ka laulu autor. See folgihõnguline poplaululik pala oli oma kordustega omamoodi meditatiivne, aga väga kaasahaarav, ning rahvalikku värvi lisas lõõtspillisoolo.

Sümfooniaorkester

Rasmus Puuri „Tuuline eleegia“ (dirigent Imre Rohuväli) oli oma nime väärt: äärmiselt eleegiline, kuigi mitte just kõige tuulisem. Puuri helikeel võib kõikuda äärmuste vahel ning ma ei oleks osanud arvata, et alles hiljuti ülimalt dissonantse ja konflikte täis viiulikontserdi kirjutanud helilooja tuleb välja nii heakõlalise, isegi natuke vanamoodsa teosega. Tegemist on siiski kena ja nostalgilise palaga, kuhu oleksin oodanud mitmekesisemat dünaamilist plaani.

Tõnis Kaumanni „Rondo“ puhul eeldasin, et ma klassikalist rondot ei kuule. Ja täpselt nii oligi. Rondolikkust küll esineb, aga see on selle loo puhul teisejärguline. Teos mõjus peol valitsenud heakõlalise ja voolava muusika kõrval oma dissonantside ja vahelduvate takti­mõõtudega väga värskendavalt, kusjuures löökpilligrupp oli nagu „West Side Story’s“. Kiitus orkestrile: keerukate rütmidega teose esitamisega saadi hakkama suurepäraselt.

Lastekoorid

Üks kogu peo meeldejäävamaid palasid oli Mari Kalkuni „Sata-sata!“ (seade Rasmus Puur, liikumisseade Maido Saar, dirigent Vilve Maide), mille kohta ütlen lihtsalt – see oli otse kümnesse. Sõnade maagia, meeldejääv viis ning hea orkestri­seade tegid sellest loost ühe lauljate, aga ka kuulajate lemmiku. Sel peol oli päris mitmele laulule lisatud liikumine, tõeliselt orgaaniliselt ja vaatajale efektselt mõjus liikumine aga just selle laulu juures. Iseenesestmõistetavalt tuli lugu kordamisele ning siis liitus lauljatega ka autor.

Segakoorid

Segakooride repertuaari otseselt ühtegi uut laulu ei lisandunud, vaid Erkki-Sven Tüüri „Väike eestimaine laul“ (sõnad Leelo Tungal) oli saanud Valter Soosalu uue orkestriseade. Laul on hea näide, et sugugi alati ei pea isamaaline laul tunnetest nõretama. Liiase ilutsemiseta „Väike eestimaine laul“ jääb meelde just oma lihtsuse ja kargusega.

Ühendkoorid

Peeter Konovalovi „Legendaarne“ (sõnad Heiti Talvik, seade Tõnu Kõrvits, dirigent Hirvo Surva) vallutas kuulajate südamed oma ilusa ja meeldejääva meloodiaga, mis lausa kutsub kaasa laulma.

Viimase uue lauluna kõlas Pärt Uusbergi a cappella „Kõige all“ (sõnad Hando Runnel). Seda laulu kuulates tuli meelde üks juhtum. Olen isegi elu jooksul üksjagu kooris laulnud ja mäletan, kui dirigent tõi meile esimest korda proovi Uusbergi „Muusika“. Piisas esimesest läbilaulmisest, kui olime kõik ühel meelel: lihtsuses peitub geniaalsus ja „Muusika“ on üks meie sajandi õnnestunumaid koorilaule, kusjuures lauljatel olid tõesti silmad vees. Aga üks võte on geniaalne vaid üks kord ning kahjuks on „Kõige all“ oma selge eeskuju kahvatu koopia.

Siis tulid „Mesipuu“ ja „Isamaa“ ning peole pani punkti Silver Sepa „Mu rõõm on lõputu“ (seade Pärt Uusberg, dirigent Aarne Saluveer), kus laulsid regilaululaadselt vaheldumisi solist ja koor.

* Juhtkiri. Uuendaks noorte laulupidu veel julgemalt? – EPL 30. VI 2023.