Rännak Liszti maailma

Nele-Eva Steinfeld

Kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” MARKO MARTIN (klaver) Mederi saalis 18. XI, kavas Ferenc Liszti „Rännuaastad: Šveits”.  Ei tule just sagedasti ette sooloõhtuid, kus solist juhatab keskendunult publiku ühe autori mõtte- ja helimaailma avarustesse. Kui kõnealuseks on Ferenc Liszt, on võimalus seda laadi kontserdielamuseks veelgi ahtam. Liikudes mõttes lähiminevikku, meenub kaks sooloõhtut, millest siinsel publikul oli võimalus osa saada tänu festivalile „Klaver”. Artistideks olid kanadalane Louis Lortie (2004) ja austraallane Leslie Howard (2006), kelle nägemus Liszti  muusikast küll kardinaalselt erines, ent kes pakkusid siiski hulgaliselt mõtteainet.

 

Ferenc Liszti tähtsus klaverimängu ajaloos on kaalukas. Tegemist oli oma aja väljapaistvaima pianistiga, kes rajas soolokontserdi traditsiooni ning arendas kunstilise ja kujundliku prisma kaudu märkimisväärselt edasi klaverimängu tehnilist külge. Tema klaverilooming ulatus lüürilistest miniatuuridest grandioossete transkriptsioonideni, puudutades hilisemal  perioodil ka religioosset temaatikat.

Tänapäeval on üsna tavaline, et Liszti oopusi, milles nähakse küllalt tihti peamiselt virtuoosset väljakutset, vallutatakse üha varasemas nooruses, mil janu romantiliste paljunoodiliste teoste järele ning enesetõestuse vajadus on seniidis. Ettevõtmise teatud kasutegurit pole muidugi põhjust alahinnata, eeldusel, et osatakse valida nii sisult kui raskusastmelt võimetekohane teos. Käärid Liszti  loomingu tegeliku sisu ja selle tõlgendamise vahel avalduvad üsna teravalt alles siis, kui juba küpsed, ent pigem manuaalselt kui intellektuaalselt võimekad pianistid neid teoseid publiku sütitamise ja virtuositeedi eksponeerimise eesmärgil ohtralt kavva võtavad, pidades Liszti olemuse tuumaks pelka virtuoossust, salonglikku magnetismi või sentimentaalsust. Küllap siis võib hiilgava kontsertpianisti staatus olla sedavõrd pilkupüüdev, et varju võivad jääda  näiteks Liszti roll pedagoogina, mõttekaaslus Wagneriga, pühendumus Beethoveni teoste esitamisele, juhatamisele ja transkribeerimisele või Liszti loomingu tihe seos kirjanduse, kujutava kunsti ja religiooniga.

Läinud nädalal sai Mederi saalis esituses kuulda esimest osa tsüklist „Rännuaastad”. Teos põhineb helilooja muljetel Šveitsist, kus ta viibis ühes armastatu Marie d’Agoultiga ajavahemikul 1835–1839. Tsükkel koosneb üheksast  palast, mille loomise impulsid on nii kirjanduslikud kui visuaalsed. Kuigi Liszt oli tuntud väga kiire komponeerimisvõime ja suure loomingulise viljakuse poolest, töötas ta „Rännuaastate” tsükli teoseid paari aastakümne vältel korduvalt ja põhjalikult ümber. Pianist Alfred Brendel kõrvutab „Rännuaastaid” muusikalise kvaliteedi poolest Liszti h-moll sonaadiga, mida ta peab ühtlasi parimaks sonaadiks, mis on loodud pärast Beethovenit ja Schubertit. 

Marko Martin on pianist, kes näib armastavat suuri väljakutseid ja romantilist repertuaari. Tema mängulaad on ekspressiivne ja võimas ning mitmeplaanilist keerukat faktuuri valitseb ta meisterliku kindlusega, pühendades tehnika muusikaliste eesmärkide teenistusse. Sellest johtuvalt ka arvukas tunnustus rahvusvahelistelt konkurssidelt, soleerimine London Philharmonic Orchestra ees (1999) ning debüüt soolokavaga Wigmore Hallis  (2002).

Juba tsükli avalooga „Wilhelm Telli kabel” määras Martin ära kõlalised ja dramaatilised piirid, mille raames solist tund aega kestvat muusikarännakut kujundas. Kuigi tegemist oli kontserdiga „Akadeemilise kammermuusika” sarjas, oli tegu üpriski orkestraalse ettevõtmisega, mis kohati tahtis väljuda Mederi saali akustilistest võimalustest ning vajanuks tegelikult kõlalise võimsuse ja energeetilise laengu  tõttu suuremat saali.

Martini tugevaks küljeks on dramaatiliste ning pianistliku raskekaalu kategooriasse kuuluvate teoste oskuslik tõlgendus (siinkohal meenuvad eredalt veel Modest Mussorgski „Pildid näituselt”, mille Martin esitas festivalil „Klaver 2006”).

Tähelepanuväärseimateks sellest vaatepunktist osutusid viimatisel kontserdil „Äikesetorm” ning Šveitsi rännuaasta tsükli  keskne osa „Obermanni org”. Viimases võis pigem aimata Senancouri romaani „Obermann” peategelase sisevaatlusi, üksinduse ja lohutuse otsinguid kui looduspilti. Kui aga vaadelda tsükli looduselamuslikke osi nagu „Wallenstadti järvel”, „Allika kaldal” ja „Pastoraal”, siis nendes pakkus Martin vaheldusrikast ja lüürilisemat kõlapilti, misläbi seostus „Šveitsi rännuaastate” tsükkel mõjuvaks tervikuks. 

Liszti õhtule kujundas suurejoonelise lõpu lisapalana kõlanud „Rigoletto parafraas”, mille kõlalise elavuse ja kerguse tõttu võis unustada, et klaverimängus tehniline ja füüsiline pool üleüldse eksisteerivad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht